KÜSIJA(K):
Andudes ulmefilmidele tulevikust, oleme kaotamas hulgim energiat
kuidas saab kaotada energiat?
VASTAJA(V):
Energia kaotamise mõiste all on üleminek teisele sagedusele, mis ei ole kohane kehale.
Need avalduvad võõrenergiatena keha välja piireis, mida võetakse energia kaotamisena.
K:
Kui sagedus on madaldunud, kas siis energiat on vähe?
V:
Ei, vähem seda ei ole…, seda on alati muutumatul hulgal…, kuid ta on madal ja kehale pärssiv.
Energiat võtta või anda ei ole võimalik, üksnes muuta.
Aura värvid välja ulatuses ongi näitamas, kuidas inimene on keskendumas…, milliste meeltega millistele mõtetele.
Pärssivatest keskendumistest saab vabastada inimest üksnes vesteldes temaga.
K:
Sellega muutub nii öelda tema sagedus?
V:
Ei, kuulates, ta muutub mõistmistes…, sellega muutub tema sagedus ja energia tase…
Tema juures ei ole vaja midagi teha.
K:
On nagu ulme värk, kui ta paraneb.
V:
Jah, nii see on.
Kui tema ei mõista, või ei taha mõista… – siis teda on võimatu aidata.
Seetõttu ka imestatakse, kuidas saab telefoni teel midagi teha.
See käib kvantilisel tasemel, punktis olemise põhimõttel.
Kõik on punkt ja punkt on kõik.
K:
Punktolek on siin parem sõna.
Kas gravitatsioon hoiab punkti koos…?
V:
Kui seda ei oleks, ilma gravitatsioonita paljusust ei saaks iialgi olla, lõpmatus oleks veelgi lõpmatum. siis ei oleks ka eksistentsi… – oleks üks tervik olemine…
K:
Kui lõpmatust poleks, siis ka olemist vist poleks?
Poleks praegu midagi rääkida.
V:
Ei oleks kedagi, kes räägiks.
Punkt on kui raamatukogu, kus on kõik kõigest.
Raamatukogu on täis laipu, mis on ootamas neid, kes lugedes, elustaks neid…, samas lugeja, lugedes raamatut, läheb oma harmoonia sagedusest välja, läheb üle loetu harmooniale…
K:
Hirmus värk…, kui nii mõelda.
V:
Kuidas muidu vaimsus saaks kogeda?
Kuid ulme on kui kuusk toa nurgas, ehituna jõulupuuks, millena ta ei ole…, ta on üksnes ehitud laip nurgas.
K:
On, on.
V:
Inimene on loonud illusoorse elu ja materialiseerinud selle illusoorseks reaalsuseks.
Ta on sedavõrd “tark”, et on otsimas sama illusoorset reaalsust kosmilistes avarustes.
K:
Aga kust siis tuleb selline mõtlemine?
Ja miks ta tuleb…, nagu ei peakski mõtlema?
V:
Mõtlemine kujunes teadvuse laskumisel kolmemõõtmelisse ilma…
K:
Tuligi nagu kolmas mõõde juurde – mõtlemine.
V:
Kvantilises paljumõõtmelisuses kõik on teada, seetõttu ei ole vajadust teadvustada midagi…
Kolmemõõtmelisuses on teada vaid kolm mõõdet…, milles pidevalt on midagi, millest ei tea midagi…
Seega…, et mõista tundmatut, tuli kõike võrrelda omavahel… – sellest kujunes ka mõtlemine.
Kõike uut oli tarvis teadvustada ja võrrelda teadaolevaga…, mõelda, mis on neis ühist ja mida on erinevat…
Seega… – see ei olnud uus mõõde, vaid teadvuse uus tase, mida kvantilises olekus ei olnud vaja, ega olnud.
Kui kõik on teada, mille üle siis mõelda?
K:
Kas Lee Carroll teadvustab kogu materjali, mis tuleb Krayoni vahendusel, mitte ei mõtle sellele?
V:
Teadvustamine on enesest väljumine, ehk liitumine väljaspool olevaga.
K:
Kas mõtlemine on nagu peegel.
V:
Ei, ei ole peegel.
Lee ei teadvusta, ta ju astub kõrvale…, on kõrvaltvaatajana…, ta võtab vastu ja annab edasi… – temale vaid jääb meelde…, ilma seda teadvustamata.
K:
Kas mõtlemine…, liitumine väljaspool olevaga, on väljumine nullpunktist?
V:
Mitte väljumine…, vaid nägemine punkti väliselt.
Mõtlemine on teadaolevate võrdlemine.
K:
Meelde jääb siis, kui elab kolmemõõtmelises ilmas, ja materjali edasi andmiseks kasutab mõistuse meelt.?
V:
Mõistus sageli kohandab kuuldut enda kohaseks…, seetõttu, taas kasutades kuuldud materjali, selles on juba hulgim moonutusi.
Meelespidamine iseenesest ongi kujundanud kolmemõõtmelist ilma.
K:
Meelespidamisega kujundasime mälu.
V:
Eraldunud teadvus evolutsioneerudes, hakkas teadvustuma, hakkas talletama teadvustatut…, nii kujunes mälu vormel, mis eraldus eksistentsi teadvusest täienisti.
Mälu kujunemine eraldas keha teadvuse vaimselt teadvuselt.
Alles mõtlemisega algas mälu kujundamine, ehk kolmemõõtmelise ilma teadvustamine.
Teadlikku midagi ei olnud, kõik üksnes kujunes.
K:
Teadvus oleks nagu teadlik oma liikumisest, või ta on jätkuvas liikumises?
V:
Inimteadvus ei teadvusta midagi, seda teeb inimene oma mõistusega.
K:
Loomad ka ei teadvusta?
V:
Looma teadvus ei teadvusta iseend… – ta vaid on, teadvustamata seda.
K:
Loomad ei teadvusta, kuid mida nad siis inimese juures teevad ja millega nad reageerivad inimese tegutsemisele?
V:
Nemad on kogemas…, nende kogemused on paljumõõtmelised kogemused.
Ka inimesel on lugematute kehade kogemusi, mis on samuti paljumõõtmelised.
Loomade ja inimeste vahel on vaid koostöö vaimsel tasemel.
Oleme loomadega paralleelselt evolutsioneerumas, ühe ja sama Välja sees…, seega… meil on loomadega üheseid kogemusi enam, kui oskame kasutada.
K:
Nii et…, juhuseid ei ole…, kui kass on majas, siis ongi kogemise vajadus…, millist, seda keegi teada ei saa…, õigemini pole mingit mõtet otsida.
V:
Nii see on, otsida saab vaid seda, mida teame… – milleks siis otsida, kui teame…
Selline kogemine on tervikolemise vajadus, mis on paljumõõtmeline ja kvantiline,
Eksistentsil mõõtmeid ei ole olemas.
Mõõtmelisuse mõiste on kolmemõõtmeline mõiste.
Nullpunktis mõõtmeid ei saa olla…, ei ole ka kvantilisust.
On üksnes null, ehk olemine… – olemiseks olemise olemine…, olemise olemiseks olemine.
On null, ehk punkt.
K:
Aga kuidas olla selles …?
V:
See küsimus on juba kolmemõõtmeline.
Milleks küsida küsimust, mis ei saa isegi küsimusena olla.
K:
Aga kui ma ei küsiks, mis siis… (ma küsin jutu mõistmiseks).
V:
Sa oled olnud järjest lugematutes kehastustes…, ja nüüd küsid, kuidas olla.
K:
Millena see siis on…, kui küsimusena see ei ole, mille alla siis seda lahterdada…?
V:
Ära küsi, vaid ole.
Sa oled olnud lugematuid kehastusi järjest, ja nüüd küsid, kuidas olla.
Lahterdada saab vaid kolmemõõtmeline…
Paljumõõtmelisel ei ole midagi lahterda, temas on vaid üks olemine.
Oma olemuselt oleme kõik paljumõõtmelised…, kuid… vaid kasutame kolmemõõtmelist keha.
K:
Põnev on sinuga vestelda.
V:
Olen paljumõõtmeline teadvus…, mul otsida ei ole midagi… – üksnes sirutan mõistuse käe, et tõsta küsimusekohane esile.
Põnev vestlus on meil täna tõesti.
K:
Aga võiks veel põnevam olla…
V:
Üksnes sina saad oma küsimustega vestluse põnevaks teha.
See on kasulik ka minu enda hallrakkudele – muutuvad paindlikumaks.
K:
Küsimusi on korduvalt varemgi küsitud, kuid polnud sellist vau küsimust.
V:
Sellisel tasemel mitte.
K:
Kes siis ütles, et peab mõtlema?
V:
Seda ütles kolmemõõtmeline inimene.
Paljumõõtmeline ei vaja mõtlemist.
Read Full Post »
krayoneesti 