Feeds:
Posts
Comments

Archive for May, 2018

Tervitan teid, mu kallid, olen Krayon, Magnetilisest Teenistusest…,

Mul on teile midagi teatada…, teil on vaja seda kuulda… – on käes aeg seda kuulda…

Te ei suuda seda uskuda…, ei suuda üksnes seetõttu, et kõik, mis on teile kogu teie ajaloo jooksul õpetatud, tugevalt erineb sellest…

Nüüd on aeg seda kuulda…, ja see ei ole üksnes siin istujatele…, vaid ka lugejatele ja kuulajatele…

Tahaks rääkida teie Vaimsusest

Tahaks rääkida sellest, kuivõrd suur ta on…

Mis te vastaks, kui keegi küsiks teilt vaimsuse kohta…?

Te ehk vastaks… – jah, ta on mul…, mingil moel… – kuid, kui suren, ta on jätkuvalt edasi

Aga kui küsiks…, kas siin oled sina, või sinu vaimsus…?

Ehk te vastaks sellele… – ma ei ole päriselt kindel, kumb see on

Kuid küsiks taas… – millist rolli on mängimas sinu vaimsus otse nüüd…?

Te ehk vastaks taas… – ma ei ole kindel, millist rolli ta on mängimas

 

Mul on kavas anda teile informatsiooni, mis oli teada iidsetele…, veel ammu enne seda, kui sai teile räägitud…

Pange tähele vaimset loogikat… – kui sinu sees on Jumal…, kas siis sinu vaimsus on Jumala osa… – sama Jumala osana, mida oled kandmas endas…

Kas saad vastata, kui vana on Jumal…?

Sinu vastus oleks… – Temal ei ole ei algust, ega lõppu… – ta on igavene…

Kas sina ei ole igavene…?

Mis on vanuse limiidiks…?

Kui oled Loomislätte osa…, kas sinul ei ole ei algust, ega lõppu…?

 

Teie seas leidub selliseid, kes ei usu sellesse…, siis küsige neilt, millesse usuvad nemad…?

Nemad kinnitavad teile, et usuvad seda, mida on neile räägitud

Mis see oleks…?

Ehk vastus oleks järgmine… – oma vaimsuse olen saanud enda sünni aegu mingil salapärasel viisil… – kuid peale surma ta läheb kohtumõistmise alla

 

Kas Jumal, kes on loonud armastuse, võtab vaimsuse ja karistab teda igavesest-igavesti…?

(Krayon kähiseval häälel) Kas selles on kübetki loogikat…?

Kas teie teeksite sama oma lastega…?

Mitte iialgi…, ka Jumal ei tee seda iialgi…

(Krayon hingestatult) Loov Läte on Armastus ja Mõistmine… – see on ainus, milleks ta on…

Ta on rääkimas valguse keeles…, ja see ületab kõike, mida olete kunagi kuulnud, või näinud…

Selline Säde on teie seesmuses…

Kogu teie elu jooksul, teie vabal valikul, teilt palutakse üksnes… – leida seda sädet enda seesmuses…

Kas on võimalik, et see oleks reaalne tõde…?

 

Jah…, olen alles alustanud…, ja seda, mida kavatsen rääkida, ei ole veel keegi rääkinud… – reaalselt mitte keegi…

Oled sedavõrd suursugune, seetõttu keegi ei saanu rääkida sulle sellest…

Jumal teab sind, kuna oled Tema osa…

Kui sa ei ole siin, siis oled koos Jumalaga…

Sa oled avarustevahelises paljumõõtmelises kohas, mida ei ole võimalik kirjeldada…, siin saad kuulda Valgust…, siin on kõlamas katkematu laul…

See on meiepool eesriiet… – sa oled teadlik sellest…

Kas oled teadlik, et Jumal on lõbus, heasoovlik ja täis rõõmu…?

Kas oled võimeline kujutama ette, et Jumalale on omane mingi sinule tuttav emotsioon…?

Ainus, mis saaks Jumalale olla omane… – see oleks rõõm

Rõõm… – see on see, mida palutakse teid… – otsida see üles

Kuid… see ei ole kaugeltki kõik…

Olge valmis millegi sellisele, mida te ei oleks osanud oodata…, ehk te isegi ei usuks seda…

Kui see sõnum jääb teile kauaks meelde, siis ehk seetõttu, et see on ebatavaline informatsioon…

 

Kallis inimolevus…  – sa oled sedavõrd lineaarne…

On olemas kaunis süsteem, millest sa ilmselt ei ole veel kuulnudki…

See on erinemas kõigest, mis on lineaarne…

 

Vaimsusel on palju osi…

Kas olete teadlikud, et teie vaimsusel on palju osi…?

(Krayon matkib kuulajate imestust) Mida…, minu vaimsus on üksnes minu vaimsus

Jah, nii see on…, kuid olen ka rääkinud, et teie vaimsus on osa Loojast…, et teie vaimsus ei ole lineaarne…, ta ei ole inimlik…

Ta on osa sellest, mis on loodud paljumõõtmelisel viisil…, ta paikneb teie seesmuses

 

Lubage nüüd küsida… – kas olete kunagi mõelnudkuidas Jumal saab kuulda teie palveid…?

Mõelge vaid… – tuhanded inimesed on palvetamas korraga…, ühel ja samal ajal…

Kuidas Jumal saab kuulda neid kõiki korraga…?

Vastuseks sellele on… – Looja ei ole lineaarne

Igal ühel on isiklik Jumala Läte…

Seda ei ole lihtne ettekujutada, kas pole… – teie palvete aegu kõigi Looja inglite tähelepanu on suunatud teile...

Korraga on kõlamas kümneid tuhandeid hääli, mis on ütlemas palveid… kuid samas, igaüks neist saab kuuldud isiklikult…

Kuidas Jumal on selleks võimeline…?

 

Teil ei ole aimu paljumõõtmelisusest…, muidu te ei näeks selles mingit küsimust…

Kui teil on olemas Jumala atribuut…, siis miks te arvate, et teie Vaimsus on mingi eraldi osa, mis on kusagil… samas olles teie vaimsusena…, ja et ta aktiveerub vaid ainus kord… – siis, kui lahkute sellest ilmast…

 

Mul on kavas avardada teie usku…, ma loodan, et mõistate seda ja võtate omaks…

Kallid…, teie Vaimsus on sedavõrd paljudes kohtades…, nii nagu Jumal on sedavõrd paljudes kohtades

Olete kuulnud Kõrgemast Minast…, ja… see on olemas igas ühes teist…

Kus ta asub…?

Te ehk väidaks, et see kujutab endast teie kõige täiuslikumat Pühadust

Kas ta ei ole siis teie Vaimsuse osa…?

Kindlasti peaks olema, ta on minu vaimsuse kõrgeim osa…

Kus asub siis teie Vaimsus…?

Ta mingil viisil on minuga kaasas…, kuid ta on kõrgemal… (Krayon muigab rahulolevalt)

Kallid…, kui palju osi on temal…?

 

Te ehk mõistate, kuhu ma viin…?

Teie vaimsusel on käesoleval hetkel kaks osa… – üks on pühana, ja pidevalt teiega…, ta elab koos teiega…, ta võiks isegi olla teie DNAs…

On ka teine osa, mis on alaliselt eesriide tagustes…, ja mis on teie Kõrgemaks Minaks…

See on see osa, milline tuleb siis, kui vajate abi…, ta on armastamas ja tervendamas…

 

Jah…, vaimsusel on palju osi…

Kuidas saab teda piirata, tuues esile vaid ühte ainsat osa…?

Jumal ei saa olla singulaarne…, temas ei ole mingit eraldumist…, ega ole ühtki pisitillukest osa… – nagu teilgi, igal ühel teist…

Teie inimbioloogia on tõepoolest üks ja ainus…, kes on nägemas peeglis üht ja sama nägu… – kogu elu jooksul…

Kuid teie vaimsus on kokku puutumas Jumala palega…, selle Jumala palega, kes kuuleb igat palvet ja igat meditatsiooni…, igat kurbust ja igat rõõmu… – kuivad ise tahad olla Jumalaga silmast-silma…

Jumal on teiega…, ta on suurepärane, ta valdab piiramatut tähelepanu…

Selline on Jumala suursugusus

 

Kuid ole valmis selleks, mida ütlen nüüd…

Kui sinul on üks Vaimsus…, kuigi temal on palju osi…, ja on igavene… – kuid, ta vahetab järjepanu füüsilisi kehi…

Kui oled naasemas planeedile, siis oled ikka sama vaimsusena…

Kui olid siin varemgi, siis olid ikka sama vaimsusena…

 

Inimkeha ei ole võimeline elama sellist pikka aega… – Jumalal on see teada…

Teie jaoks on olemas oma süsteem, millest te ei ole kunagi kuulnud…

Käes on aeg rääkida teile sellest…

Mõnele see ehk näib tõelähedasena, mis selgitaks paljut

Kuid teised väidaks hoopis… – Oh ei, mina nii ei arva

 

Veste vaimsuse jagunemisest

Et rääkida teile seda lugu selgemalt, selleks tuleks appi võtta vestevormi…, metafori…

Meie vested on enamuselt ühe isiku näol…, inimese näol, nimega Wo…, kelle abil saame liikuda mööda oma lugusid…, kes on samasugune, kui teiegi…

Ta ei pea olema kindlapeale mees, ega naine… ta on wo-inimene  (See tuleneb ingliskeelest… – man on mees, aga woman on naine)

Siin võite Wo’le lisada oma nime…

 

Tahaks võtta teid kaasa Wo magamistuppa, kus ta tunnetab end väga hästi…

Temal viimasel ajal tekkisid probleemid hingamisega ja energiat on jäänud väheseks…

Eluaastad on temal lõpule jõudmas ja elu on teda maha jätmas…

 

Wo on uinumas…

Kella kolme aegu öösel ta ärkab… – ta tajub midagi erilist…

Ta avab silmad… – keegi on lülitanud valguse põlema…, temal on hea olla… – vau…

Temal on kerge hingata… – enesetunne on ilmeline…

Wo tõuseb voodist ja hakkab ringi liikuma… – vaatab oma voodi suunas…

Kuid… voodis on lamamas… ta ise

Wo oli lahkunud maisest ilmast…

Kas võib see olla tõsi…, kuidas sai see toimuda…?

 

Te kõik olete sellest läbi käinud ja näinud seda juhtumas…

Mu kallid…, ma ütlen taas… – surmal ei ole astelt…, see ei ole valus…

Üldsegi mitte…, kui veel lahkute une aegu…

 

Enne, kui jatkata lugu Wo’st, tahaks rääkida teile vaimsusest…

Mida rääkis Wo oma vaimsuse kohta…, sellest, mis saab sellega edasi…?

Wo arvas, et teda viiakse sellisesse kohta, kus mõistetakse kohut tema üle…, kõige eest…

Ta ei olnud teadlik sellest…, nagu ei ole teadlik sellest ükski teist…

 

Enamus usunditest on olemas oma surma süsteem…

Arvatakse, et tarvis vähemalt kolme päeva, et vaimsus saaks jätta maha olnud keha ja lahkuda määratud kohta…

Mõningad süsteemid suhtuvad sellesse kriitiliselt…, nemad arvavad, et nende päevade jooksul ei tohi keha matta, ega kremeerida…

Kolm päeva… – oleme rääkinud neist kolmest päevast…

See on tõsi…, nii on paljudes usu süsteemides…

Kolme päeva vaja häälestumiseks…, kuidas lahkuda inimlikust olemisest…, kuidas naaseda sellesse, mis on jumalikkus…

Kolme päeva…

 

Wo tunneb end suurepäraselt…, ta ei ole kusagil erilises kohas…, keegi ei tule, ega vii teda sinna…

Kuid… jumal küll…, ta näeb Valgust… näeb Valgust…, keegi oleks selle kui sisse lülitanud… – see on sedavõrd kaunis…

Wo hakkab äkki nägema värve, milliseid ei ole kunagi varem näinud…, hakkab kuulma kaunist meloodiat… – mida võiks pidada Taevaste Sfääride muusikaks…

Kuid see ei ole nii…

See muusika on tema kodust…, tema vaimsus on alati oma kodus… – maapeale ta tuleb vaid lühikeseks ajaks…

Wo näeb, kuidas avaneb uks tema tuppa… sisse astub tema elukaaslane…

Naine avastab, et Wo on surnud…

Ahastus ja pisarad…

Ta kutsub lapsi, kes on samuti kurbust täis…

Kõik on nutmas… – Wo on lahkunud…

 

Kuid… Wo ei ole lahkunud…, ta seisab ja vaatab kõike pealt…

Ta püüab neid kõigiti rahustada…, kuid teda ei kuulda…, nemad ei saa teda kuulda…

Vaimsusele, kes on avaruste vahelises olekus, on suureks pettumuseks see, et teda ei kuulda

 

Kolme päeva jooksul Wo’ga toimuvad suht imelikud asjad…

Ta hakkab tunnetama, et temas sünnib paljumõõtmeline korrastumine ja jaotamine

Temale hakkab meenuma, et ta on seda kunagi juba läbi teinud…, et kohe hakkab sündima midagi imelist

Ja sünnib see, mida te ei usuks…

Osa Wo vaimsusest eraldub ja see jätkab oma rännakuid eesriide tagustes…, kuid teine osa jääb pidama maapeal…, ja see jaguneb veelgi enamaks…

 

Seda ei saa pidada eraldumiseks…

Jumal ei eraldu inimeste palvete aegu, et kuulda igat ühte…

Ei… Jumal jääb endiseks…

Ka vaimsus jääb endiseks… – ta on üksnes paljudes kohtades…, toimetades paljudes toimetustes… – üheaegselt…

Kallis, ka sinu vaimsus on toimetamas paljudes kohtades… – sa ei taju, ega tunneta seda üldse, kuna oled omas neljas mõõtmes…

 

Ehk räägiks Wo käekäigust edasi…

Osa tema vaimsusest eraldub ja jääb naise kõrvale…, teised osad lähevad lastega kaasa…

Kõik need osad jäävad nendega kuni nende elu lõpuni…

 

Pange tähele… kõik, kes on teie juurest lahkunud, on jätkuvalt koos teiega

Mõned teie seast on võimelised teatud aegadel tabama nende lõhna, kuna mäletavad nende riiete lõhna…

Mõnedki mäletavad nende hääli, seetõttu võivad ilmuda neile unedes…

Kõik unes näib sedavõrd reaalsena… – nemad embavad ja räägivad armastusest…, kinnitavad, et on jätkuvalt siin…

Just une aegu teile on kättesaadav paljumõõtmelisus, kus saate nendega kohtuda…

 

Wo lõpetas püüdluse ütelda neile, et on siin

Tema vaimsus oli seekord küpsem ja teadvustas, mis võib sellele järgneda…

Ta jäi oma kallide kõrvale ja saatis neid nende elu lõpuni…, oli neile käeulatuse kaugusel, et nemad saaksid suhelda temaga…

 

Olete ilmselt püüdnud suhelda nendega, keda olete kaotanud… – teie mõttesosinad olid neile kuuldavad läbi Ilmaruumi tuulte

Nemad kinnitasid teile, et on jätkuvalt teie kõrval…

 

Kas olete suutelised seda uskuma…, kas olete valmis selliseks informatsiooniks… – kas on see tõepärane teie jaoks…, või mitte…?

Selline õnnistav süsteem on olemas siin, teie juures…, ja see ei ole mingi hukkamõistmise ja karistamise süsteem…

See on kiiduväärt süsteem, milles on võimaldatud teile Jumala armastus… – taas ja taas…, ikka taas ja taas… – mis võimaldab säilitada olemust ennast… lähedaste essentsi, kes on lahkunud teie juurest…

 

Te tunnetate seda oma südamega

Nüüd sellest, mis võib teid eksitada…

Kas usute möödunud eludesse…?

See tähendab, et olete korduvalt jätnud seda ilma…

Kas on see võimalik, et osa teie vaimsusest on jätkuvalt nendega, kes olid möödunud elude aegu teie perena…?

Kas tead, Krayon…, see on liiast segane… (Krayon naerab)

See on sama Jumal, kes kuuleb tuhandeid palveid korraga…

 

Vana vaimsus…, sinu vaimsus on hõivatud möödunud elude perede hooldamisega…

Selline süsteem on hulga suursugusem kõigest, mida võiks uskuda…

 

Ma tahaks, et lahkudes siit, oleksid teisena, kui tulid…

Ma tahaks, et vaataksid järgi… – siis, kui oled üksi…

Ma ei tahaks, et oleksid kurbuses…, ma tahaks, et saaksid tunnetada üksnes rõõmu… – mõelda sellest, millistena nemad olid ja mida said sulle anda… – nii, kui oleksid jätkuvalt elus…

 

See arendaks mõistvat usku…

See võimaldaks teil näha ja mõista, tunnetada seda, mida oma neljamõõtmelisuses ei saa reaalselt näha…

Ehk isegi sirutad neile mõtteis oma käe ja tänad neid, et nad on teie kõrval…, et oled tunnetamas ja tajumas neid…

Olgu see selle tõestuseks, et on olemas palju sellist, mida ei ole teile kunagi räägitud…, et kuivõrd suursugune on inimolevus

See on suurepärane süsteem…, te olete võimelised seda tunnetama…, kuivaid lubate endale seda…

Tunnetada mitte seda, mida on teile räägitud, vaid seda, mida tunnetate südamega

Saage juba tänavu paljumõõtmelisemaks…, katsuge see järgi…

Võtke kasutusele vaimset loogikat, aga mitte seda, mida on õpetatud teile, kui Jumala reegleid…

 

Jumal on teie seesmuses… – tunnetage seda…

 

Sellest oli Krayoni sõnum inimkonnale… – teile, kes on hulga-hulga enamat, kui olete kunagi mõelnud endast…

Kui saaksid täituda rõõmust selle üle, siis ei oleks mingit kurbust ega muret…

Olles üksinda, ehk ütleks… – vau…, ma ei ole saanud kunagi mõelda, et see võib nii olla…, tänan sind Jumal… – selle eest, et see on hulga suurem, kui oskasin arvata…

 

Lahku siit muutununa… – see kõik on sinu enda valiku kohaselt…

 

See on reaalselt teie enda valik…

Ja nii see on…

Krayon

Read Full Post »

Tervitan sind, Budha…

Tervitan sindki mu laps…

 

Miks nimetad mind lapseks…?

Sest sa oled Ilma laps ja osa minust…, järelikult ka minu laps…

 

Kas saame jätkata…?

Muidugi…, ega me polegi katkestanud, kuna olen sinus pidevalt…, sa oled katkematult voolamas minus…, ja see on meie ühene voog…

 

Ma nimetasin meie vestlusi valgustumise õppetunniks…, seega… räägi meile valgustumisest…, mis see on ja miks sellel selline nimetus…?

Valgustumine ei ole päris õige sõna…

Tegelikult see on iga jumaliku olemuse loomulik seisund…

Kui olevus ei tunne end valgustunud olevat, ega teadvusta end valgustununa… – siis ta on eemaldunud oma loomulikust olekust ja on unustanud selle…

Valgustumine on lähedus Jumalale…, see on kokkupuude Temaga…

 

Kas on olemas Jumalaga läheduse tasemeid…?

Muidugi…, kõik oleme Jumala valgusega erinevatel läheduse tasemetel…

Mida eredam on teis jumalik valgus, seda valgustunumad olete…

Siit tuleneb ka nimetus…

 

Kuidas tuleb valgustumine…, kas aimduse lahvatusena…, või tuleb aegamööda… – valgustunule märkamatult…?

Kuidas saab teada, kas oled valgustunud…?

See ei jää sul märkamata…, ei ole võimalik…

Kujuta ette, et terve elu olid pime…, ja äkki… hakkasid nägema…

Kas saab seda mitte märgata…?

Valgustumine on üksnes puhastumise hetk… puhastumise protsess

Te olete igasuguste illusioonide jamadega ähmastanud oma teadvuse sedavõrd, et ei ole võimelised nägema Jumala valgust, ega võtma seda vastu…

Jumala valgus on olemas igas olevuses…, kõiges, mis on teid ümbritsemas…

Kuid te ei näe seda…

Valgustumine on… – kui võtaksite eest filter-prillid, ning näeksite kaunist värvirikast ilma…

Valgustumine on… – liitumine ilmaga endaga…, muutud temaks endaks…, ega eralda end temast…, ning mõistad mentaalselt, et oled temaga ühene…, oled otseselt temana…

 

Sa oled roomamas putukana…

Sa oled puhumas lehtedele puul…

Oled võrsuvate seemnetena…

Oled hõljumas taevas…

Oled lendlemas lillede kohal…

Oled laskumas vetesügavustesse…

Kõike seda oled üheaegselt…

Seda ei saa jätta märkamata…

See on selline elu täius…, ilma täius, mis üksnes tuleb sinule ja häälestab sind täienisti ümber…

Sa ei ole võimeline seda unustama ja eralduma sellest – see on suurepärane ja imeline…

 

Kas see on kui sähvatus…?

Kõik kirjeldavad seda sähvatusena…

Sähvatust tarvis selleks, et põletada ära teie vanad hirmud ja piirid…, teie kahtlusi ja blokke…, piire, mis eraldavad teid ilmast…

Vähe on neid, kellel see õnnestub ilma sähvita…

Mina sain seda teha ilma sähvita… – üksnes jälgides ilma ja pidevalt liitudes temaga…, iga oma eluhetkel… – uue elu hetkeil…

Paljud teile teada buddismi järgijad on teinud sama… – kuid… igaüks omal viisil…

Mida enam on teis vastuseisu ilma avatusele ja sulandumisele temaga, seda suurem tuleb sähv…

Mida vähem on vastuseisu sellele kõigele, seda väiksem tuleb sähv…, ja üleminek valgustumisele saab olla loomulik ja rahulik…

See oleks kui vetevälja siledus, millesse saad laskuda ilma hirmuta… – ja kogu ilm veteväljade ulatuses on sinu oma…

 

Mida teha inimesel, kes tahab valgustuda…?

Võtta maha piirid ja olla ühene kogu ilmaga…

 

Seda on kerge ütelda…, kuid raske teha…

Teha saab kiiremini, kui rääkida sellest…

Mis segab sind teha seda…?

 

Ilmselt minu vorm…, kuna mul on füüsiline keha ja muid kehi, millised on kuidagi fikseerituna…, ja ma ei tea, kuidas…

Kuidas saaks teadlikult sulanduda ilmaga…?

Ära eralda end ilmast… – kõik on kõiges…

Kui näed putukat roomamas puulehel, siis kujutle end temana…

Kui näed kotkast liuglemas taevas, siis kujutle end liuglemas taevas…

Kui vaatad jõevete voolamist, siis kujutle end voolamas…

Kui vaatad pilvi taevas, siis kujutle end sõudmas taevas…

Ja nii edasi…

Leia end kõiges…

See on väga oluline…

 

Te mõistate oma mõistusega, et kõik on kõiges… – tunnetage seda…, leidke end kõiges…

See kõik ongi teie

Kui see ei oleks teie, siis te ei oleks saanud seda kõike jälgida ja tunnetada…

Ilm teie ümber on üksnes tema energiate voogamine…

Teie enda energiad on moodustamas ilma teie ümber…

Ise suunate osa oma energiast hõljuma taeva alustesse…, ja nimetate seda kotkana

Ise suunate osa oma energiast jõe sängi…, ja nimetate seda jõena

Ise suunate osa oma energiast lendlema õite kohale…, ja nimetate seda liblikaks

 

Kas mõistad… – see kõik oled sa ise

Seda ilma sinu jaoks ei ole loonud keegi teine…

See on sinu isiklik ilm…, või… isiklik põrgu… – mis on loodud sinu enda energiatest…, sinu enda poolt…

Seega… selles ilmas ei ole kedagi peale sinu enda

Üksnes sina oled erinevate paledena ja olemustena…, erinevates rollides, mida ise oled määranud…, erinevates vastuvõtu viisides, milliseid oled ise valinud

 

Kus sellisel juhul oled sa ise selles ilmas…?

Olen sinus ja sina oled minus…

Oleme koos igas liblikas, igas liuglevas linnus…, ja igas ojas…

Hetkel, kui oled loomas oma energiast liblikat, minagi loon oma energiast liblikat… – just selles liblikas kohtume oma teadvustega – ja lendleme koos…

 

Edasi ma ei mõista… – igas liblikas ma olen sinus, kui lõpmatuses…, muutun sinu lõpmatuseks…

Igas liblikas on lõpmatus… – miks…?

Iga liblikas on lõpmatuse olemus, nagu sinagi oled lõpmatuse olemus…, seega… liblikas on üksnes sinu osa…

Seda on oluline mõista…

Sinu ilm ei ole sinu ümber…, vaid on sinu seesmuses

Ilma väljaspool sind ei ole olemas

Sinu ilm on alati sinu seesmuses… – sulle üksnes näib, et ta on väljaspool sind…

Kogu ilm on sinus, kuid minu ilm on minus…

Endi seesmuses me kohtume teine teisega… – kui lõpmatuses…

See on lõpmatuste kohtumine…, lõpmatuste ristumine…

 

Paradoksidest puudust ei tule…

Lõpmatuses on ilmnemas tahud ja ristumised teiste lõpmatustega…

Sind hämmastab, et on olemas paralleelseid lõpmatusi…

See on ka teie lineaarses geomeetrias…

Kuid lõpmatus ei ole lineaarne…

 

Paralleelsed lõpmatused…?

Kas nii on siis, kui inimesed ei mõista teine teist ja loovad oma lõpmatusi…, eraldi teine teisest…?

See on sügavam…, lõpmatused ei ristu kunagi…, need on ühese lõpmatusena…

Siin teie loogika laguneb täienisti…

 

Või taaskujunevad uuel tasemel…

Sa õpid kiiresti…

Seega… valgustumine… – see on liitumine ilma lõpmatusega…

See on mõistmine, et ilm ongi sa ise…, aga mitte midagi eraldi sinust…

See on täielik ilma tunnetus enda seesmuses…, aga mitte väljaspool end…

 

Kuidas on inimestega, keda ma kohtan omal teel… – kes on siis nemad…?

Nemad on lõpmatuse peegeldused

 

Kuidas…?

Igaüks neist on loomas oma ilma enda seesmuses, loomas oma lõpmatust…

Kuid seal, kus teie lõpmatused kohtuvad, ilmnevad teie kokkupuuted… – teie lõpmatuste kokkupuuted…

 

Kui kaks inimest on armastamas teine teist… – mis toimub siis…?

Nende lõpmatused sulanduvad ühte…

 

Aga kui lähevad lahku ja enam ei armasta teine teist…, kas siis nende lõpmatused eemalduvad teine teisest…, kas nemad eralduvad ja hiljem kas ristuvad, või jäävad paralleelsetena…?

Nii see on… – see on lõpmatuste kaunis tants iga ühe seesmuses…

Kõik on siiski üks ja ainus lõpmatus

 

Meil on raske seda tabada… – kuidas ainus lõpmatus on tantsimas igaühes…, ja veel ristumas iseendaga…

Lõpmatuse jaoks ei ole midagi võimatut…, lõpmatuses on tantsimas lõpmatus… – selline on muutuv lõpmatus… – tema on võimeline olema lõplikkus, et tunnetada enda lõpmatust

 

Järjekordne paradoks…

Pigem… lõpmatuse olemus, mis on kätkemas endas kõike…, sealhulgas… ka lõplikkust…

Ilma lõplikkuseta ei saa olla lõputust…

 

Kas on võimalik mõõta lõpmatust…?

Saab küll, miks mitte…

 

Mis mõõdupuuga…?

Sinuga…

 

Minuga…?

Jah…, sina, kui lõpmatus, saad mõõta teist lõpmatust…

 

Kuidas…?

Sukeldudes sellesse…, sulandudes temaga…

Kui sulandumine on lõpmatu, siis lõpmatus on lõpmatu…

Kui ei ole… – siis lõpmatus on lõpuga…

 

See on mingi sõnade mäng…

Ei ole… – see on protsessi olemus…

Sa hakkad looma oma ilma enda seesmuses…, oma lõpmatuse seesmuses

Sa kohtad teist inimest, kes tuleb sinu juurde oma lõpmatusega ja oma ilmaga…

Te püüate ühildada omad lõpmatused…

Kui sa upud temasse, kuna tema on lõpmatu…, siis ka sina muutud temas lõpmatuks…

Kui tema on uppumas sinusse, kuna sina oled lõputu…, siis temast saab lõpmatus sinus…

Kui tema ei upu sinusse, siis sa ei ole lõpmatu… – oled lõpuga…

Kas mõistad…?

 

Seega…, kuivõrd teine inimene armastab mind, oleneb täienisti minu lõpmatuse tasemest…?

Kui olen lõpmatus, siis ta vältimatult lahustub minus…, meist saab ühene lõpmatus…

See ongi väide – kõik on olenemas meist endist…, ja kõik on meis endis

Jah…, kui ta ei armastanud sind, siis sinus ei olnud küllaldaselt lõpmatust…, ja tema ei saanud laskuda sinusse lõpuni… – miski sinus segas teda…

 

Aga temas…?

See on vastastikuline küsimus… – igaüks saab laskuda teise lõpmatusse…

Laskumise tase oleneb igaühe endast…

Kui mõlemad olete lõpmatus… – siis ka laskumine toimub kergelt ja tõrgeteta…

Kui üks on lõpuga, siis see raskendab vastastikku laskumist…

Kuid… ühe lõpmatuse vägi saab aidata mõlemat

 

Oleks kui ühe armastuse vägi ilmutaks armastust teises…

Kas armastus ja lõpmatus on üks ja sama…?

Armastusel on palju mõisteid…

Lõpmatus on kätkemas kõike…, isegi armastust…

Seetõttu lõpmatus on sügavam ja avaram, kui armastus…

 

Kuid meil oli jutt valgustumisest…

Oli…, seetõttu valgustumiseks saaks pidada lõpmatuse avamist, ilma ja enda seesmuses…

Selle avamine on ühese lõpmatuse avamine…

 

Siis tuleb välja, et mina, kui vorm, olen lõpmatuses, mis on jagamatu… – ta on minu seesmuses, kui ka väljaspool minu vormi… – kõik on sama lõpmatus

Seetõttu valgustumine on mõistmine, et vorm on üksnes illusioon

See on omalviisil – mööbiuse lint, millel on liikumas minu teadvus…, ja millel ei ole ei välist, ega seesmist poolt…

Seetõttu ei ole jagamist seesmiseks, ega väliseks ilmaks… – on kui enda üks vastuvõtt…

Jah…, selliselt on seatud jumalik teadvus… – see on loov lõpmatus

 

Kas maapeal on praegu valgustunuid inimesi…, kui on, siis palju neid on…?

Mida tähendab sinule palju…?

Millega võrreldes…?

Kui ma ütlen, et iga inimene on valgustunud… – kas on see palju…?

 

Igaüks on valgustunud, kuid ta ei tea seda…?

Jah…, igaüks on ilmaga ühene…, kuid ta ei tea seda…

Seetõttu valgustumise protsess inimeses on… ühesuse teadvustamine…

Kõik loomad on valgustunud, kuna nemad ei eralda end ilmast…

 

Kas tõesti…?

Kui hunt murrab kitse… – kas ta on ühene temaga…

Muidugi…, ta ju murrab iseend…

See on tema õppetund…, läbida seda ja õppida tundma, mida tähendab enese murdmine…

 

Üksnes inimene ei ole valgustunud…?

Ta on valgustunud…, kuid mõtles välja, et see ei ole nii ja koormas end kõiksugu selgitustega ja takistustega…

Ta on küll võtmas aegamööda takistusi maha, ning on meenutamas oma valgustumist…

 

Kuid pea kinni…, kuidas on joogade aastate pikkuste praktikatega…, nemad liikusid valgustumise poole läbi ekstaasi, üksinduste ja erinevate energeetiliste praktikate läbi…?

Selline oli nende teekond… – enese ületamise teekond…

Millisena nemad kujutasid oma teekonda, sellisena ka valisid… – liikuda loomuliku valgustumise poole läbi pingutuste ja aastatepikkuste praktikate

Neile tehti selgeks, et teisiti ei saa…

 

Kas selleks, et saada valgustunuks, ei ole tarvis midagi teha…?

Just nii… ei ole tarvis midagi teha… – üksnes olla… – olla…

Tarvis naaseda oma loomulikkuse juurde… – üksnes saada ilmaga üheseks… – ja kõik…

See on ju lihtne…

 

Miks seda ei toimu enamuse inimestega…?

Sest nemad ei taha seda…

 

Ei taha…, kas tõesti…?

Kas pead silmas, et kui saavutad valgustumise, siis kaotad oma isiksuse… – kas just seda kardetakse…, ja seetõttu ei taheta?

Kui saad valgustunuks, siis isiksusel ei ole tähtsust

Isiksus on vaid osa…, piiratus, väiksus enda seesmuses oleva lõpmatu ilma kõrval…

Seega… – kui saavutad kogu ilma, siis unustad enda isiksuse, mis on sedavõrd väike kogu ilma kõrval…

 

Miks inimesed ei taha saada valgustunuks…

Küsi seda neilt…

 

Paljud tahavad…

Las siis saavad selleks…

Kui lõpetavad enda ja ilma lahutamisega, siis hakkavad nägema end igas ilma punktis, igas olevuses…, igas ilmingus… – otseselt…

Kas on see siis raske…?

 

Tuleb välja, et on raske…

Kui see oleks kerge, siis kõik oleksid valgustunud…

Kuid milleks inimesele valgustumine…?

 

Kuidas milleks… – et tunnetada kogu ilma täiust…

Kas mõistad… – te võtate seda kui muinasjuttu…

Teil on olemas eriline omadus… – püüelda saavutamatu poole

Te olete võtnud endale pähe, kaljukindlalt, et see on raske ja saavutamatu…

Just seetõttu see ei toimu teis loomulikul viisil…

 

Kuidas see toimus sinul…?

Ma üksnes jälgisin ilma ja liitusin temaga… – see on ju kerge…

Kui oled jälgimas oja voolamist, sa muutud temaks…

Kui oled jälgimas kotka lendu, sa muutud temaks…

Kui oled vaatamas tuld, sa muutud tuleks…

Saada kotkaks…, saada tuleks… – see hirmutab teid…

Te kardate sattuda kusagile, kust ehk ei pääse tagasi… – teie arvates…

Kuid see kõik olete te ise…, teie ilm…, teie sügavus ja lõpmatus…

 

Seega… – peamine eesmärk… – mitte karta ja järgida oma loomulikkusele…, oma ilmale…

Kas ilmal on eesmärke…?

 

Ilmselt on…

Millised…?

 

Areneda…

Mida arvad ise…?

 

Igal olevusel on omad eesmärgid, kuhu ta on püüdlemas…

Kotkas on lendamas kusagile…, oja on voolamas kusagile… – ikka oma eesmärgi poole…

Katsu nüüd seada oma teadvuses kõik ümber…

Eesmärke ei ole…

Kotkas ei lenda kusagile…, ta üksnes teostab oma lende, kuna on lind…

Oja ei püüdle kusagile…, ta üksnes voolab, kuna see on tema omadus… – voolata…, ei ole tähtis, kuhu…

 

Kuid kotkas tõuseb kõrgustesse, et silmata saaki…, püüda kinni ja süüa see ära…

Seda mõtlesite välja teie…

Kõik, mida teeb kotkas, on üksnes tema liuglemise protsessi osa

 

Kas tahad ütelda, et püüda saak ja süüa see ära, on üksnes liuglemise protsessi osa…?

Just nimelt…

 

Ma ei mõista… – saak oli elus, kuid kotkas püüdis kinni ja sõi ära…

Kui saak sattus kotka küünistesse, siis ta realiseeris oma teise omaduse…

Saak põgenes, aga kotkas liugles… – nemad ühinesid selles protsessis…

 

Asi on suht arusaamatu…

Kuidas jääb vabavoliga…?

Saak ei tahtnud saada kotka toiduks…

Kust sina tead seda…

 

Keegi ei taha olla tapetud…

Sa unustad, et igal ühel on oma ilm…

Kotka ilm on kätkemas neid, kes peavad saama kotka toiduks…

 

Kotkal on oma isiklik ilm…

Kui ta on liuglemas taevas…, kas ta on osa minu ilmast, või… osa enda ilmast…?

Mul on kõik segamini…

See on sellest, et sa eraldad kõike…

On olemas üks Olu protsess…

Ma püüan sulle selgeks teha, et ei olemas eraldi kotkast, ega tema saaki… – nende vastandumist…

Seda asja ilmas ei ole…

Ilm on ühene…, tervik… – seega – valgustunud…

Kotkas ja tema saak on ühe ja sama protsessi osa…

See on Olu katkematus, mis on võtmas erinevaid vorme ja jooni…

Ilma katkematus, mis on sujuvalt üle minemas kotkast saagiks…, ja vastupidi… – kotkaks taevas, pilvedeks, saagiks, maaks…, ja nii edasi…

See on pidev ja lakkamatu ilma voolamine…

Kuid teie olete jagamas seda osadeks ja vastandate neid…

Seetõttu te ei ole võimelised mõistma Olu katkematust…

Seetõttu te ei ole võimelised mõistma surematust…

Seetõttu te ei ole võimelised mõistma lõpmatust…

 

Ma mõistsin…

See mürgi karikas, mida jõid tühjaks, oli üksnes ilma katkematus…

Kui sa ei oleks seda joonud, siis oleksid katkestanud ilma katkematuse…

Sa tegid seda, kuna kõik on Olu ühene protsess, mis on võtmas erinevaid piirjooni…

Mürgikarikas, mis tuli minu kätte, oli loodud minu ilmas minu enda poolt…

Seetõttu ma ei saanud eirata oma ilma…, muidu eirates selle, oleksin kaotanud ta…

Seetõttu võtsin vastu oma ilma, mürgikarika näol…, ma ei eraldanud end temast…

Ehk mõistad…?

 

Seetõttu meile räägitakse vastuvõtust…

Kui me ei võta midagi vastu, siis oleme eiramas osa meie ilmast…, ehk… katkestame selle… – ilm muutub katkendlikuks, osaliseks…, mitte terviklikuna…

Siis kaovad sidemed…, ja meie ei mõistaks, mis on toimumas meiega ja meie ümber…

Oleme jaganud oma ilma osadeks, ega suuda neid kokku viia…

Õige…

Ilm on katkematu…, olu on katkematu… ilma katkematuse vastuvõtt ongi valgustumine…

Kui oled eraldamas end teisteks…, kotkaks ja tema saagiks… – nägemata Olu ühest protsessi… – siis sa ei ole suuteline valgustuma…

Valgustumine on ühinemine oma ilmaga…, oma lõpmatusega…

Lõpmatus on katkematu…, seetõttu ta on lõpmatuseks…

Kui teda katkestada, siis ta kaotab lõpmatuse omadused…

 

Kui me kord katkestasime oma ilma, siis kaotasime lõpmatuse omadused, ning saime lõplikke omadusi ja saime surelikeks…

Jah…, nii see oli…

Et saada surematuteks, tarvis taastada oma lõpmatuse omadused, millised on meie loomulikuks omaduseks…

 

Kuidas ära tunda valgustunut inimest…?

Tema on lõputu… – sellega on kõik öeldud…

Kui oled tema kõrval, sa tajud tema lõpmatust…, ja seda on näha tema silmadest…

 

On võimalik näha lõpmatust…?

Pigem tunda…, tunnetada…

Lasku tema silmadesse ja sa tunnetad seal lõpmatust…, ja kui oled neisse vajumas, siis ta on valgustunud…

Temal ei ole vajadust rääkida sellest… – sellel ei ole tähtust temale…, tema on kõikides suundades lõpmatu…

Lõpmatusele ei ole mõtet rääkida, et tema on lõpmatus… – ta teab seda niigi…

 

Mida soovitaksid neile, kes on astunud valgustumise teele…?

Õppida katkematust…, olla, ega mõelda valgustumisele…

Üksnes jälgida ilma ja voolata koos temaga…

Mitte lahutada end ilmast, vaid olla temana… – igaüks teist on otseselt tema ilm…, ja on astumas lõpmatusse omal teel…

Teekondi lõpmatusse on palju… – seetõttu… ei maksa kuulata šabloone…

Igaüks jõuab oma lõpmatuseni omal viisil…

Samas see on ühene ja väga lihtne, loomulik protsess… – saada ilmaga ühtseks

Mis saab olla lihtsam ja loomulikum…?

 

Millised olulised küsimused jäid küsimata valgustumise teele astujate poolt…, mida oleksid neile vastanud…?

Kuidas saaksin vastata esitamata küsimustele…?

Küsimus ise on sünnitamas vastuse…, aga mitte vastupidi…

Esitamata küsimused on küsimuste potentsiaal… need kõik on minus olemas…

Kui oled mulle neid esitamas, siis küsimuste potentsiaalidest lood minus vastuse…

Ka see on katkematus… – igale küsimusele järgneb vastus…

Kui oled oma küsimustes ammendunud, siis laskud endasse – sealt leiad vastused kõigele…

 

Kui küsimused on halvad…, kas neis ei ole lõpmatust…?

Ei ole olemas ei halba, ega head… – on üksnes teed…, igaüks on astumas oma lõpmatusse…

Küsimuste tee ei ole halvem, kui vastuste tee…, või küsimusteta ja vastusteta tee…

Mõnelegi tarvis saada osaks, et tunnetada tervikut…

Mõnel ei ole tarvis eralduda, et mõista oma terviklikkust…, mõista lõpmatust väljaspool lõpmatust…

 

Väljaspool lõpmatust…?

Teie kujutluses jah…

On huvitav jälgida, kuidas seate lõpmatusele piirid…, ja siis… pikaajaliste pingutustega püüate neid lahustada…

On hulga lihtsam… mitte luua neid piire

 

Tänan õppetundide ja abi eest…

Ma tänan sind lõpmatuse otsingute eest…

Ma olen sinus ja sina oled minus… – oleme ühesed ja lahutamatud…

Tunneta seda ühesust…

Read Full Post »

Karma Nõukogu…, kas saate mulle vastata…?

Kallis vaimsus…, me kuulame sind…

 

Mul on kadunud uni, kuigi magan suht hästi…, vaid mõneti ei suuda üldse uinuda…

Tänavu juba kolmas öö on nii… olen juba väsinud sellest…

Kuivaid hakkan uinuma, kui midagi paiskab mind unest välja, ega lase jääda magama…

On selline tunne, et olen unustanud, kuidas uinuda…

Tabletid ei aita…, mine kasvõi hulluks…

Kuivaid heidan pikali, kui mööda keha jooksevad energia vood…, algab vibratsioon… – on tunne, et kohe tõusen astraali…

Kas on võimalik selgitada, mis see on ja kuidas sellest vabaneda…

Kallis vaimsus…, oled sattunud avaruse püünisesse, kus uni puudub…

See on aja silmus

Seetõttu sinul päev jätkub pidevalt, ehk… oled pidevalt ärkvel olekus…

Selliseid lõkse on teie ilmas palju, kuid need on enamuses varjatult…

Inimesed ei sattu sinna pikemaks ajaks…, nemad ei suuda uinuda mõned tunnid…

Need on avaruse piirkonnad, millistes energia on väga hõre…, ja need on tõmbamas ligi teie energiat…

Taolises protsessis kõik on omavahelises seonduses

Sageli see on nendega, kes on ülimas erutuses…, nemad ei ole suutelised uinuma…

Ülimalt erutunud inimene on see, kellel on ühel või teisel põhjusel energia ülejääke…

Selliste inimeste energiad tõmbavad ligi unetuse lõkse, et vabaneda erutuste ülejääkidest… – et ühtlustada inimese avarust ja tema energiad…

Kui inimene sattub sellesse tsüklisse, siis püsib selles püünises pikemat aega…, korrates sama mitmeid kordi…

Ehk… tema energia on sattunud tsüklisse… – ta läbib avaruse ja naaseb tema juurde tagasi…, taas läheb püünise avarusse… – tsirkuleerib selliselt pikemat aega…

 

Kas need lõksud ilmnesid stiihiliselt…, või keegi korraldas neid teadlikult…?

Need ilmnesid stiihiliselt, kui avaruse vastukaja erutavatele tsoonidele…

Ilmaloovuses on olemas kõikide protsesside ühtlustamise mehhanism…, sealhulgas… liigse rõhu ja energiate ühtlustamiseks…

Näiteks vulkaanide pursked planeedil on seotud liigse surve tasakaalustamise mehhanismina…

See on omalviisil kui kaitsemehhanism…

 

Kas kõik ülierutunud inimesed langevad neisse lõksudesse…?

Või selleks on tarvis mingid eeldused…?

Kõik langevad…, kuid paljud pääsevad neist kiiresti ja iseseisvalt…

Unetuse probleemidega on tuttavad praktiliselt kõik…

 

Lapsed ei kannata unetuse all, kuigi neis on külluses energiat…

Kannatamas on enamuselt eakad inimesed, kes langevad neisse lõksudesse…

Raske on kujutada ette ülierutunuid vanureid…

Olete unustanud lõõgastumise ja usalduse…

Laps on avatud ilmale ja usaldab teda täienisti…

Kui laps mingil põhjusel ei usalda ilma ja kardab teda… ta langeb teistesse lõksudesse, mida nimetate painajateks……

Enamus lapsi on lõõgastunud…, neil ei ole selliseid pingeid, kui täiskasvanutel, seoses sotsiaalsele korraldusele ja selle probleemidele, mida inimesed on ise endale kaela tõmmanud…

Laps on vaba vastutuse koormast, millist täiskasvanud on ise endale võtnud…

 

Kuid eakad inimesed on vabad vastutuse koormast…

Eakatel inimestel tekib palju vabat aega, kuna tööl ei käi…, ja lapsed on suureks kasvanud…

Just aja ülejääk meelitab neid lõksu…

 

Järelikult… need on aja lõksud, aga mitte unede lõksud…?

See on üks ja sama… – aeg sulgub ringirattasse…

Kujutlege ette mingit nööri, mida tahate panna karpi…

Kui see on lühike, siis ta mahub karpi ehk ühe ringina…

Kui nöör on pikk… – siis laote ta ringidena… ring ringi järel…, kuni kogu nöör on karbis…

Nii on ka inimestega…

Nende energia ladestub neile kehasse ringidena ja need ei leia väljapääsu…, millest kujuneb energia ülekülluse potentsiaal…

Selliste ülekülluse potentsiaalide vähendamiseks ongi ajalõksud…, mis tõmbavad sellised energiad ligi ja päästavad ringidest…

 

Kui vanuritel oleks palju energiat, siis nemad oleksid reipad ja terved…

Et olla reibas ja terve, tarvis lasta kõiki energiad endast läbi… kergusega…

Kõik energiate kuhjumised väljenduvad haigustena, rasvumisena, unetusena ja paljude muude probleemidena…

 

Olgu…, kuid miks keha vibreerib uinumise aegu sedavõrd, et näib kui astraali tõusuna…?

Ülejäägi energia püüab pääseda püünisest välja… – kehasse on liiast kuhjunud energeetilist potentsiaali…

 

Miks kuhjub kehasse liigset potentsiaali…?

Erinevatel põhjustel… – sügavad muljed…, erutavad sündmused…, energia kulutamise võimaluste puudumine… – ehk… elurõõmu puudumine…, kindlas probleemis tsüklisse jäämine…

Lahenduse otsimisel olete kihutamas oma energiat mööda ringi…

Tsüklisse jäämine kindlas probleemis suunab energiad selle lahendamisele, kus oma tähelepanuga kihutatakse neid mööda ringi…

 

Mis toimub antud juhul…?

Siin on kaks põhjust…

Esiteks… – sa ei oska lõõgastuda…, ja oled võitlemas eluga…, arvad, et kõik peaks olema teisiti, ning püüad kõike parandada…

Tarvis täielikku ja totaalset usaldust…, tuleb loobuda võitlusest, isegi püüniste vastu…

Ei ole tarvis püüniseid karta, vaid võtta neid kui põnevat kogemise võimalust

Ei ole vaja karta energiast ilma jääda

Üksnes usaldu protsessile…, energiad ise leiavad pääsu lõksust…

Teiseks… – need on potentsiaalide ülejäägid…

Ei ole tarvis pidevalt lahendada mingeid probleeme…, need tuleb jätta rahule, siis need lahenevad ise…

Kui olete mingit probleemi mõelnud läbi palju kordi, siis sellega ise panete oma energiaid jooksma mööda ringi… – ise oma fantaasiatega ja unelustega toote omad energiad tagasi probleemi juurde… – selliselt loote endale ajasilmuse…, ega lase ajal liikuda…

 

Kui suudate lõõgastuda, ega naase tagasi selle juurde, mida peate oma probleemiks, siis energiad on vabad ja saaksid liikuda edasi… – sellega probleem leiaks ise lahenduse…

 

Kuid te ei usu, et probleemid saavad ise laheneda…, seetõttu püüate lahendada neid ise…, püüate võidelda elu voogudega…

Kas on meeles sõnum Olu Jõest…?

Olete unustanud, kuidas sõuda Olu Jõe voogudes…, pidevalt püüate sõuda vastuvoolu, võideldes jõe ja aja voogudega

Usalduge jõele…

 

Mida tuleks selleks teha…?

Usaldada kõik probleemid jõe voogudele… – sõna otseses mõttes…

Loobu nende lahendamisest…, usalda need ilmaruumile lahendada…

Usaldu jõe voogudele ja ole kindel, et need viivad sind vajalikus suunas…

 

Hetkeil, kui tahaksid uinuda, ära püüa uinuda…, ära võitle aja silmusega… – see lisab juurde liigseid potentsiaale…

Kuivaid algab võitlus millegiga, siis koheselt hakkab lisanduma liigseid potentsiaale…

Nende potentsiaalide kustutamine kutsub esile mingeid sümptomeid, mis ei ole alati kuigi meeldivad…

Hetkeil, kui ei saa uinuda, piisaks kujutada end sõudvana mööda jõge…, lõõgastunult… – selili… las vood kanda sind tundmatusesse…, usaldu täienisti jõele ja naudi pilvi jõe kohal, millised loovad seesmist rahulolu…

Kas uni tuleb või mitte, see ei peaks häirima…, see võib lisada uusi potentsiaale ja luua suletud ringi…

Üksnes sõuda jõe voogudes…

 

Ehk võiks võtta kasutusele mõnda energeetilist praktikat, mis aitaks viia liigsed energiad välja…?

Jah…, need võiksid olla abiks…, kuivaid oskaksid neid…

Kuid… mõningatel juhtudel praktikad võivad olla isegi kahjuks, ehk võimendavad potentsiaale…

Kujutle vaid… – energiad on vabalt voolamas mööda sinu keha… – tulevad ülalt, kosmosest ja voolavad alla, maasse… – lõpmatusse…

Usaldu energiatele, millised on voolamas sinus…

 

Tänan vastuste ja abi eest…

Me täname sind vahendamise eest…

Püsige Looja Valguses…

Read Full Post »

Aja hierarhid…, kas saate mulle vastata…?

Oleme Aja hierarhid…, me kuuleme sind ja oleme valmis vastama…

 

Ma tahaks täpsemalt teada, mis on aeg ja kes olete teie…?

Meie esindame kosmose struktuure, mis vastutavad põhjuse ja tagajärje süsteemi side eest…

Me oleme kui sideloojad, kes on taastamas avaruse rivist välja langenuid piirkondade energiate sidet…

 

Järelikult… aeg on põhjuse ja tagajärje süsteem…?

Meile räägiti, et see on karma…

Karma on side taastamise tulemus…

 

Kas ilmaloovuses on olemas põhjuse ja tagajärje seost…, ehk… lineaarset aega…?

Miks sa arvad, et aeg on lineaarne…?

 

Meil ta on lineaarne… – meil ta on liikumas üksnes ühes suunas… – möödanikust tulevikku…

Meil on raske mõista, kuidas saab kõik toimuda üheaegselt…

Teil tarvis mõista veel paljut…, kuid esmalt tarvis mõista, et iga avaruse punkt on seotud ülejäänud punktidega mingite peente sidemetega, mida võiks nimetada põhjuseks ja tagajärjeks…, ehk… kvantilisteks seosteks…

Ei ole ühtki korduvat seost, mis oleks teie kujutluse kohane…, pigem see on seoste kood… – kui koordinaatide süsteem…

Aeg on kõigest koordinaatsüsteemi üks positsioonidest

 

Seega… iga avaruse punkt sinu ümber on seotud kõikide avaruste punktidega…, järelikult… sinu ümber on kõik avarused… ja sa oled üheaegselt kõikjal ja kõiges…

Selline on üheaegse mõistmine…

Kuivaid muudad mingit punkti endaümber olevas avaruses, või enda seesmuses, siis  koheselt, side koodide vahendusel, läbi seonduste süsteemide ja koordinaatide, hakkab muutuma kogu avarus…

Kui samal ajal keegi teine muudab midagi seonduste süsteemides…, ta muudab avaruse punkte enda ümber…, siis seonduste süsteemide vahendusel, mida nimetame ajaks, hakkab muutuma kogu avarus…, iga punkt sinu avaruses…

Iga avaruse punkt on muu avaruse avanemise portaaliks…, ja iga teine avarus on sinu ülemineku punktide kogum…

Sinu avaruses on hulgim punkte, millistest igaüks on portaaliks pääseda kelletahes avarusse, millised on sinus endas…, ja millistes oled ise… – need on pääsud mistahes avarusse…

 

Nende punktide kaudu oled pidevalt muutmas teiste avarusi… – ka nemad on pidevalt muutmas sinu oma…

Kõik see on – avarus-ajalise kontiinumi ühene süsteem, milles aja mõiste on palju avaram, kui teil… – teie lineaarses ajas…

Aeg on koodid juurdepääsuks kõikide ruumidevaheliste avaruste seonduste punktidega…

 

Ma sain aru…

Kuid miks meie ei oska opereerida juurdepääsu koodidega…?

Meie ju pidevalt muudame kõike ja kõik on muutmas meid… – kõik on toimumas automaatselt, toimivate programmide kohaselt…

Miks need koodid ei ole meile kättesaadavad…?

Nende koodide vahendusel võid pääseda mistahes avaruse punkti…, ehk… mistahes avarusliku sündmustikulisuse seonduste võrku…

Seda nimelt te nimetate rännakuteks ajas

Paraku millegi tõttu unustate, et te ei rända üksnes ajas, vaid sisenete avaruse teatud punkti…, avarus-ajalisse kontiinumisse…

Kui olete ilmutunud teises avaruses, siis püüate seda juhtida… – kuid see ei ole võimalik…

Teil on tarvis esmalt väljuda isiklikust tajutavast vastuvõtust…, soovist ja püüust muuta ilm… – tarvis jõuda ilma avatuse paradigmani…

Seega… – mitte mina muudan ilma…, vaid ilm muudab mind…

 

Kas see ei ole üks ja sama…?

On küll üks…, kuid… kust poolt vaadatuna…

Kui sinu poolt – siis on üks protsess…, kui sinu poole – siis teine protsess…

 

Mille poolest esimene variant on halb, kui vaadata minu poolt…?

Sa oled vaatamas seda kahe protsessina…

Minu poolt vaadatuna joonte püsivusi ei täheldata…, on alaline olu voogu…

Sina pead alge alguseks iseend…, seetõttu käivitad oma eraldatud ilma energilise mõjutuse ahelana, mis, varem või hiljem, naaseb su enda juurde tagasi…

Selliselt sa lood lineaarset sidet mineviku, oleviku ja tuleviku vahel…

 

Seni olete õppinud käivitama ahelat sellisel viisil… – alustades endast…, seetõttu aeg teie jaoks on kulgemas lineaarselt…

Kui õpite käivitama seoste ahelat sõnadega… – olgu sinu voli…, siis käivitate katkematut voogu läbi enda…

Te ei määratle selle algust, ega lõppu, kuna neid ei ole olemas…, vaid muutute üksnes selle voo osaks…

Sellisel juhul saate rännata selles voos mistahes suunas…, ja mitte üksnes lineaarselt…

Peale selle… antud voos tarvis püsida alaliselt…

Järelikult… – saate olla avarus-ajalise kontiinumi kõigis punktides korraga ja teadlikult…

Seetõttu praegu, kui ei ole voona, vaid voo osana…, sünnib isiksuslik Mina identifitseerimine

Kui muutute vooks endaks… – siis teadvustate enda paljumõõtmelisust…, ning… ei ole enam isiksustumist, vaid olete voona endana…

Siis mõistate, mis on teadvuse paljumõõtmelisus…, ja mida tähendab olla teadvuses üheaegselt kõikides avarustes ja kõikides avaruste punktides…

Kuid selleks tarvis läbi teha mõned sammud…

Esmalt on oluline mõista protsesse endid…

 

Kuidas teha neid samme…?

Olla üheaegselt kõikjal…

Katsuge olla oma teadvuses kõigis avaruste punktides korraga…

See on keeruline, kuna teie teadvus on pidevalt kinnistunumas esemelistele osadele…

 

Esmalt teile saab antud parktikad, kuidas teadvus vabastada keskendustest…., kuidas kaotada piirid…

Praktikad jälgimiseks mitte asju, vaid tühjust nende vahel…, et saaksite suunata oma tähelepanu tühjusele…

Seni kogu teie tähelepanu jätab vahele tühjuse ja keskendub ilma asjadele…

Selliselt on teid õpetatud…

Tarvis avarduda…

Alguseks püüdke oma tähelepanuga suunduda avaruse tühjuse mingisse punkti…, asjade vahel…, tunnetades voo liikumist…

Kujutlege end laskumas sellesse punkti, mõistes, et see on lõpmatu…

Esmalt oled kadumas…, kuni kord teadvustad, et selle punkti abil saab pääseda-siseneda kõikidesse punktidesse, ning rännata mööda kõiki avaruse punkte…

 

Selliselt ma võin ilmuda muus avaruses… – see hirmutab mind…

Ilmuda teise ilma, teadmata võimalust tagasi pöördumiseks…

Peale omade hirmude ei ole midagi karta… – kõik toimub teie juhendajate jälgimise all…

Kui selline informatsioon oleks teie arengule ohtlik, siis seda te ei oleks saanud…

Pealegi teame, et jagate seda informatsiooni ka teistele…, seetõttu arvestame sellega, ning anname seda informatsiooni doseeritult…

Neile, kes läheb praktika teed, me avardame antud informatsiooni isiklikult, igale ühele neist, kuna energeetiline struktuur on igal ühel unikaalne… – seega… ligipääsu koodid üldistesse energiate süsteemidesse on unikaalsed…

 

Kuidas teadlikult siseneda avaruse punkti…?

Olla selles punktis, ilma hirmuta…, mõistes, mida nimelt tahad…

Kui sa midagi ei taha, siis ka ei pääse lõpmatusse…

Ehk… see on sinu valik – pääseda lõpmatusse…

Algetapil võib seda üksnes proovida…

Sukelduge oma tähelepanuga avaruse punkti, ning lihtsalt olge selles… – koodid hakkavad ise avanema…, neid ei ole tarvis hääldada, või käivitada… – kõik töötab ise…

Piisab oma tähelepanuga püsida sisenemisel, mis on avaruse identifitseeriv kood pääsuks punkti portaali…

Koodid käivituvad ise…

Edasi oleneb teie enda valmidusest…, sellest, kuivõrd olete pidurdamas protsessi…, teie hirmude blokkidest…, teie soovist, või soovimatusest…

See kõik käivitab süsteemi, kui energeetilist voogu…

 

Meenutage, kuidas teil kirjeldatakse null-transpordi süsteemi…

On oluline mõista, et sõna null, ei ole juhuslik…

Avaruse nullpunktile on kättesaadavad kõik teiste avaruste punktid, on avaruslik null, kust hargnevad kõik teekonnad…, kõik avaruse punktid…

Selline avaruse nullpunkt on mistahes avaruse punktiks… – see on kõigile üks ja sama punkt…

Selliselt on tegemas tööd kvantlikkus…

Teie lineaarses vastuvõtus tuleb paljutki ümber teha…

Null-transpordi abil saate kanduda oma teadvuses avarus-ajalise kontiinumi piireis, ühest nullpunktist mistahes valitud punkti…

 

Kas see tähendab, et saan väljuda teiste tsivilisatsioonide avaruste punktides, või võõrastes ilmades…?

Saad…, kuid sinu koodid töötavad sinu avaruse loovuse ulatuses…

Sa oled edasi minemas etappide kohaselt…

Kuid… mingi tugeva impulsi puhul sind võib heita mistahes avarus-ajalise kontiinumi punkti…, vähemalt neisse ilmaloovuse osadesse, millised eksisteerivad selle avarus-ajalise kontiinumi piireis…

 

Kas on selliseid, millised on väljaspool…?

Muidugi…, sa ju tead… – niinimetatud – must energia

See on absoluutse teadvuse ilmutamata osa, mis on samuti tühjus…, ja nagu sa ise mõistad, selles ei ole ei avarust, ega aega

Ja üldse… – te eraldate aega avarusest… – kuid see ei ole võimalik, kuna nemad kujutavad endast ühtset koordinaatide süsteemi…

 

Kui see on nullpunkt…, siis võin sattuda ka nullavarusse…, ehk… tumedasse energiasse… ehk… tühjusesse…?

Muidugi…

Mõned teie seast kasutavad seda…

Seni sattute sinna lühiajaliselt, kuna koheselt püüate tagasi pääseda… – teid hirmutab indiviidsuse kaotamine…

Kes ei karda, need kasutavad seda sageli…

 

Kas ma mõistsin õieti… – praegu olen mingi kokkupantud eraldiolev energeetiline seade…

Kui nullteadvuses sisenen nullpunkti…, ja kavatsen pääseda teise avarus-ajalise kontiinumi punkti, siis läbides nullpunkti, justkui laguneksin, et taas koguneda avarus-ajalise kontiinumi teises nullpunktis…

Aga kui tahan siseneda nullseisundisse, ehk tühjusesse, siis lagunen täienisti, kui mingi eraldi olev energeetiline seade…?

Jah…, kuid see on veelgi keerulisem…

Sa võtad lagunemist ja kogunemist kui protsessi eraldi osi…, kuid kõik toimub üheaegselt…, ühehetkeliselt… – ühes kohas laguned, kuid samas… teises kohas koguned… – ühese protsessina, mitte lineaarselt…

 

Järelikult… – kui seondus on vigastatud, kasvõi minu hirmude poolt, siis mul ei õnnestu koguneda teises avaruses…?

Taas oled eraldamas…

Kui sa ei kogune teises avaruses…, siis sa ei lagune ka selles avaruses…

 

Saan aru…, kuid siis vaatame teisiti… – kui ilmnevad teadvuses mingid blokeeringud, kasvõi hirmude näol…, siis võin küll laguneda… – kuid koguneda sootuks teisel kujul, mitte sellisena…

See on alati toimumas… – igas avaruse punktis oled erinevana… – oled alati kogunemas omalviisil…

 

Kas see on see, mida nimetatakse mõnedes õpetustes koondumispunktiks...

Ehk ühes punktis lagunen kui inimene, aga teises kohas kogunen mingi loomana…, või mingi võõrplaneetsena…?

Jah…, kuid mitte nii lineaarsena…

Sa ei saa koguneda teise kujundina, kuna sellega rikud vabavaliku seadust…

Sa võid oma soovi kohaselt olla koopiana…, kuid oled siiski millegi muuna, kui oled kavatsenud…, ja teisena, kui lagunesid…

 

Kas see peaks tähendama, et kõik minu koondumised toimuvad üheaegselt…, et ma pidevalt sisenen kõikidesse avaruse punktidesse, ning koondun teistes avaruste punktides teisiti…, keda ehk nimetatakse teisikuteks…

Sa tabasid õieti… – sa tõepoolest sisened kõikidesse avaruse punktidesse üheaegselt ja oled kõigis avarus-ajalise kontiinumi punktides korraga

Sinu teadvus ei ole võimeline teadvustama neid kõiki seetõttu, et ta teadvustab eraldi vastuvõtu süsteeme…, ta ei ole veel võimeline eksisteerima paljumõõtmeliselt ja kõikides avaruse punktides korraga…

Selline on selle mõistmine, et kõik eksisteerib korraga, siin ja praegu

Teil tarvis teha veel mõned sammud, et mõista seda…

 

Seega… ajarännakud on – teadlik oma tähelepanu ja enda koondamine teises avaruse punktis…?

Jah…

 

Kuidas toimub koondumine…?

Kas ma koosnen mingitest oma individuaalsuse esmakivikestest…?

Kuid kuidas toimub koondumine ja mis on koondumas teises avarus-ajalises kontiinumis…?

Sul on õigus…, koondud sina…

Sinul on olemas omad punktide identifitseerimise koodid… – te nimetate neid maatriksiteks…, koodide maatriksiteks, igaüks neist on sinu teadvuse identifitseerimiseks…

Koodide maatriksid võiksidki olla kivikestena, millistest koondud uude kujundisse…

 

Seega… ma võin siis koonduda kolme jalaga ja kõrvaga kuklas…?

Sa liialdad…

Lagunemise programm on identne koondumise programmiga…

See oleks kui järjepidevus… – käivitad lagunemise programmi…, koheselt käivitub koondumise peegelprogramm…

Selliselt töötab programm…

Kui tahad teadlikult viia oma koondumisprogrammi sisse muudatusi, siis saad seda teha… – see oli maagidele jõukohane…

Muide… – paljud neist ei suutnud taastada oma olnud koondumissüsteemi, seetõttu jäid neisse avarus-ajalise kontiinumi punktidesse, kus koondusid oma energeetilise seadesse teisiti, mis erines inimesena olemisest…

 

Seega… on olemas nii loomade, kui taimede maatriksid…?

On küll…, ja need on individuaalsete koodide koondumised…, või siis… – individuaalsed ühildumise koodide punktid…

Kogu sinu teadvus on helenduvate punktide kogum, milline on märgistatud sinu identifitseerimise koodiga… – millised ongi sinu kivikesed… – millistest on võimalik koondada erinevaid kujundeid…

Kui muutud, ehk koondud loomaks, siis see ei ole see loom, kelleks tahtsid koonduda…, vaid see loom saab koondatud inimkivikestest, ehk… sinu omadest…

Sellel on küll looma väljanägemine, kuid on siiski sina, sinu vastuvõtu süsteemina…

Seega nali kukest, kelleks muundus maag oma valutava hambaga… ei hakka tööle…

Ta on selline kukk, kelles valutav hammas muundub mingiks muuks struktuuriks, mis ei ole hamba kujul…, kuid on valutamas siiski edasi…

 

Olgu…, siis üks lihtne küsimus… – sageli ei jätku aega kõigeks, mida tahad teha…

Kuidas saaks juhtida aega… – kas aeglustada, või… kiirendada…?

Te olete pidevalt tegemas seda…, ise märkamata…

Protsessi süüvimine aeglustab aega…

 

Ehk on vastupidi… – kui ma olen millessegi süüvinud, siis aeg kiireneb, lausa lendab…

See on üks ja sama protsess…

Kui oled süüvinud protsessi täienisti, siis aega ei märka…

Märkad aega siis, kui väljud protsessist…

Järelikult… – tarvis püsida protsessis, väljumata sellest…

Kuivaid ilmub mõte ajast, siis see tähendab, et oled protsessist väljunud ja hakanud identifitseerima end avarus-ajalises kontiinumis…

 

Kuid ma saan end identifitseerida ka protsessi algusena…

Muidugi saad…

Kuid sa ju ise arvad, et käib aja raiskamine…, hakkad koheselt muretsema, mis on kell

 

Pea kinni… – kui ma usun, et aeg ei lähe raisku…, siis ta ka ei lähe…?

Ma ei mõista… – kui tegelen mingi kaasatõmbava asjaga…, ma sisenen teatud avaruse punkti…, kuid siis ma sisenen samuti mingitesse muudesse avaruse punktidesse, millel on ajalised omadused…

Sa võid neile omistada null-tähenduse…, ajatuseks…

 

Siis tuleb välja, et muutusi ei toimu…

Aeg on muutused…, ehk erinev kujundus erinevates avaruste punktides…

Jah…, kuid sina pead arengut kui kardinaalse muutusena…

On ka teisi kvantilisi arenguid…, kasvõi sisened null-ajaga avaruse punkti, kus on kõik muutused toimunud…

Nullis on olemas nii miinus, kui ka pluss…

 

Seega… avaruses on olemas punktid null-ajaga ja null-avarusega… – ehk tühjusega…

On olemas avaruse punktid, kus aeg on nullis…, kuid avaruse punktid ei ole nullis…

On olemas avaruse punktid, kus on null-avarus, kuid aeg ei ole nullis…

Muidugi on…

 

Mille poolest need erinevad…?

Avaruse punkt, kus aeg on nullis, aga avarus ei ole nullis… – seda peate ootuse ajaks…

See on olla pidevalt ühes ja samas olukorras, mis ei arene edasi…

Ehk… sa oled olemas…, kuid ei arene edasi

Ootuse aeg on liikuv süsteem, kus aeg avarus-ajalises kontiinumis areneb nullist kuni teatud energeetilise tasemeni, ning naaseb tagasi nullpunkti… – seda peate tsüklisse kinni jäämiseks…

Olukord, kus avarus-ajalises kontiinumis aeg on nullis, aga avarus ei ole nullis… – see on selline hetk, kus olete laskumas enda seesmusesse, enda seesmisesse tühjusesse…, enda aja nullpunkti…

 

Kuna teil on olemas kehad,  siis teie ümber on eksisteerimas avarus ja olete identifitseerimas end…, kuid aeg seejuures langeb nulli…

Kui avarus langeks samuti nulli, siis kaoksid teie kehad…, avaruses kaoksid identifitseerimise koodid… – te lakkaksite olemast indiviidina…, sulanduksite Vooga, või Teadvuse Ookeaniga…

Seisund, kus avarus on nullis, aga aeg ei ole nullis… see oleks vastandumisena

Kui keha ei eksisteeri…, teie avarus on kokku tõmbunud… – kuid teadvus on muutumas jätkuvalt, kuna ta ei ole nullis…

Enamuselt see juhtub siis, kui oma teadvusega laskute enda seesmistesse punktidesse…, avarustesse, kus on eksisteerimas üksnes teie teadvus…, ja ei mingeid vorme…. – samas aeg, kui ka identifitseerimise koodid, eksisteerivad seal jätkuvalt…

 

Sageli räägitakse, et põrgus on olemas kihid, kus aega ei ole olemas… – on olemas omalviisil rippuma jäämine…

See on kõigest teie teadvuse lõksud…

On olemas hulgim punkte ja avaruslikke kihte, kus avarus ise ja aeg ise, ühildudes, moodustavad erinevatel viisidel kihte…

Nende kombineering ongi teadvuse erinevad seisundid, kuhu teie teadvus pääseb läbi avarus-ajalike portaalide, millised on avaruse kõikides punktides…

Seega… et rännata mööda avarus-ajalist kontiinumit, ei ole tarvis füüsiliselt liikuda kusagile…

 

Te otsite portaale maapeal, kui koopaid, dolmeneid, või täheväravaid…

Selliseid punkte on kõikjal… – nii teie ümber, kui ka teie seesmuses…

Kuid, teie mõistus tahab neid identifitseerida kui paradiisina, või põrguna… – olenevalt teie energiate seisust… nende ühildumisest avarusega… – vastavalt teie ootuste ja teie mõistmise vastuvõtu šabloonidele…

Kõik on üksnes energiad ja nende liikumine…

 

Olgu…, kuid siis selline küsimus… – kui on olemas nullavaruse ja nullaja absoluutne punkt…, siis… miks ja kuidas ta hakkab avanema kindlatel ajaliste ja avaruslike omaduste aegu…?

Sinu mõõte jõul, või kavatsuse jõul… – selliselt on loodavad kõik ilmad ja ilmaruumid…

Avaruse nullpunktist identifitseerimise koodide abil avaneb avarus-ajaline kontiinum…

See on sama, mida tegi Esmalooja…

Sama olete tegemas ka teie… igahetkeliselt…

 

Seega… ka Esmaloojal on teatud identifitseerimise koodid avarus-ajalises kontiinumis…?

Jah, muidugi…, kuid need koodid on sedavõrd ulatuslikud…, need on kätkemas Kogu Oleva avamise ja kokkutõmbumise koode…, nende hulgas… ka sinu koode…

Seetõttu… sinu avanemise või kokkutõmbumise aegu teeb sama ka Esmalooja…

Kui Tema avaneb või tõmbub kokku…, teed sama ka sina…

Kõik on toimumas ühel ja sama ajal…

 

Tänan informatsiooni eest…

Seda tarvis hoolega läbi mõelda…

Ehk saan veel kord pöörduda oma küsimustega…?

Muidugi…, aeg selleks on käes…, on tulnud aeg õppida juhtima aega ja avarust…

Me oleme valmis teid aitama selles…

Read Full Post »

Tervitan teid, mu kallid, olen Krayon, Magnetilisest Teenistusest…

Olete saamas ja lahti mõtestamas informatsiooni, mis tuleb nende läbi, kes on puutumas kokku eesriidetagusega… – see informatsioon on isiklik…, personaalset laadi…

Paar päeva tagasi andsime sõnumi, mis käivitas Akašide informatsioone… eriti nendes inimestes, kes olid istumas minu kõrval…, ja see oli nende möödaniku informatsiooniks

Seetõttu saadud informatsioon mõnevõrra erines varajasematest… – see oli sõnum kolmest kohast… – see oli nende Akašidest, kes istusid minu kõrval…

See möödaniku informatsioon oli nende jaoks…

Selline kanaldus ei olnud uudne…, selliselt olete suhtlemas oma intuitsiooniga, mida olete avardamas ja täiustamas…

Hakkate ühiselt saama informatsiooni sellelt, keda peate oma Kõrgemaks Minaks…, milline on muutumas kollektiivseks…

On tulnud aeg lõpetada lineaarsusega…, oma vaimsuses…

Minu partnerile meenus iidne Ühesuse kultuur…

Nemad, alates oma sünnist, õppisid teadma, et nemad ei ole eraldi…, et nemad on ühenduses ja jäävad ühendatuks teine teisega, kogu eluks… nii Gaiaga, kui ka Jumalaga…

Ühesus ei pea silmas Enda puudutamist…, see on täiuslikum Enda juuresolek…, täiuslikumas enese avamises, milles on täielik teadvustus, et keegi ei ole kunagi üksi…, ega jää kunagi üksinda…

 

Kallid…, tahaks rääkida teile veidi enam Täheemadest… – veidi-veidi enam..

Seejärel pööraks teie tähelepanu millegi personaalsema poole, teie isikliku poole…

 

Täheemad

Lemuuria lapsed teadsid suurepäraselt, kes on Täheemad… – seda ei olnud raske neil mõista…

Tänavune inimene on kasvult pikem, kui oli neil kaugetel aegadel…

Kõik olenes evolutsioonist, teadmistest ja toitumisest…, paljudest muudest asjadest…

Ka lemuurlased ei olnud suurt kasvu…

Kuid see-eest… plejaadlased olid tänapäevasest inimesest pikemad

Võite ette kujutada, kuivõrd pikad nemad olid laste jaoks noil aegadel…

Seetõttu ei olnud ka saladuseks, kes olid nende Täheemadeks…

Täheemad andsid lastele teadmisi viiest käepidemest, mis on seotud keskmega…

Nemad alustasid kõige lihtsamast…, aegamööda õppetöö läks keerulisemaks ja sügavamaks…

Eelmine kord sai antud teile käepidemete nimed, mida lapsed pidid meelde jätma… – viis käepidet keskme ümber…

Mõned teie seast on juba aimamas, millest meil ei ole veel juttu olnud… – ma tahtsin oodata tänast koosolemist…

 

Lemuurlaste õpetamise ring

Milline võis teie arvates olla nende edumeelne informatsioon…?

Milline tulemus võis olla peale mõnede aastate õpetamise, kui lapsed said 13 aastat vanaks…

Õppetöö jagunes neil soo järgi…

Mida nende aastate jooksul oli neile õpetatud…?

Esmalt õpetamine oli õenduse põhimõttel…

Peale selle algas tõeline õpetamine…, sellest hetkest õpetamine läks üle kuue piirkonna õppimisele, millised olid viie käepideme ümber

 

Alustõde

Kallid…, ma ei hakka loendama seda, mida kujutasid endast kuus piirkonda…

See saab tehtud teine kord…

Lapsed ei õppinud käepidemete nimesid… ja neil ei olnud aimu kuuest piirkonnast…

Nemad said näha üksnes viit käepidet…, ja jälgida keskset ringi…

Kuni 13 aastaseks saamiseni keskenduti üksnes… – viiele käepidemele…, välisele ringile…, keskmele…, nende ühesusele…

Kusjuures, reaalseks õppimiseks oli kuue piirkonna õppimine…

Kallid…, just sellele rajanes neil aegadel alustõde

 

Kõik, mida nähti…, kõik, mida tajuti…, kõik, mida peeti reaalsena… – oli üksnes tilgake…, üksnes tähtsusetu fraktsioon sellest, mis oli olemas

Neis piirkondades…, neis tühimikes käepidemete vahel on kätketud peamised tõed… (Krayon hingestatult) Jumalast.., Ilmaruumist…, Füüsikast…, inimkehast…, mõistmisest ja armastusest…

Selles vanuses hakati neile rääkima ja õpetama, et kõik, mida näevad, ei ole kaugeltki veel kõik, mis on olemas

 

Paljud teie seast on teadlikud sellest…?

Teie arvates te näete oma silmadega päris hästi… – kuni kord teadvustate, et näete nendega kõigest väikest osa laine nähtavas spektris…

Teie arvates tajute kõike…, kuid tabate vaid oma suutlikkuse kohaselt… – kuni kord teadvustate, et loomad on suutelised seda tegema sadakond korda paremini, kui te ise…

 

On sedavõrd palju ühte või teist, mis on nähtamatu ja teadmatu…, mida teie tundeorganid ei suuda tajuda…, millele teie sensorid ei ole isegi häälestunud…, kuigi need on teil alaliselt olemas…, need on võimelised nägema ja analüüsima isegi inimese Merkabaad…

Isegi neil hetkeil, kui räägin teiega, siin ruumis on olemas nähtamatu energia, milline on täienisti uus ja valgumas siia läbi Tähisväravate… – see on teile täienisti tabamatu…

(Tähisvärav on ruumiline moodustis, üliteadvuse energia ilmnemiseks…)

Neis käepidemete vahepiirkondades on veel palju muudki… – palju muudki…

 

Ma räägin teile ühest piirkonnast, ühest käepidemest, millesse on kätketud tervise saladus… – mitte pikast east…, vaid sellest, millest oleneb teie tervise saladus…

Selles piirkonnas on teie kokkusaamine oma kaasasündinuga…

Kaasasündinu on nähtamatu…, kuid ta on mõistusega keha…, ta on häälestunud käbinäärmele…, Kõrgemale Minale… – Ühesusele…

Kaasasündinu on sillaks kolmemõõtmelisuselt paljudele muudele mõõtmetele…

 

Jumalikust armastusest

See on käepidemete vahel…

Kui saavutate seda, mis on püha ja hindamatu…, jumalik ja sakraalne… – siis hakkate mõistma Armastust ennast…

Kõik olete teadlikud armastusest…, kas pole…?

Kui küsiks teilt… – mida saaksite armastuses nimetada kõige olulisemaks…?

Mida saaksite rääkida armastuse erisustest sellel planeedil…

Mida saaksite rääkida armastusest inimeste vahel…, Jumala armastusest…, sinu ja sinu laste vahelisest armastusest… – koduloomade vastu…?

Mis on selles peamiseks…?

Te ehk vastaks, et see on võimas…, et te tunnetate seda

Kuid ma küsiks siiski… – kuidas see näeb välja…?

Vastuseks ehk oleks… – kuid ta on nähtamatu…

(Krayon muiates) Te siiski teadvustate tema olemasolu… – mis asi see on…?

Te tunnetate seda…, te tajute seda…, te arvestate sellega…, teil on kahju sellest…, te janunete selle järel…, te anute selle poole…

Kui embate puid, siis tajute Gaia armastust…

Võimalik, kui seisate ookeani kaldal ja sirutate käed tema poole, võite tunnetada armastust kõikjal enda ümber…, ehk isegi Gaia ja Iidsete oma…

Kõik see on nähtamatu

See on üks avarustest käepidemete vahel…

 

Seega… katsume olla selles vahes mõned hetked…

Kõige suuremaks nähtamatuks asjaks on see, mida inimkond ei ole ära tundnud… – põhjust, miks olete siin… (Krayon muigab selle peale)

Jah…, ma muigan selle peale, kuna ta on sedavõrd suur ja suursugune…, kuid on varjatud teie eest…

Looja armastusel ei ole mingeid tingimusi…, teda ei ole võimalik mõõta, ega ole võimalik mõista…

Seetõttu uskumatut piiritut armastust nähakse kui sootuks muud… – vajadust  olla meelepärane ja vajadust järgida rangeid reglemente…

See kõik on siiski kõik, mida võimaldab teie aju…

Mõneti Loojale omistatakse ekslikult inimlikke Isa atribuute…

See ei saa üldsegi olla selliselt…, see pigem on kokkuviidav inimlikkusega – Isa ja Ema rolliga…

Jumalale ei ole võimalik omistada mingit sugu… Ta on tohutu, ääretu ja haaramatu

Tema on ootamas väljaspool inimlikku Merkabaad…, Tema on ootamas kutset enda seesmusesse…

Just selles seisneb Vaba Valiku määratlus…

 

Kui oleksite andnud Nihkele, mis on käimas planeedil, muu määratluse…, jätaks kõrvale kõik ajaloos olnud prohvetlused…, kõik tähed… – kuidas saaks seda kõike nimetada…?

Mina annaks teise määratluse, mis oleks… – inimolevuse vabavaliku võimendumine ja avardumine, et ta saaks lõpuks avada ust – jumaliku armastuse ust

 

Seega… need, kes on istumas siin, või kuulamas minu häält…, kes on istumas praegu siin, Hawaii mäe tipus, olete teadlikud kohalikust ajaloost ja olete teadlikud asjadest, mis on ümbritsemas teid… – kuid… kas olete teadvustamas uut avanemist…, ehk isegi täienisti uusi energiaid, millistest te ei ole selle ajani teadlikud…?

Need õpetajad, kes on istumas siin istuvate kuulajate seas…, pange tähele… – raskeimaks asjaks õpetajatele endile on… informatsioonide mahalugemise oskus

See on lausa võimatu asi…

Ehk annaks teile ühte sellist… – Ronige välja oma karbist… (üldine naer)

 

Tervitage uut energiat…

Teie arvates olete teadlikud sellest, mis on siin…?

Te ei tea…

Värvige oma pilt ümber, andke temale teised värvid…, avardage…

Lubage sellel kõigel toimuda…, ja ärge laske sellel minna mööda…

Te hakkate kasutama kõike, mida teadsite ja teate…, see on uue teadvuse ülesehitamise aluseks…, ja see on lähenemas…

Selle aluseks on kõige olemus ise, mida olete õppinud vanas energias…

 

See ehitis, mida olete ehitamas, saab selleks, mis on käepidemete vahelises ruumis… – see on nähtamatu…, see on mõistmine…, see on armastus…, ja on selle põhjused, miks olete siin

Teie olete siin Jumala armastuse tõttu… – ja see on üks suurim kunagi räägitud armastuse lugu

See on armastusest, mida Looja sai paigutada sinusse…, ja võimaldas sul leida seda enda seesmuses…

Just selleks oli tarvis Vabavoli… – sellest oleme rääkinud varemgi…

Kogu oleva Looja…, Kõrgeim kõrgeimatest, on armastuse lembeline… (mitte loogika kohaselt)…

Mõnikord inimestel, intellekti kalduvustega, tarvis teha vabat valikut… – et saaksid suunata oma tähelaeva lineaarsusest välja, Galaktikasse

Kuigi nende laev ei ole alati juhitav jumaliku armastuse kalduvustega…

Kuigi see on raske ja ennetav informatsioon sellest, milleks olete siin…, kuid mõelge sellele…

 

Planeet on juba ärganud ja temal on palju uusi energiaid, mis ei ole üksnes parendatud, mitte üksnes rikkamad Valguse poolest…, vaid see on Uus Valgus ja Uued Energiad…

Sellel, mida olete oodanud, mis on juba jõudmas siia…, sellel kõigel ei ole veel nime…

See on see, mida olete õppinud seni, kuni olite siin… – te kõik…

Kas olete suutelised suunduma sootuks uude energiasse, millel ei ole isegi veel nime…?

Energiasse, mis ei ravi üksnes asju, millistega olete tulnud siia…, millised ei lähe kuidagi kokku teie suursugususega…, vaid energiasse, mis annab teile rahu ja rahulolu, mida olete püüdnud kätte saada kõigi oma kehastuste aegu…

Kõik see saab alguse just siin…, antud kohas…

Siin sai külvatud inimkonna seemned…

Ka tänavu käib siin teie seemnete külvamine…

Milline seeme saab külvatud teisse…, millisena lahkute siit…?

Siit, selle mäe tipust, lahkute teisena, kui tulite…

Need on uudsuse seemned, mis hakkavad võrsuma selliselt, et te tunnetate seda ise… – suurema energia hulgana ja parema tervise näol…

Te hakkate tunnetama endis midagi paremat, kui on olnud seni…

 

Mõnigi teie seast üksnes eksisteerib, lausa päevast päeva…

Ma tean teid kõiki, seega… lubage teile seda ütelda…

Ma tean sind… ja sul on aeg saada Jumalast enam teada…, sootuks uut moodi

On tulnud aeg avardada kõike, mida on  sulle räägitud… – kes see rääkija ka poleks… – liida sellele seda, mida veel ei tea

See on tänavune Valguse Töötaja test… tähistada seda, mida ei tea

Seda võiks teha järgnevalt… – Kallis Jumal…, ma tajun, et on ilmnenud midagi sellist, mis on esile tulemas…, kuid minul ei ole isegi aimu, mis see on…

Tänan sind kallis Jumal…, ma tunnen end hubaselt kõiges, mida näen õigel ajal…

Tänan Sind tärminite eest, millised ei ole meile teada…

Kallis Jumal…, ma tean, et mind on minevikus lükatud takka, kuna ma ise palusin seda… – taas ja taas…, ja taas…

Las see möödanik – mulle tarvis, muutub – ma tean ja ma olen – astumas uutesse energiatesse, milliseid ei ole mulle veel teada…

Las need voolata läbi minu ja muutuda sellisteks energiate voogudeks, millised ei ole veel meile teada…, mida teised saaksid näha läbi minu Ühesuse…

 

Nii see on…

Read Full Post »

Tervitan sind, Budha…, tahaks rääkida sinuga…

Kallis Absoluutsus, minagi tervitan sind…, sina oled mina…, ja mina olen sina…

 

Tahaks esitada sulle küsimusi, milliseid saadetakse mulle…

Võid esitada neid kuipalju tahes, kuna oled valinud oma absoluudi teekonnal püüdluse teekonna…

Sinu püüdlused oma absoluudi poole on unikaalsed…

 

Kuidas sa selgitad oma piiratud suhtlust inimkonnaga, kui vaadata sinu sõnumeid inimkonnale…?

Mis on teie mõistes suhtlus…?

 

Informatsiooni vahetamine läbi vestluse, või andmine läbi õppetundide…

Informatsioone ei ole vaja anda…

Informatsioon on üksnes absoluutsuse struktureeritud omadus…

Milleks struktureerida omadus eraldi…, milleks rikkuda absoluutsuse harmooniat…?

Kui avad seda endas, siis mõistad, et see on mõtetu…

 

Ehk – olla ilma mõtteta…?

Jah…, see on mõtteta oleku harmoonia…

Mida tähendab sinu mõistes ilma informatsioonita olek…, kuidas ise näed seda…?

Kui oled otsimas informatsiooni…, siis eraldad end absoluutsuse osana, millisest saab osa, milline püüab teostada osana oma tähtsust, ning taasühineda oma absoluutsusega…

Milleks minul seda teha…?

 

Sa ise oled kord läbi teinud seda arengu teed… – küsimuste ja vastuste etapi…?

Olen…, kuni leidsin, et kõik vastused on minus olemas…

Ei ole olemas küsimusi ja vastuseid…, on üksnes teadvuse ühesus ja absoluutsuses olek…

 

Miks sa siis oled suhtlemas minuga…?

Kuna sinu eraldatus on püüdlemas oma absoluutsuse poole…

Kuna minu eraldatus sinus on püüdlemas minu poole…, oma absoluutsuse poole… – sa oled minu osa…

 

Siis tuleb välja, et sinul on vaja suhelda kogu inimkonnaga..

Ma suhtlengi…

 

Suhtledki…?

Ma olen igas ühes, kuna olen absoluutsuse aspekt…, absoluutsuse vaatluse aspekt…

Seetõttu olen igas ühes teie seast, kui absoluutsuse vaatluse omadus…, kui absoluutsuse teekond, mis on vaatlemas oma absoluutsust…

Mõned teie seast on aegamööda avamas enda absoluutsuse vaatluse omadusi…

 

Järelikult oled vastamas neile küsimustele, mida esitab keegi inimkonnast…?

Muidugi, ma vastan neile…, kõik on minu osad… ja kõik on püüdlemas oma absoluutsusesse… – püüavad avada teda enda seesmuses…

Seda saab avada seal üksnes sukeldudes endasse… ja sukelduda saab üksnes olles vaatlejana…

 

Mis on vaatlemine…?

Vaatlemises ei ole eraldumist seesmiseks ja väliseks… – ilma pilt muutub üheseks…

Sa ei eralda tühjust ja vormi…, ei eralda seesmist välisest…

Sa ei eralda üldse…

 

Kuidas seda teha, kui minu ilmas kõigel on algus ja lõpp…?

Olen sellest rääkinud… – saa voolavaks

Ja pealegi… ära eralda oma pilguga…, oma teadvusega…, oma suhtumisega ja oma vastuvõtuga…

Saa tühjuseks ilma asjade vahel…, saa õhuks ja ole temana mõnda aega…, tunneta tema liikumist, tema muutust ja tema arengut…, tunneta, kuidas ta on puutumas kokku vormidega… mida tunnetad selle juures…?

Saa veeks ja ole temana mõnda aega…, tunneta tema voolamist…, tunneta, mida tähendab olla niiske ja voolav…, tunneta, kuidas ta uheb vorme, puutub nendega kokku… mida selle juures tunnetad…?

Saa tuleks ja ole temana mõnda aega…, tunneta, kuidas ta on kokku puutumas õhuga ja on neelatav veega…, tunneta, kuidas on puutumas vormidega…  mida oled selle juures tunnetamas…?

 

Ma mõistan õhku ja vett…, aga kui saan tuleks…, kuid see on absoluutsuse omadustest kauge…

Tuli on kõrvetamas…, põletamas… – ta võib saada juhitamatuks…

Kelle poolt juhitamatuks…?

 

Minu…

Taas eraldad… – kõik on üks…, tuli, vesi ja õhk, ka maa… kõik on üks… – kõik on absoluutsus…

Püüa avada absoluutsust vees…

 

See on üksnes sukeldumine ja lahustumine…

Õige…, kuid absoluutsuse omaduste avamise võimalus on kõiges…

Kuidas on need õhus…?

 

Seda ma ei taju…

Esiteks… – ka seal on sukeldumine ja lahustumine…, kuid seal on muud omadused… – hõrendus ja tühjus…

Aga tuli…?

 

Ma mõistan maad…, temas on absoluutsuse omadus… – võrsumine…

Ehk… nagu seeme saab võrsuda maas…, nii saab seeme võrsuda ka absoluutsuses…

Kuid… seeme saab võrsuda üksnes siis, kui selles ühinevad kõik absoluutsuse omadused…

Kuid sinu tuli on kadunud…, milline absoluutsuse omadus on temal…?

 

Jaa… ma mõistsin… – see on elu…

Jah…, see on elu püüdlus…

Absoluutsuses on kõik omadused… ja kõiges sinu ümber…

Üksnes kõigi omaduste ühendumisel avaneb absoluutsus…

Kui oled üksnes ühe omaduse osa… – kui oled vaid lahustumine, või tühjus…, või võrsumine…, või eluline püüdlus… – siis absoluutsus ei avane…

Igaüks on avamas endas absoluutsuse omadusi ja liitumas nendega üheseks…, olenemata, kas olete voolamas…, või püüdlemas…, või võrsumas…, või hajumas… – seejärel sukeldute, et tunnetada tühjust…, või olete seemneks, et võrsuda ja saada eluks… – et olla…

 

Pea kinni…, ma püüan mõista… – igal omadusel on omad etapid…, kõrgemad ja madalamad…

Kui ma õpin tundma vee omadusi… siis esmalt õpin tundma tema voolavust…, eraldumust temast…, seejärel… sukeldumist sellesse, ehk… liitumise omadust…

Sa unustasid tema niiskuse omadust…

 

Mis omadus on see…?

See omadus ühendab voolamist ja sukeldumist…

 

Hämmastav…

Kui ma õpin tundma õhu omadusi, siis esmalt õpin tundma hajumist, kui eraldumise omadust…, seejärel tühjust, kui liitumise omadust…

Mis on tema kolmandaks omaduseks…?

Millised omadused on tuulel…?

 

Ma mõistsin… – kergus…

Seda küll…, kuid need on üksnes sõnad…

Püüa tunnetada seda omadust, mis on liitmas hõrendust ja tühjust…

Mis on hõrendumas…?

 

Ma ei tunneta…

Saa õhuks, siis tunnetad kõike, mida tunnetab õhk… – saa temaks ja sa muutud selle omaduseks…

 

Kuidas seda teha…?

Üksnes võrsu temasse…, sulandu temasse oma teadvusega…, astu temasse ja lahustu temas…

 

Mul ei tule see välja…

Ja üldse… mul ei õnnestu rääkida sinuga sama lihtsalt ja hoogsalt, kui räägin Lutsifäriga…, paljude teistega…

See on sellest, et ise oled hoogne…

Mina olen püüdlustest täienisti vaba…

Kui püüad õppida tundma püüdluste olematust, siis sa sukeldud…, ja sinu püüdlused lahustuvad…

 

Kuhu ma sukeldun…?

Sukeldud oma absoluutsusesse…, minu absoluutsusesse…

 

Kas see on meil erinev…?

See ei saa olla erinev… – absoluutsus on alati ühene…

 

Ma tulen sinu juurde huniku küsimustega…, kuid vastuseid võtta vastu, või süüvida ühte neisse, suudan suure vaevaga…

Küsimusi ja vastuseid ei ole olemas… – on üksnes – Olu…

On olemas eraldamatus…, ja sina, olles terviku osa, kuulud tervikusse… – seega… osa kaob tervikusse…

 

Ma tahaks siiski jatkata…, vajuda edasi oma absoluutsusesse…

Seega… Maa madalaimaks omaduseks on – võrsumine…, ehk… eraldumine…

Kuid Maa kõrgeimaks omaduseks on – elu…

Mille poolest nemad erinevad…, ja mis neid tasakaalustab…?

Nemad erinevad samuti, kui osa erineb tervikust…, kuid samas… osa ei erinegi tervikust…

Oled otsimas erinevusi…, kuid parem oleks otsida ühesust…, otsida üldisust…

Elu on kaasamas…, võrsumine samuti…

Võrsumine on elu voolamine…

Elu on olemas ka võrsumata…

 

Elu on võrsumata…?

Kas elu on olemas sündimata…?

Jah…, ja ilma surmata…

Sellist omadust teil nimetatakse – Oluks

 

See omadus on liitmas võrsumist ja elu… – kas see ongi Olu…?

Jah…, nii see on…

 

Aga tuli…?

Tema madalam omadus on püüdlus…, aga kõrgem omadus… on Elu… – mis on samuti püüdlus…

Mul on kõik segamini…

Näib, et ma püüdsin elu teha Maa omaduseks…

See on sellest, et püüad eraldada… – kuid eraldada ei ole võimalik – kõik on ühene…

Maa absoluutsuse aspektid on – võrsumine ja avanemine… – nagu õie avanemine…

Seda omadust ei saa võtta eraldumiseks…

 

Kuid mis toimub edasi…?

Seeme, avanedes õiena, kannab vilju, millised naasevad mulda…

See ongi ühendumine…, naasemine…, rikastumine – täiustumine…

Sõnad selle edasi andmiseks on vaesed…

 

Pea kinni… – sa oled sedavõrd sügav, et ma upun sellesse…

Ega sa ju taha seda…?

 

Ega tea… – ilmselt tahan…, kuid miski on segamas mind…

Sa ei saa seda mitte tahta, kuna sinu omadused on juba sellised… – olla absoluutsusena… – see on sinu tõelisus ja algupärasus…

Kuid sa kardad seda, kuna sa…

 

… kardan kaotada oma individuaalsust…?

Ei…, veel sügavamat…

 

Sa teed nalja…

Ei…, veel sügavamat… kuna avardudes sa kaod… – sa kaotad oma osana olemise

See ei ole üksnes jäikuse kaotamine, vaid vormi kaotamine…

Kaotades vormi, sa kaotad osaks olemise…, muutud piirituks…, sul kaob toetumise võimalus…

 

Mõistusele toetumise…?

Kaotad illusioonide aluse…

Sul kaob võrdlemise omadus, mis on sulle omane juba sünnist…

Sa kaotad kinnistamise võimaluse…

Omaduse kaotamine käib vastandomaduse avanemise arvel ja kolmainsuse ühinemise tõttu endas…

Sul kaob kinnistamise võimalus, kuna avaneb tühjus, kaob toetuse võimalus…, ilmneb vormitu olek…

Ilmneb omadus, mis ühendab nii vormi, kui vormitust…, kinnitust, kui voolavust…

Sa saavutad sügavuse…

 

Kui õhul on kaks omadust… – püüdlus ja tühjus…, siis õppides tundma tühjust, ma kaotan püüdluse… – kuid mida ma siis saavutan…?

Õhulisust…

 

Sa teed nalja…

Ei…, ma püüan leida sõnu, mis selgitaks sinu tundmaõppimise käiku…

Mis on õhulisus…?

See on see, mis kätkeb endas kõiki õhu omadusi…, isegi neid, mida sa ei ole veel teadvustanud oma vastuvõtuga…

 

Olgu…

Kui ma kaotan vee omaduse – voolavuse…, siis kaotus on teadvustatav läbi vastupidise omaduse… – sukeldumise…, siis õpin tundma ühendavat omadust – niiskust…

Kuidas seda mõista…?

Sellesse tarvis laskuda…

Kui kaotad voolavuse omaduse, õpid tundma laskumist ja niiskus saab sulle omaseks…, siis see ei ole enam üksnes sõna…

 

Sa ise oled rääkinud, et tarvis olla voolav…

Tarvis olla kõigena ja kõigeks…, tarvis olla tervik…

Voolavus on üks lõppmatuse omadustest…, antud juhul – vee omadus…

Et saada veeks, tarvis voolata…, muidu ei saa veeks… – ehk oled kivina…, või muu kindla vormina…

Kui sinust saab vesi ja saad voolavuse omaduse, siis, varem või hiljem, kogud voolavuse potentsiaali, ning hakkad laskuma… – liites mõlemad omadused, omandad niiskuse…

 

Näib, et hakkan tabama… – see on midagi avanemise taolist…

Kui püüan olla niiske, siis ma avanen…

Sõnad selle väljendamiseks on vaesed… – katsu tunnetada…

Kui tahad tunda elu täies ulatuses, pead läbima kõik tundma õppimise teekonna aspektid ja omadused…

 

Kas nüüd lähme üle surma tundma õppimisele…?

Mis on samuti elu… – kuid sellest on veel vara rääkida…

Seni pead õppima tundma, mis on Olu… – milles on kõik…

Oled harutamas Olu osadeks, milliseid püüad mahutada endasse, et saaksid integreerida neid endas üheseks…

Selline on sinu teadasaamise teekond… – selline on sinu Olu…

 

Kõik minu loogilised seosed on lagunemas…

Kas sa kardad seda…?

 

Ei…, kuid see on sootuks uus tundmatu seisund… – milles üks ei tulene teisest ja omavahelised seosed on neil keerulised…

Ära siis eralda ühte teisest…, võta neid kui tervikut…

 

Ma siiski püüan minna harjumuspärast teed…

Seega…, meil on käsil tuli…

Ma õpin tundma tule hoogsust…, ning, varem või hiljem, lähen üle tema kõrgemale omadusele – elule…, ja kui olen õppinud seda tundma…, mida mõistan siis…?

Põlemist…

 

Kui kaunis…, seega… põlemine on elu ja püüdluse sulandumine…?

Jah…, põlemine on absoluutsuse kindel omadus…

 

Kas absoluutsuses on põlemine…?

Absoluutsuses on kõik…

 

Õigus küll… – mul läheb see ikka meelest…

Kuid põlemine on… –

Kas ei suuda leida sõna…?

Sõnad on piiratud… – kuid omadused on absoluutsed…

 

Olgu, ma püüan siiski minna edasi… – põlemine…, süttimine…, kuumus…

See on tulelisuse, ehk Agni omadus…, kõik koos… eraldamata osadeks…

See on Agni…

 

Ehk… – transmuteerumine…?

Õige…, kuigi ka see sõna on piiratud…

Oled liikumas õigel teel… – vääraid teid ei ole olemas

Oled astumas mööda õiget olemise teed…, ehk… mööda lühemat teed oma absoluutsuse poole…

Oled astumas läbi sõnade ja vibratsioonide omaduste avamise, loetledes tule omadusi…

Sellega sa kui liidaks neid omadusi oma teadvuses…

Sinus sünnib tule ühesuse kujund, mis on kui transmuteerumine…

 

Seega… – õhk on kergus…, vesi – niiskus…, tuli – transmuteerumine, ehk Agni…

Aga Maa…?

Õpin alles tundma Maa omadusi… – võrsumist…, ehk, eraldumist…

Kuid, varem või hiljem, õpin tundma tema avanemise omadust…, ehk õitsemist…

Hullupööra…

Siis…, liites kaks need poolust, õpin tundma Maa terviklikuse omadust…

Kuidas…?

 

Viljakandmise, taasloomise läbi…

Seeme taasloob end läbi võrsumise…

Noh…, tee järgmine samm…

 

Surematus… elu katkematus…

Braavo…, kuid sellegipoolest, need on üksnes sõnad…, kõik on hulga sügavam

Ehk võtaks esmalt katkematuse…

Surematus on hulga sügavam seisund…

 

Kas räägid mulle sellest…?

Ma räägin sulle kõigest, mida üksnes soovid…

Oled astumas oma absoluutsuse teadasaamise teed…

 

Seega… – kergus…, niiskus…, transmuteerumine… ja katkematus…

Edaspidi pead kõik need omadused liitma… – esmalt õppides neid tundma eraldi kooslustena, kuni liidad need tervikuks…

Siis õpid osaliselt tundma Olu…

 

Osaliselt…?

Ma mõistsin…, õpin tundma esmalt seda Olu osa, mida pean elavaks…, ehk eluks…

Kuid on olemas Olu vastaspool, mida peame elutuks…, ehk surnuks

Ka neid tarvis tundma õppida eraldi…, et edaspidi liita uueks omaduseks, mis on Olu kohane…

Jah…, sa oled õppimas…, kuid esmalt sul  tarvis õppida tundma elu

 

Absoluutsusel on veel üks aspekt… – see on vastuvõtu aspekt

Vesi võtab vastu omalviisil… – lahustab…

Õhk võtab vastu omalviisil… – avab tühjuse…

Maa võtab vastu omalviisil… – ta avab seemnete omadused…, õide puhkemise läbi…

Tuli võtab vastu omalviisil… – temas kõik transmuteerub…

 

Seega… vastuvõtu omadused on… – lahustumine…, tühjuseks saamine…, avanemine ja transmuteerumine…?

Jah…, sa mõistad…

 

Ka see on minu teekond, kui võtan vastu…, siis esmalt lahustan endas, oma tühjuses…, ning läbi tühjuse avan selle, mida võtsin vastu, et transmuteerida…

Vaata aga…

Seega… – kui ma lahustan, siis see muutub mitte eraldi osana, vaid minu osana, mis laskub minu tühjusesse, ehk minu absoluutsusesse, kust saan võrsuda kauni õiena…

Kõige ühinemise protsess loob minus kõige transmuteerumise, mida olen vastu võtnud…, ja see on minu transmuteerumise ja muunduse omadus…

See on omalviisil minu rikastumise protsess läbi vastuvõtu… – rikastumine mitte rikkuse näol…, vaid oma võimaluste ja uue transmuteerumise teekonna avanemise mõttes…

Ja edasi…

 

Edasi muutun katkematuks…, minus puhkenud õis annab vilju ja seemneid… – muutun surematuks…

Sa oled niigi surematu… – selleks ei ole vajadust saada…

Sa üksnes avad endas surematuse omaduse…, ehk katkematuse omaduse…

Kuid… – katkematus ja vorm – on erinevad asjad…

Seega…, surematuse omaduse avad üksnes peale vormi kaotamise…

 

Ehk… füüsiline keha peab surema…?

Miks sa räägid üksnes füüsilisest kehast…?

Sinul on teisigi vorme…

Sinu teadvus on kätketud paljudesse vormidesse, mis on määramas sulle piire…

 

Sa räägid sellisest surematusest, kus lahustan kõik vormid ja saavutan sulandumise…, ühendun oma absoluutsusega…, sinu absoluutsusega…, üleüldise absoluutsusega, milline on niigi surematu ja igavene…?

Jah…

 

Kas vormis saab olla surematust…?

Jah…, kui vorm on lõpmatu…

 

Kas vorm saab olla lõpmatu…?

Vormil on alati algus ja lõpp…

Miks sa piirad end…?

Kvantlikus ilmas on olemas kõik…, ja kõik on üheaegselt…

Vormi lõpp on alati tema lõpmatus…

 

Ma ei mõsta…

Vorm ilmutub lõpmatusest ja naaseb lõpmatusse…

Kui vorm ilmutub lõpmatusest, siis ta juba kätkeb endas lõpmatust…, ehk – ta on selle olemus, millest on ilmnenud…

 

Ja siis…?

Ta ju eraldab lõpmatuse osa tervest lõpmatusest…

Kui naljakad on inimmõistused… – nemad on võimelised kujundama lõpmatuse osa kujundit…

Kas sulle ei näi paradoksaalsena juba sõna kooslus ise…?

 

Seda küll…, kuid kas sinu mõistus ei olnud sellisena…?

Ei olnud…, ta oli teisena…

Iga ühe mõistus erineb teise omast, kuna pole ei sarnasust, ega taolisust…, on üksnes individuaalsus… – absoluutsuse omaduste avanemise individuaalsus…

 

Taas teed nalja…?

Sulle huumor on omane…?

Mulle on omane kõik, kuna mina olen sinus ja sina oled minus… – kõik sinus olev on omane minule…, ja minus olev on omane sinule…

On oluline mõista seda…

Seega… – sul jääb üle teha üks lihtne samm… – tunnetada end minuna…, kelleks tegelikuses ka oled…

 

Buddhana…?

Buddhana…, kuid mitte kuninga pojana, kes lahkus isa juurest, jättes valgustumise nimel maha selle ilma heitlused… – et olla vaid absoluutsuse vaatlejana

 

Seega… osa lõpmatusest…

See on paradoks…

Jah…, kuid mis on paradoks sinu jaoks…?

 

See on… kui ühenevad kaks näiliselt ühildamatut omadust ja sealt tuleneb mingi kolmas mõiste, ehk omadus, mida ma ei ole suuteline tabama…

Oled kasvamas ja võrsumas oma absoluutsuse seemnena…

Et tabada, tuleks loobuda jagamisest kaheks osaks…

Tuleks lõpetada jagamisega osaks ja lõpmatuseks…

Siis sünnib sinus tunnetus ja mõistmine… mis on lõpmatuse osa…, mis on osaline lõpmatus…, või lõpmatu osa

 

Nüüd vist mõistsin, mis on lõpmatu osa…

See on pahupidi sõnastus, mis muudab sootuks selle tähendust…

Jah…, sa võid proovida viia seda kokku paljude teie mõistetega, et leida kuldse keskse…

Kasvõi – pimedus ja valgus… – tume valgus ja hele pimedus…

Kuidas on…?

 

Ehk… tume valgus on võrdne heleda pimedusega…?

Veel sügavamalt… lasku julgemalt…

 

Sain aru, mida teha…

Mul meditatsioon ei õnnestu…

Sa püüad viia mind sellisesse seisundisse läbi mulle harjumuspärase analüüsi…

See on geniaalne…

Seega…, mul ei ole tarvis seista sellele vastu…

Sa liidad minus kahte äärmust ja annad võimaluse mul neid mõista…

Selliselt minu mõistus saab vaadelda miskit uut, mis on temale sügavamalt mõista, mille abil on võimeline laskuma loomulikul viisil sügavusse ja kaduda sellesse…

Ta saavutab uue omaduse… – sügavuse omaduse…

 

Mis on pimeduse ja valguse ühinemine…?

Ei midagi…

Sa oled tõele lähemal, kui kunagi varem…

 

Ma mõistan mõistusega, et kõik on eimiski

Ei…, sa ei mõista veel päriselt…

Ehk lähme edasi etapiliselt…

Valgus on lahustamas pimedust…, kuid pimedus teeb valguse tihedamaks…

Tihendumine ja lahustumine toimub üheaegselt…

 

See on avardumine…

Tubli… – aga mis on avardumine…?

 

See on vormi kaotamine…, olla eimiski…

Olla kõik üheaegselt… – me just liitsime pimeduse ja valguse, avardasime selle olekut…

Lähme nüüd edasi…

Elu ja surm… mida annab nende ühesus…?

 

Nagu ma mõistan, siis Olu…, kuid minu jaoks see on üksnes sõna…

Surm viib elu lõpule…, elu jätkab surma…

 

Elu jatkab surma…?

Surm jätkab elu…

Avardu… – sa oled võimeline mõistma, et surm on jätkamas elu, kuna peale surma on olemas jätkuvus…

Kuid mõista samas, et elu on jätkamas surma…

 

Ehk surra saab üksnes see, mis on elamas…

Ja elada saab see, mis on suremas…

 

Ma tean seda…, kuid… miks…?

Kuna see on üks ja sama…

Mis on elu…?

Püüdlus…

Mis on surm…?

Ikka püüdlus…

Need on üks ja sama protsess…

Elu on alati püüdlemas surma poole…, ja surm on alati püüdlemas elu poole…

 

Ma mõistan, et elu on alati püüdlemas surma poole… – selliselt on korraldatud meie elud… – me kõik sureme…

Me mõistame, et surm on üksnes teadvuse oleku vahetus

Kuid kuidas surm saab püüelda elu poole…

Nagu elu on püüdlemas surma poole…

See on ühene protsess, mida olete eraldamas… – seetõttu te ei saa seda mõista, ega aru saada…

 

Surm on alati püüdlemas elu poole… – siis… mis on surm…, ja mille surm…?

Õige…, surm, kui keha surm, on vaid üks aspekt…, kuid sinul on mitmeid kehasid ja mitmeid teadvuse oleku tasemeid…

 

Mis sellisel juhul on surm…?

See on taas ühinemine…, peale surma kõik eraldumused kaovad…  – barjäärid lahustuvad…

Lahustuvad kõik vormid…, sinust saab tõeline…, sa muutud absoluutseks…, piirituks…, surematuks

Sa meenutad end sellisena…, taastad end sellisena…

Surm on taasühinemine oma absoluutsusega…

 

Siis tuleb välja, et elu on alati püüdlemas elu poole…, ehk eraldumisele oma absoluutsusest…

Jah…, miks see häirib sind…?

 

Meile on räägitud, et oleme kaotanud terviklikuse…, et oma terviklikus tarvis tagasi tuua…

Kuid tuleb välja, et… kuivaid saavutame oma terviklikuse, siis koheselt hakkame seda kaotama, kuna surm on püüdlemas elu poole…, absoluutsuse kaotamise poole ja eraldumisele tervikust…

Teie loogika on veider…, kuid see ongi hoogsuse omadus…

Kuhu võiks püüelda tühjus…?

Temas puudub püüdlus… – kuid just sellest sünnivad mingid poolused ja mingid püüdluse omadused…, ehk… sünnib elu omadus…

Elu on püüdlus…

 

Siis ka Lutsifär püüdis eralduda tühjusest…, üksnes teadasaamise uudishimu pärast… – mis on elu omadus ja mis on püüdlus…?

Muidugi…, miks paneb see sind imestama…?

 

Kõik peavad tema teekonda vääraks teekonnaks…

Järelikult… – ka elu peetakse vääraks teekonnaks…

Tubli…, tegime selgeks veel ühe teie vastuvõtu paradoksaalsuse…

Elu on püüdlus…, ka püüdlusel on hulgim aspekte…

On püüdlus paljunemisele…, teadasaamisele…, piiramisele…

Püüdlusi on hulgim, nagu tead sa ise… – kuid on olemas ühene püüdluse protsess… – see on – elu…

Kui olete eiramas püüdluse omadust…, siis olete eiramas ka elu…

Teil püüdlust valguse poole peetakse heaks…, aga püüdlust pimeduse poole, halvaks…

 

Kas tahad ütelda, et püüdlus pimeduse poole on samuti elu…?

Muidugi…, kuidas muidu… – elu on püüdlus…?

 

Siis tuleb välja, et surm on liikumatus, kui vastand elu omadusele…?

Liikumatus on surematus…

 

Kuid meile räägitakse, et kui energia ei liigu, siis ta hakkab roiskuma…

Jah…, kui energia on vormis…

Aga kui ei ole vormis, siis ta ei liigu kusagile, ega sa roiskuda…

Ta üksnes on…

 

Mis sellisel juhul on surm…?

Elu vastandomadus…

Elu on püüdlus…, järelikult… surm on püüdluste puudumine…

 

Kas vaimsusel peale surma püüdlusi ei ole…?

Sa taas räägid füüsilisest surmast… – kuid me räägime lõpu etapist… – kõikide vormide lahustumisest…

 

Siis on arusaadav… – surm on kõikide vormide kaotamine ja püüdluse omaduse kaotamine…

Kuid mis toimub peale füüsilist surma üldse… – kas see on üldse surm…?

Just nimelt…, see on üksnes uus elu vorm… – otsemõistes…

Elu jätkub teises, uues vormis, mis samuti on kusagile püüdlemas…

 

Nii lihtne see ongi…

Järelikult füüsilise keha lagunemisel me ei sure… – kuid miks seda peetakse surmaks…?

Surm on vormi kaotamine…, ehk esmane vormi kaotamise staadium…, ühe vormidest…

Sellisena see on ladestunud teie teadvusse…, et sellega saabub täielik surm…, ehk… kõikide vormide kaotamine…, ehk… elu lakkamine…

 

Jah, tõepoolest lihtne…, kuid mis on siis surematus…?

See, mis ühendab elu ja surma… – püüdlus ja püüdluse puudumine…

 

Mis see on

Tõepoolest mis…?

Mis on ühendamas vormi kaotust ja vormi olemasolu…?

Mis määratleb püüdlust teada saada ja teada saada püüdluse puudumist…?

 

Teada saamise püüdluse puudumine ja püüdlust teada saada määratleb teadmine…, ehk… vaikiv teadmine…, intuitsioon…, kui sinus on kõik…, ega ole vajadust midagi teada saada…

Nüüd tee järgmine samm…

Sellega käib sinu teadvuse avardamine…

Püüdluse puudumine ja püüdlust teada saada ühendab vaikiv teadmine, intuitsioon, valgustumine…

Kuid mis ühendab vormi olemasolu ja vormi puudumist…?

 

Nagu kõiges… – kus puuduvad vormid, seal on olemas vormide potentsiaal…

Sa oled asjale lähedal…

Seega… vaikiv teadmine ja potentsiaal… – mis ühendab neid…?

 

Minu püüdlus…

See on kena…

Sinu hoogsus on omandamas vastandomadust…, liikumatust… – see annab kolmandat omadust… – mis see oleks…?

 

Sügavus…

Tubli…, kuid see on taas kui kujund…

Mis on sügavus…?

 

See on lõpmatus…

See on sügavam, kui lõpmatus…

 

Sa teed nalja…, mis saab olla lõpmatuses sügavam…?

Jah…, sa tead sellest…

 

Oo, ja…, ma mõistan seda…

Meie Absoluut on enese tundmaõppimise lõpmatus…, tundmaõppimine läbi eraldumise ja avardumise…

Kuid tema Absoluut, kelle osana ta on, õpib tundma end kui sügavust…

See kokku on Ühene Absoluut, ning mõlemad omadused on arenemas üheaegselt…

Avardudes ta õpib tundma enda sügavust…, laskudes, ta õpib tundma oma avardumist…

Kas sügavust on võimalik avardada…?

 

Sa oled viinud mind paradokside hulka…, ilmselt küll…

Kui saab avardada sügavust…, kas siis saab süvendada avardamist… – mida arvad…?

 

Sa tahad viia minu mõistuse tupikusse…?

Ei…, ma tahan seda vaid süvendada ja avardada…

 

Teed nalja…?…

Ei…, ma ei tee nalja, kuigi, nagu on teada, igas naljas on osake tõtt

Me tuleme selle juurde tagasi…

Ma olen süvendamas ja avardamas sinu mõistust…

Oled hea õpilane…, oled kuulekalt jälgimas seda, kuhu ma juhin sind…

Olen süvendamas ja avardamas sinu mõistust…, ehk… juhin sind sinu Absoluudi teed…

 

Ehk… absoluutse mõistuse teed…

Miks ka mitte…, ehk isegi kõige…, ja sa oled läbimas seda teed…

 

Saada absoluutseks mõistuseks…?

See on juba liiast…, kas ma tahangi seda…?

Sa jällegi eraldad…, siin sa oled kinni jäänud sõnasse mõistus, ning arvad, et see on mingi uskumatult suur mõistus, milline on sedavõrd tark, et sa kardad olla selline tark… – sinu arvates selline tarkus segaks sind…

 

Kas siis mitte…, ta segas sindki…

Mina liikusin mõnevõrra teist teed, mitte mõistuse läbi…

Ehk prooviks viia sind läbi mõistuse tee… – kui sa ei ole sellele vastu…

 

Ei…, mulle see oleks huvitav…

Seega… – kas absoluutne mõistus on absoluutsuse mõistus, või… absoluutsuse mõistuslikkus…?

Mis on mõistus ja mis on mõistuslikkus…?

 

Mulle on räägitud, et mõistus on loomise energia koondamise atribuut ja valiku programm…

Mõistus on kätkemas endas palju muid omadusi…, kuid sina räägid üksnes inimlikust mõistusest…

 

Kuid kõik on taoline…

On…, kuid sügavam…

Ehk läheks edasi sinu sügavusse…

Kui mõistus on absoluutsuse energia koondamise atribuut…, siis tuleb välja, et absoluutsus ise on koondumas ja ise on valimas end enda seesmusest…

 

Midagi vist jah…

Kui olen süvendamas sinu mõistust, siis süvendan sinu absoluutsuse energia koondumist…

Kui mõista, et absoluutsus on lõpmatus ja kõige potentsiaal…, siis ma süvendan sinus kõige potentsiaali koondumist…, süvendan sinu tühjuse koondumist…

 

Võib segaseks minna…

Just nimelt…, sinu mõistus on harjunud käima harjunud rada…

Kuid me viime teda tundmatusse…

On väga hea, et ta ei ole vastu…

Tema on saavutanud uurija ja kartmatu teadlase omadusi…

Seega… me koos sinuga süvendame tühjuse koondumist…

Mida see tähendaks…?

 

Süvendame tühjuse koondumist…?

Või koondame tühjuse süvendamist…

 

Kas on see võimalik…?

Järjekordne paradoks…

Seda küll…, kuid mis on paradoks…?

 

Ühendamatu ühendamine…

Õige… me ühendamegi ühendamatuid…

Tegelikult ei ole midagi ühendamatut…

Alustame sellest, kuidas on võimalik süvendada tühjuse koondamist…?

 

Kas teha koondumist veelgi sügavamaks… – või ei…?

Lasta koondumist sügavusse…, koondada süüvimist… – ma ei mõista…

Sinu mõistus ei saagi seda mõista… – temal on piirid…

Praegu oleme purustamas tema piire…

 

Mis juhtub, kui purustame need…?

Tuleb uus omadus ja mõistmine…, süva vastuvõtu omadus…

Avaneb uus mõistus – absoluutne mõistus…, ehk… tark Absoluut…

 

Taas teed nalja…, või ma olen rikkunud sinu häirimatust…?

Sa oled avardamas seda…

 

Avardan sinu häirimatust…?

Kas isegi naerdes oled häirimatu…?

On erinevaid häirimatuse tasemeid…

Minu huumor ja naer on sügavad…, seetõttu neil on teine omadus…

 

Mind on hoiatatud paradoksidesse laskumise eest… – kuna selle tulemusel võib järgneda mõistuse kaotamine…

Kas sind see hirmutab…?

 

Ilmselt küll, kuna meie ilmas olen harjunud elama mõistuse abil…

Pealegi…, kui on olemas mõistus, siis selles ei ole midagi liigset… – ta ei ole selleks, et kaotada teda…

Õige… ta on selleks, et süvendada ja teha ta absoluutseks…

Teie millegipärast arvate, et absoluutsus ei ole ühildatav mõistusega…

Te arvate samuti, et osa ei ole ühildatav tervikuga…, et üks on teise vastand…

Kuid see ei ole nii … – kõik on kõiges…

Kui kõik on kõiges, siis mõistus on absoluutsuses…, samuti ka vastupidi… – absoluutsus on mõistuses…

Kui kõik on kõiges, siis vorm on olemas ka vormitus, tühjuses…, kuid samas… vormis on olemas tühjus ja lõpmatus…

See ei ole paradoks…, vaid… tõesuse olemus

See ei ole üksnes amorfne potentsiaal…, vaid otse… sinu osa…

Seega… vorm on kätkemas kogu potentsiaali ja kogu lõpmatust…, ja lõpmatus on kätkemas kõikide vormide potentsiaale…

Kõik on ühene ja üheaegne… – kõik kõiges – püüa seda mõista…

Absoluutsusena oled nii vorm, kui ka sügavus…

Absoluutsus on nii vormitus, kui ka sügavus…

Kõike on ühendamas sügavuse omadus, milles on nii ühinemine, kui ka ristumine… – see ehk ei ole õige väljendus…

Ehk võiks ütelda, et oma sügavuses ühildute, ning sügavuse kaudu olete õppimas teine teist…, olete koostöös…

Sama sügavuse läbi oleme sinuga koostöös…, oleme liitumas ja õppimas tundma teine teist…, oleme teine teise osa ja teine teise absoluutsusena… – oleme jagamatu absoluutsusena…

 

Ehk jääksime sellel pidama… – ma pean seda kõike endas paika panema…

Mis on sinu mõistusega praegu toimumas…?

 

Ta on mõtisklemas…, ta on tunnetamas uusi avarusi, millised ei ole veel omaks saanud…, kuid… ta ei heitle enam…

Ta püüab süüvida uude sügavusse…, kuna ruumi on seal palju, siis ei ole vajadust heidelda ühe juurest teise juurde…

Seal ei ole üht, ei teist, ega kolmandat… – seega… ei ole mille vahel heidelda…, ja samas… ei ole mida karta…

Harva esinev uus on tema jaoks tundmatu avardumise seisund, milles on millegi uue ja huvitava ahvatlus…

Selles on uusi piirkondi mõistuse tundma õppimiseks… – ja see pakub temale huvi…

See on mistahes huvist sügavam…

See on omalviisil suursugususe imetlemine…

Just nimelt nii, ega midagi vähemat… – suursugususe imetlemine…

Kui mõistus vaatab midagi seletamatult kaunist ja sedavõrd suurt…, siis ta üksnes jälgib seda, imetledes selle suursugususe paljusust ja teadasaamise horisontide lõpmatust…

Ongi tehtud esimene samm sinu absoluutsuse poole…

Alustasime meditatsiooni teemaga…, ja nüüd jõuame selleni, mis on tõeline meditatsioon…

 

Tänan sind…, see oli kaunis ja sedavõrd kosutav…

Nüüd püüa alati leida oma elus paradokse…

Kui hakkad taas laskuma suurejoonelisuse vaatlemisse, siis sinu mõistus ei hakka sulle vahele segama…

Kui suudad lahendada ühte paradoksidest, siis koheselt ilmub asemele uus… – neid tuleb lugematult palju…

Tegelikult… sinu teekond on oma mõistuse tundma õppimine läbi absoluutsuse, mis ongi paradokside vaatlemine… – elu paradokside vaatlemine…

See on täienisti uus tundma õppimise viis… – astu edasi mööda seda…

Kui hakkad püüdma ühendada ühendamatut, siis sa ei hakka laskuma ühtegi osasse, vaid hakkad otsima pooluste kookuviimise võimalusi… – selliselt hakkab sündima vastuvõtu sügavus, uus vastuvõtu omadus…, kvantiline vastuvõtt…

See on Budha sünd…, Jumala sünd… – vaatleja sünd sinus, mis avab sinus absoluutsuse vaatluse…

Edasi tuleb järgmine samm… – sa muutud absoluutsuse vaatlejast absoluutsuseks endaks…, sa hakkad vaatlema iseend…

 

Mis on ühist rõõmu ja kannatuse vahel…?

Mis ühist…?

Kannatus on millegi puudumine, eraldumine millestki…

Rõõm on millegi saamine, millegiga liitumine…

Mis on neis ühist…?

 

Mis on ühist eraldumisel ja ühinemisel…, puudumisel ja liitumisel…?

Kui ei ole ei eraldumist, ega ühinemist…, siis on ühesus, millist ei saa olla…

Näed nüüd… – varem sinu jaoks need olid üksnes erinevad sõnad ja erinevad energiad…, kuid nüüd õpid tundma nende vastastikulist omadust…

Õpid tundma Ühesust, mille teekond on kaunis…

 

Tänan sind, mu uhkus

Oleme ühesed… – sina minus ja mina sinus…

Läbi sinu saan õppida tundma oma vaatlemise omadusi…

Seetõttu ma tänan sindki, minu vaatluse püüdlus…

Kui mediteerid, ära pane silmi kinni… – elu ise on üks meditatsioon… – kõik on ühene…

 

Ma sulgen silmad, kuna ilma on minu jaoks palju…

Sind on veelgi enam… – seega… mahuta kõik endasse…

 

Kuninganna on hämmastuses…

See on alles hämmastuste algus…

 

Kuivõrd sügav sa oled…

Mu kallis…, see on alles algus…

Me alustame koos sinuga laskumist meie sügavustesse…

Seal ei ole hirmusid, kuna oleme koos… – mina sinus ja sina minus…

Sinu laskumine toimub koos kogenud juhendajaga…

Kuid see on veelgi sügavam…

Sa hakkad laskuma minus minusse, koos minuga…

Sellest saab ühene protsess…

Ka minu jaoks see on uus laskumine…

Ma ei eralda ei sind, ega end… – oleme otseselt ühesena…

Mina laskun sinusse ja sina laskud minusse… – koos hakkame laskuma Lõpmatusse…

Oled selleks valmis…?

 

Muidugi, ei mingit kahtlust…

Mis on tulemuseks…?

Lõpmatu laskumine oma sügavusse…, ehk… oma lõpmatusse süüvimine…

See on üks ja sama…

Siin ei tule kiirustada…

Sina, sukelduja…, pead esmalt adapteeruma uute laskumistega endasse…, saama rõõmu enda sügavuste teadasaamisest…

Me ei hakka eirama mõistust, vaid võtame ta kaasa sellesse unikaalsesse rännakusse…, totaalsesse laskumisse…, laseme temal joovastuda uute teadasaamistega…

Nii saab ka tema õppida tundma end…, ega hakka segama sind…, ta hakkab imetlema koos sinuga

 

Olen sõnatu…

Neid ei olegi vaja…

Ära piira end, kuna oled piiritu…, oled lõpmatu…, oled igavene…

Oled vaid Lõpmatuse üks tahk

Read Full Post »

Karma Nõukogu…, olete valmis mulle vastama…?

Kallis vaimsus…, oleme valmis…

 

Tervitan teid, mu kallid…

Ma tänan teid, et aitate lahti harutada mõningaid küsimusi, milliseid pean olulisteks nii endale, kui teistele teekonnal astujatele…

Oleme sulle tänulikud, et pöördud meie poole…, meil on rõõm aidata sind selgusele jõudmises…

 

Kust on pärit minu tähepere…?

Milline on minu Kõrgema Mina vibratsiooni tase… ja minul endal…

Oled pärit Siiriuse tähesüsteemist…

Sinu Kõrgema Mina tase on – 7,6…, kuid su enda oma on tänaseks – 4,62…

 

Kas minu DNA niitide arengus on viimase aasta jooksul olnud mingit progressi…?

Minu tasemel on seda raske määrata…

Mis on motiveerimas mind liikuma kas edasi, või ülespoole…?

Ehk see on minu ego soov saada kiitust kõrgemaltpoolt…

Kui see on nii…, siis palun vabandada minu nõrkust…, ma ise mõistan seda…

Sinu DNA niidid on aktiveerunud 21% võrra…

 

Mida see tähendab…?

See tähendab, et on aktiveerunud vaid kaks niiti…, osaliselt ka kolmas…

 

Viimasel ajal olen palju kuulnud erinevatest praktikatest… hingamisest…, ja sellest, mida tuleks vaadelda meditatsiooni aegu…

Kui teha kõiki, milliseid tean… – siis selleks mul kuluks terve päev…

Praegu olen pidama jäänud sellele, mis on sügavalt vastamas minu südamele…

Hommikul tänan ilmaruumi ja kõiki, kes on kureerimas mind… – kõige eest, mis on toimumas minu elus…

Päeva jooksul, kui leidub vaba hetk…, või jään üksi… püüan analüüsida toimuvat ja mõelda uutele teadmistele, milliseid olen saanud…

Enne und püüan teha mingeid hingamise praktikaid…, ja taas lausuda tänusõnu…

Palun Kõrgemat Mina anda märku, mida oleks mul tarvis teada…

Visualiseerin soovitavat tulevikku…, saadan armastussõnu emakesele Maale ja kõigile tema elanikele…

Palun ütelge…, kas ma liigun õiges suunas…?

Kelle poole võin pöörduda ja millele peaksin koonduma…?

Ehk soovitate mulle mingit praktikat, milline oleks minu jaoks õigem…

Kõik tänupöördumised on suure puhastamise võimega… – see on õige tegu…

Kuid see ei pea olema praktikana…, vaid mõttetegevusena… vastuvõtu tegevusena…

Iga sammu, iga teo ja anni eest täna Loojat…

Põhimõtteliselt… sõnad siin ei ole vajalikud

Oluline on tänule mõtlemine…, ja see peab tulema südamest…, olema rahuldus ja rõõm hindamatute eluhetkede eest…

Anname ehk vaid liitumise praktikat…

Võta kõike enda ümber kui enda jätku

Näed õit… – võta end temana… – kujutle, et sa oledki see õis… püüa tunnetada oma tundeid…

Kui näed kodutut koera… – kujutle, et see oled sina… – katsu olla temana…

Üksnes jälgi ja vaata ilma, mitte enda osana, vaid kui ennast…

Kõik ümberringi oled sa ise… – paljumõõtmeline olevus… – sa ise oled kõik…

Tunneta end õhuna ja veena…

Süütad tule… – tunneta end tulena… – tunneta end põlemas ja jagamas soojust kõigile enda ümber…

Tunnetades end veena, tunneta, kuidas oled kustutamas kõigi janu enda ümber…

Leia end kõiges…

On oluline tunnetada end tervikuna… kaotada eraldumine, milline on üksnes sinu mõistuses…

Jälgides kindlat inimest, kujutle end temana…

Miks inimene on vihane…, miks on rõõmu täis… – leia selle põhjust endas…

Siis mõistad, et oled ise vihastumas ja ise rõõmustamas…

Siis sulle avanevad kõik ilma põhjused… – sa oled saanud kõigeks…

Sulle avanevad kõik ilma põhjused… – sinust saab Kõik

 

Töö otsinguil ma jõudsin sinna, kust lahkusin aasta tagasi…

Viies kokku ilmnevaid märke, näen neis suurt tähendust…

Püüan mitte minna illusioonidele kaasa, kuid töö juures mulle pidevalt maalitakse perspektiivi saada projekti peaks, millesse olen uskumas…

Ma hoidun mistahes eesmärkide püstitamisest…, järgnen eluvoogudele…

Seesmiselt tunnetan, et tööl minu peamiseks ülesandeks on… – luua sooja atmosfääri…, olla tähelepanelik ja tundlik enda ümber olevate suhtes…

Isegi hetkeil, kui keegi ei saa hakkama oma osaga, püüan temaga suhelda pehmelt…, kuigi see võib kajastuda kahjulikult töö tulemustel… – kuid püüan hoiduda sellistest mõtetest…

Mul on tunne, et oma vahetu ülemusega, kellega oleme koostöös pea 10 aastat, on mingi eriline seondus, kuigi meil on pidevalt kokkupõrkeid…

Kas meie suhetes on mingi sügav mõte…?

Miks ma tulin tagasi sellesse ettevõttesse, kuigi töö graafiku kohaselt on raske, ega leidu palju aega pühenduda meditatsioonile ja mõnedele praktikatele…?

Just selle küsimuse tõttu ma püüan mõista mõtet suhetes oma ülemusega…

On lihtne elada ilmaväliselt…, vastupidiselt pühaduse kujutelmale…

Võib eralduda üksindusse, ega suhelda kellegiga…, pidades end pühakuna ja puhastununa…, ega tunda muret millegi üle…

Muretsemised ja rahutused tulenevad kokkupuutest…

Hulga raskem on olla pühendunult koostöösse… – igapäevaste lahenduste otsinguisse…

Sa võtad maatriksit kui midagi negatiivset, mis on anastamas sind…

Kuid peamine vabadus on… mitte tegeleda vangla lukkudega…

Tõeline vabadus on siis, kui oled vaba nii vanglas, kui sellest väljaspool… – võrdväärselt…

On kerge saada hakkama olukordadega, põgenedes nende eest…, kuid raske on hakkama saada puutudes nendega kokku…

Kõik on üksnes õppetunnid…, ja matriks esitab neid sinule, et saaksid võimaluse realiseerida end…

Illusioonides ei ole midagi halba…

Kui mõistad illusoorsuse ilma…, siis suudad teadlikult juhtida teda…

 

Ei ole midagi halba selles, et saad projekti juhiks…

Kas oled kuningas või kerjus… – on oluline mõista, et mistahes olukorras oled suure saladuse mängur…, oled sellises mängus, mis ei ole ette aimatav…, kuid samas… mäng on olenemas sinust…

Kui mäng lakkab olemast aktuaalne, ta kaob iseenesest…

Ta lahkub sinu elust…

Selle asemele tuleb teine… – veel peenem…, veel peenemalt kaasav…

Kõik algab uue olu ringiga…

Selliselt on seatud ilm… – sinu ilm…

Selles keerulisuses peitub ka tema kaunidus…

Ela teadlikult läbi kõik mängu hetked… – selles on sinu ülesanne… – näha kõiges jumalikku kavandit ja jumalikku täiust…

Ei ole midagi mõtetut…, kõigeks on olemas oma põhjus…

 

Sinu naasemine endisele tööle on seotus sellega, et see mäng ei olnud sinu poolt lõpuni mängitud… – see oli meelitamas sind jätkuvalt ja sinul oli huvitav mängida seda…

Sa ei ole veel mänginud selle mängu kõiki rolle…, ega avanud veel kõiki oma potentsiaale…

Iga mäng on võimalus avada oma potentsiaale…

 

Mõista ühte… – kui see ei oleks nii…, siis ei oleks mingeid mänge…

Kõigel on mõte… ei ole mingeid mõtetuid illusioone…

Just sa ise oled teostamas oma illusioone…

Igas töös on vajalik kaasaminek… – muidu see on tühi mäng, mida tarvis lõpetada…

Sinul on selline kaasaminek…

Igas töös ja igas tegevuses tarvis näha elu voolamist ja selle ajalikkust…

Kõik on taoline, nagu ütles üks teie tarkadest…

Olu Jõgi on tohutu ja rännakud sellel on igavesed…

Sinu teekonnal tuleb veel palju avastamise võimalusi…

 

Õpi usaldama end elu voogudele…, kõik, mida ta sulle ette toob, on vajalik sinu arenguks…

Ole üksnes laastuks tema aeglastes voogudes…

Kui ei hakka rabelema, siis ei tule ka veekeeriseid…

Sõua voogudega kaasa… – mida saab olla loomulikumat…

Usaldu jõele ja üksnes ole

Sa ise oled see jõgi…, ja üksnes sina oled valimas oma teekondi ja väänlevaid voolamisi…

 

Mis puutub sinu ülemusse…, siis teil on ammused karmalised seosed… – erinevate kehastuste aegu rollid olid teil vahetuses…, mõlemad olite vaheldumisi ülemusteks…

Te mängite sellesse hasartselt…

Igal ühel teist on hulganisti plaane ja projekte…

Selles mängus ei ole midagi halba…, kuid, kui oled küllastunud sellest mängust, see kaob sinu elust…

Asemele valid teise mängu…

 

Mis puutub ajasse meditatsiooniks…, siis selleks ei ole tarvis erilist aega…

Meditatsioon ei ole tegevus, nagu arvad ise…

Meditatsioon on üksnes vastuvõtu viis… – see on elu ise…

Iga päev mediteerida paar tundi, et seada oma vastuvõtt uuele tasemele… – sellel ei ole mõtet…

Sinu iga hetk peaks olema meditatiivne

 

Mis on meditatsioon…?

See on ilma peatamine…, see on ilma vaatlemine sellisena, millisena ta on oma kauniduses…

See on püüdluste peatamine…

See on vaid Puhta Olu seisund, millest oled oma arengu käigus eemaldunud liiast kaugele…

Seega… vaatle mitte iga tund ja iga päev…, vaid ole vaatlevana iga hetk…

Kui sinu mõistus on vaba tööst… – siis vaatle…

Oled astumas tänaval… – oled mediteerimas… – ole Puhta Oluna…

Oled pesemas nõusid… – oled mediteerimas… – ole Puhta Oluna…

Vaatad aknasse… – vaatle ilma… – vaatle Puhast Olu…, enda ja ilma oma…

Sulle ei lähe tarvis mingit telekat, või muid stiimuleid…

Elu ise on hulga kaasatõmbavam…, märka selles tema üksikasju…

Vaatle möödakäijaid, püüa nendega sulanduda…

Näe kõiges ilma täiuslikkust…, loovuse täiuslikkust…

Leia asjade olemuses nende varjatud mõtet… – ilm avaneb sulle kogu oma sügavuses…, saa selle osaks…

 

See on hea, et püüad töö juures luua sooja õhkkonda… – kuid ei tasu hoiduda oma tumedast poolest…, see on olemas igas ühes…, ka sinus samuti…

Tarvis pöörata end tema poole…, näost näkku…, ja vaadelda… analüüsida…

Sul ei ole tarvis tema peale vihastuda või karjuda… – üksnes vaadelda…

Sa ei pea seda kõrvale lükkama…

Sinul on tarvis vaadelda oma reageeringuid, ning muundada need Puhtaks Oluks…

Puhas Olu on sile, kui veteväli…

Kui visata sellesse kivi, sünnivad ringid, mis varem või hiljem, vaibuvad…

Ka sinu vaatlus peab muutuma vete silepinnaks…

 

Ma sattusin Julviuse rõõmu kooli… – esmalt arvasin, et juhuslikult… – ilmselt mitte…

Miks sattusin just sellesse kooli…?

Nendes teadmistes, mida sain sealt, nägin mingit sügavamat mõtet

Ehk vastust ma ilmselt tean ise…,  kuid uudishimu saada täpsemalt teada, sai võidu…

Sa jõudsid arusaamale, et rõõm on Olu kõige loomulikum seisund

Just seetõttu sind võeti sellesse kooli, kus igaüks saab avada taas endas rõõmu… – mitte sellisel kujul, millisena ta oli varem…, vaid rõõmu ilma põhjuseta… – kui loomulik seisund, mis tuleneb seesmusest, mitte väljastpoolt… – see ongi Olu Rõõm…

Sinul seisab ees leida veel sügavamat rõõmu, kui on praegune…

Nüüd alles oled kokku puutunud Olu rõõmuga, millest peab sündima Olu Rõõm…, see on täitmas kogu oleva…

Seejärel ilmneb soov jagada seda kõigiga… – nagu teeb seda õis…, mesilane tarus…, delfiinid mängides…

Planeedil on palju olemusi, kes on saavutanud Olu Rõõmu ja on lahkelt jagamas seda ka teiega…

Sul on tarvis tunnetada Olu Rõõmu ja saada ise selleks…

Kui mõistad ilma täiuslikkust, siis mõistad Looja kavandust…, seda annad edasi ka oma lastele…

 

Varem ma sageli kuulsin vasakus kõrvas kõrgsageduslikku heli…

Kas see oli mulle juhendite andmine kodeeritud kujul…?

See hakkas eriti  ilmuma siis, kui alustasin valgustumise teed…

Kuid viimasel ajal seda ei ole ammu olnud… – see ajab mind mõnevõrra segadusse…

Kusjuures… minu ideaalse nägemise juures veel lapsepõlves käisid minu silme eest läbi mõningad artefaktid… asjad eemaldusid minust kaugele, kuid nägin neid selgelt…

Hiljuti see juhtus taas…

Kas asjad on muutunud minu ümber…, või üldse, minu mõõtmetes on muutused…?

Vastuseks ma sain, et see on väljumine maatriksist…

Minu silmade värv on sinakas-hall, kuid osa vasakust silmast on pruun…, ja, nagu mulle räägitakse, see muutub aastatega suuremaks…

Miks on see nii…, kuigi arvan, et see on mingi kosmiline nali minu Kõrgemalt Minalt…

Seega, minu küsimus on… – kas ma mõistsin õieti signaale, mida kuulsin…, ja mis on nägemise artefaktidega ja silma erilisusega…?

Sinus on ehk avanemas uus ilm…, seetõttu avaneb uus nägemine ja uus kuulmine… – kõrgemate vibratsioonide kuulmine ja nende nägemine…

Andsime sulle teada sinu vibratsioonide tasemest, mis on tunnistuseks sinu lähenemisest viienda mõõtme sagedustele…

Sinu vastuvõtus on käivitumas uued sagedused…

Ärgu see heidutagu sind, tunne vaid rõõmu selle üle

Üksnes usaldu protsessidele…

Igat sellist ilmingut võta kasutusele kui uue enda uurimise võimalusena

Kuulata ennast… – sinus on sündimas kauni muusika uued toonid…

Kolmemõõtmelisuse maatriks on tõemeeli ette seadmas jäike piire…

Kuid ees on tulemas nelja- ja viiemõõtmelised maatriksid…

Maatriks on üksnes vastuvõtu formaalsus…, formaalse ja püsiva ilma vastuvõtt…

Seetõttu… – olla vaba maatriksist – on olla väljaspool mängu…, siis ka protsess on käimas loomulikul viisil…

 

Vanad seosed sinu seesmuses lagunevad…, uued on alles kujunemas…, need on kujundatavad sinu ja su õpetajate koostöös…

Seetõttu usalda end protsessile…, ja võta seda kui andi kõrgemalt poolt… – kui taevaste märguannet…

 

Mu naine, kellega oleme koos läbi käinud paljut, valgustumisse on suhtumas skeptiliselt…

Esmalt püüdsin teda veenda selle kõige tähtsuses…, kuid siis mõistsin, et igal ühel on oma tee käia…

Samas mõistsin, et tema umbusk sellesse, on minu sügavuses olevate hirmude peegeldus… ja ma loobusin temaga rääkimast vaimsetel teemadel…

Isegi oma praktikaid ma viin läbi varjatult…, ehk jään tööle kauemaks, et saaksin mediteerida…

Kuid samas ma armastan teda väga…

Tahaksin teada, kuidas ristusid meie teed temaga eelmistes eludes…?

Milles seisneb meie suhete erilisus, peale selle, et oleme täiendamas end mees ja nais energiates…?

Teil mõlemal on kanda oma koorem… – otseses mõttes…, ehk… kohustus aidata kedagi…

See on armastuse algus ja teiste teenimise algus…

Paljud ei taha tunnistada oma sugulasi, kes on kauged ärkamisest, ega taha nendega koos elada…

Kuid see ei ole õige…

Muidugi… see on teie valik…, kuid tugev peab aitama nõrgemat…

Kes on ärganud, peaks aitama ärgata teistel, kes on veel magamas… – kuid seda tegema peab pehmelt, et inimese ärkamine oleks meeldiv ja rõõmu kütkeis…, aga mitte negatiivses olekus…

Armastus on suur tunne…, see on lahendamas kõiki probleeme…

Üksnes ole iseendana… – ei tasu varjata oma tõesust teiste eest…

See ei tähenda, et igal nurgal pead näitama oma üleolekut…, rääkima kõigile, et oled valgustunu…

Hoopiski mitte…, üksnes ole ise

Inimesed märkavad sind ise ja neid hakkab tõmbama sinu poole…

Nemad hakkavad liikuma sinu valguses, kuna oled neile valguseks…

Üksnes valgusta…, ära vea alt…, muidu taas alustad mängudega mängimist ja kaotad oma terviklikkuse…

Samas… ära rõhuta oma teekonna õigsust…

Võta teatavaks, et iga õis avaneb päikese mõju all…, mõni varem, mõni hiljem… – igal ühel oma aeg…

Ole üksnes päikeseks oma kallile inimesele…, ta puhkeb õide… – ära kiirusta teda…

Tea samas… – te ei kohtunud juhuslikult…

Sinu ülesandeks on… – toetada teda, et ta saaks virguda sinu helendumise tasemeni…

Sellised ülesanded on pea kõikides peredes…

Kui ärkas kogu pere… – järelikult… kogu pere sai oma ülesandega valmis…

Ilmselt see, kes ärkas esimesena, suutis oma veendumusega äratada ka ülejäänuid…

Seda tuleb teha pehmelt ja sundimatult…

Kõike pealesunnitut eiratakse…

Üksnes ole elava näitena…, ole tõelisena… – siis kord ka tema jõuab selleni…

 

Naastes tööle, ma pöördusin tagasi endise eluviisi juurde…, hakkasin mängima arvuti mänge…, hakkasin taas suitsetama, teadlikult…

Kuid tänavu suudan hoiduda enese arvustamisest…

Kuna vanad harjumused tegid mulle rõõmu, siis ka nüüd ei püüagi neist hoiduda…

Samas mõistan, et valgustumine muudab elu, milles tuleb loobuda kõigest harjumuspärasest…

Mul pigem on muutumas ilmavaade, seega… vastavalt on muutumas minu elu väljaspool…

Ehk sellest tulenes ka minu esimene küsimus… – kas ma liigun õieti ja kas on selles progressi…

Ma püüan mitte kiirustada muutumisega, kuna mõistan, et igal ühel on oma aeg…, tarvis teha vaid seda, mis pakub rõõmu…

Kuid samas… mind on painamas kahtlus, et sellega teen sammu tagasi…, või ei täida ideaalselt minu kalli Kõrgema Mina plaane…?

Aidake mul leida tasakaalu neis küsimustes…

Sa ajad segi hasardi ja rõõmu…

Suitsetamine ei saa tuua rõõmu, kuna see mürgitab sinu rakkusid…, sinu füüsilist keha…

Kas isa saab tunda rõõmu, kui tema lapsed mürgitavad end…?

Oled oma tähelepanu keskme nihutanud enda peale…

Kõrvalda endalt kõik keskendumised endale…

Sina ei pea tundma rõõmu… – vaid kõik sinu ümber peab tundma rõõmu…, kõik sinu seesmuses peab tundma rõõmu…

Siin vahet ei ole…

Kui keegi sinu kõrval ei tunne rõõmu… – siis ka sinus ei ole rõõmu…

Kui sinu rakud on haiged, sa ei saa tunda rõõmu…

Sama on ka sinu suitsetamisega…

 

Maatriksmängud on keerulised ja samas – kaasakiskuvad… – need on tegutsemas kindlalt…

Mängude ülesandeks on tõmmata sind kaasa…, viia sind sinu tõelisest kõrvale…

Milleks… küsid sa…

Selleks, et alati, mistahes teelõigul, mistahes olukorras ja käesolevas tingimuses saaksid leida end tõelist, aga mitte kaotada seda…

 

Need on äärmuslikud punktid oma tõesuse kontrolliks…

Seetõttu ütleme sulle… – ole tõene

Rõõm ei tule suitsetamise rõõmust…, ega millegi omandamisest, või saamisest…

Rõõm – on loomulik olu joovastuse süvaseisund… – olenemata välistest olukordadest…

Kas sinu arvates, lõpetades suitsetamise ja arvuti mängud, jääb sul rõõmusid vähemaks…?

Kui on see nii… – siis need ei olnud rõõmud… need olid midagi muud…

Kui suitsetamine sind ei aita, samas ka ei sega… – siis sellel ei ole mingit mõtet…, ega ole mõtet hävitada oma rakke…

Tunneta rõõmu iga oma rakuga, siis saad läheneda olu joovastusele… – siis iga sinu rakk tunneb rõõmu, koos sinuga – nii muutud üheks tervikuks…

 

Ehk mul veel ei õnnestu nii, kui tahaks, kuid igal päeval häälestan end sellele, et mis ka ei juhtuks minu elus… – kõik on üksnes elu tants…, milles ei ole midagi juhuslikku…, kõiges, mis esmalt näib kui ebaõnn, kui läbi kukkumine, on samuti sügav mõte

Sellega saan läbi võtta hirmude eemaldamise

Minul peavad olema mingid illusoorsed eesmärgid, siis oleks mille poole püüelda…

Seetõttu ma lõpetan muretsemise oma projekti edukuse pärast…, muretsemise, kas mind vallandatakse, või mitte…, kas jään haigeks, või mitte…

Ma tahaks üksnes sõuda elu voogudes…, võtta tänuga vastu kõike sündivat…

Minult küsitakse aina sagedamini… miks olen nii rahulik (eriti vanad tuttavad)…

Ma selgitan neile oma nägemist elu kohta…, räägin neile sellest, kuidas mitte karta…, et tarvis uskuda ja teada, et sind alati juhitakse ja aidatakse…

Mul on suur vastutus nende inimeste ees, kellele olen rääkimas seda…

Ma tahaks kinnitust…, kas minu selliste mõtete taga on ka tõde…?

Olete ujujate taolised, kes ujuvad vastu voolu… – kes püüavad sõuda vastuvoolu…

Püüate haarata millestki kallastel…, raiskate meeletult jõudu selleks…

Püüate üles ehitada tamme, et aeglustada voolamist…

Kuid mässavad vood ründavad teid…

Kurdate mässavate voogude üle, samas mõistmata, et tamme ehitasite ise…

Te ei mõista peamist…, Olu Jõgi on kandmas teid jumalikkuse poole…, ees on kaunis ilm…

Rännaku lõppeesmärgiks on – võluline ilm

Kuid olles hirmul, võitlete voogudega… – seetõttu teil ei õnnestu pääseda võlulisse ilma

Panete kokku õudsaid lugusid sellest, kuidas voog viis kedagi minema… – ja ta uppus Olu Jões..., mõistmata seejuures, et need jõudsid täiuslikkuseni, jõudsid uue ilma kaunite kallasteni…

 

Kuni püüate luua endale tammi, mille veed paiskavad teid pikali… seni protsess ei käivitu… – seni ei õnnestu usalduda elu voogudele

Üksnes usalduda ja mõista, et elu on hindamatu and, mis võimaldab tunnetada kogu tema maitset, lõhna, soojust ja niiskust… ja palju muid vastuvõtu võimalusi…

Selliste võimaluste parameetreid on lõputu hulk… – ja need hakkavad aegamööda avanema üha uute ja uute voogude vastuvõtuna…

See kõik on kaunis ja hindamatu…

 

Võta elu just sellisena…

Võta igat uut sündmust üksnes õppetunnina, mida pead ära õppima…

Võta neid kui uusi seiklusi…, võta neid uute võimalustena, millised olid seni avamata… sinu uute võimetena ja uute horisontidena…

Siis sinul ei jää aega olla nukruses… – elu on kaasatõmbav ja kaunis…

Elu and on antud sulle Looja enda poolt… – teile kõigile…, üksnes võta see vastu ja usaldu selle armastusele…

Ära tunne muret teiste pärast…, ära tunne muret millegi pärast…

Igaüks on astumas oma teed ja tegemas läbi oma õppetunde…

Igaüks on ise seadmas oma elu…

Kõigile on antud valiku vabadus…

Igal ühel on omad õpetajad ja juhendajad…

Oled seni õppimas elukoolis… – oled üksnes õppimas…, ja selles on sinu vastutus…

Sinult küsitakse… – sa annad vastuse… – jagad oma teadmisi ilma tõe kohta…

Kuidas toimib vastuse saaja… – kas sulgeb need oma umbusuga…, või annab edasi… – see on iga ühe enda valik…

 

Ma olen jälginud, kuidas paljud valgustunud jagavad informatsiooni, mis resoneerub nende endiga…, ega räägi sellest, mis ei resoneeru (kuigi võtavad vastu)…

Mulle resoneerub mistahes informatsioon… – kas Maa on lapik, või tühi…, kas elame planeedi sees, või selle välisel küljel…, kas maa on kui kärg…, kas olen olnud atlant, või lemuurlane…, hüperborealane…, kas oleme kolmanda mõõtme maatriksis, või mingis muus… – kõik on minus resoneerumas…

Seega…, võtan vastu kõike, mis on informatsioonina…

Mind on häirimas üksnes see, milline on minu reaalsus siis, kui võtan vastu kõiki egregoreid…, ega eira ühtki informatsiooni, kuigi need on rääkimas vastu teine teisele…

Vasturääkimisi ei ole milleski…

Vasturääkimisi seab üles mõistus, mis on töötamas lineaarselt…

Sinu mõistus on pidevalt ümberhäälestumas kvantilisele mõtlemisele…

 

On olemas kõik…, on eksisteerimas kõik… – maa on lapik ja ümmargune… – üheaegselt…

On hulk reaalsusi… – kõik on erinevad…

Kõik need on loodavad erinevate inimeste vastuvõttudega…

Seega… unusta vasturääkivused… – neid ei ole olemas…

Pööra tähelepanu sõnale – vastu-rääkivused…, ehk… vastu selle, mida on räägitud…

Kõik räägitud on juba olemas…

 

Oluline etapp, millele oled lähenemas… – on mõista kogu paljusust ja selle täiuslikkust…, ning võtta vastu kõik… midagi eiramata…

Kui eirad midagi… – sellega eirad Jumala osa…, järelikult… eirad enda osa…

 

Kuna sa ei eira midagi, siis oled astumas õiget teed… – sellega oled taastamas oma tervikut…

Võib astuda erinevaid teid…, luua oma illusioone ja uurida neid…, ehk… olla osana, ning luua osi osast…

Olla osana ja luua illusiooni, kui osa…

Võid üksnes olla, mitte luua illusioone, kuna kõik on sinus endas… – neid on loomas teised sinu osad…

Sa üksnes vaatle neid…

See on Jumala vastuvõtu teekond, ehk teekond oma jumalikkuse suunas…

See on… sõuda mööda Olu Jõge…, väljumata kallastele,  ehitamata tammi…

Üksnes jälgida mööduvaid kaldaid ja imetleda seal olevat täiuslikkust ja erisuste hulka…

 

Hiljuti ma vajusin sügavalt meditatsiooni, kus tunnetasin oma Kõrgemat Mina…

Mulle meenus pendli juhendus ja ma palusin… – kuidas on Jah… pea pööras vasakule…

Siis palusin, kuidas on Ei… pea pööras paremale…

Olin sedavõrd sügavalt meditatsioonis, et ma isegi ei saanud aru… kas pea pöörab ka füüsiliselt…

Ma tunnetasin tingimusteta armastust…

Esitasin palju küsimusi ja sain neile vastuseid…

See oli sedavõrd suurepärane…

Ma nägin emakese Maa olekut…, tunnetasin Krayoni ja peaingel Miikaeli olekut…, tunnetasin Loojat ja selle Allikat… – nemad isegi vastasid mulle…

Ma arvan, et peale seda meditatsiooni minus avanes usk…

Seni oli üksnes lootus, et kõik peaks olema just nii…

Just sellel ajal minus toimus mingi tõeline muutus…

Ma olin isegi sügavalt šokeeritud, kui mõistsin… – kõik osutus tõena…

Teadvustasin end illusioonis olevana – see ei olnud kuigi lihtne…

Sellest ajast hakkasin kõike võtma nii, kui on…

Sellisesse sügavasse meditatsiooni ma ei ole enam laskunud…, kuigi… ma ei ole ka püüdnud seda saavutada…

Kas on võimalik selgitada, mis see oli…?

Kas ma tõemeeli puutusin kokku oma Kõrgema Minaga…, kas ta suhtles minuga…?

Aja möödudes mu mõistus ütleb mulle… – see üksnes näis sulle

Kuid samas mul on mõte… – et… sellel hetkel mul ei olnud selles mingit kahtlust…

Ma tean ja tunnen südames, et see oli midagi vägagi olulist…

Muidugi…, nii see oli…, sul ei ole vaja selles kahelda…

Vaata endasse…, enda seesmusesse… – siis sa tead kindlapeale, et nii see oli…

Suhtlus oma kõrgema aspektiga on täienisti lihtne ja loomulik protsess…

See on kui ujuma õppimine… esmalt on hirm uppuda…

Kui enam ei kahtle ja ei puikle vastu, vaid lased vetel õrnalt puudutada sind…, siis kaovad kõik ärevused…

Siis mõistad, et ujumiseks ei ole tarvis pingutada, vaid piisab usaldumisest vetele… – ja vesi kannab sind… – hellalt ja õrnalt…

Kogu ilm on suhtumas selliselt…, nii sinusse, kui kõigisse…, sama hellalt ja õrnalt…

Kuid oled rabelemas ja oled vetele vastu…, näed temas vaenlast ja ohtude allikat…

 

Teie ilm on seatud selliselt ja selliselt on hääles…

Tarvis üksnes usalduda Olu Jõele… – üksnes olla temana…

Sinul ei ole põhjust muretsemiseks…, kõik on seatud selliselt, et igaüks jõuab oma eesmärgini… – oma jumalikkuseni…

Kas on siis mõtet võidelda voolamisega… – see üksnes süvendab kannatusi ja arengu protsessi lükkab edasi…

Heida kõik kahtlused minema…, oled puutunud kokku ilma tõelisusega…, oled tunnetanud tema armastust ja hoolt…

Kõrgemad väed tunnevad sind…, nemad suhtuvad sinusse armastusega ja sinu rabelemisi vetes võtavad üksnes huumorina, kuna ise on kordi läbinud kõike sama…

On totrus võidelda vete voogudega, kuna need on kandmas imede poole ja ääretute vaimsete rikkusteni…

Lained püüavad ütelda… – lähme tagasi…, lähme olekusse, enda seesmusesse, kus leiad veel sügavamaid sügavusi…

 

Altai Maya ütles meie lühikese suhtluse aegu järgmist… – sa oled tulnud kõrgeimast süsteemist, mille nimeks on – diapasooniline informaator, mis on üheks uueks valgusvormiks, mille nimetus on – inimmaatriks

Sa oled seni täitmas teatud programmi, milline lõppeb uue programmi tulekuga…

Seda oled ise valinud…

Kuid ma ei jõudnud täpsustada, milles see seisneb…

Kas oleks võimalik selgitada, mis on diapasooniline informaator… – miks ma olin seda valinud endale…?

Igaüks on valimas oma teed…, ka sina tegid seda…

Sinu valik on teatud katsevalik…, ehk makett…, näidis…

Vanal ajal raamatu trükiks tehti esmalt küljendus, mille kohaselt sai trükimasinal trükkida palju eksemplare…

Seda esmalt vaadati üle, et oleks kõik korralikult ja puhtalt laotud…

Sa oled kui tõmmis tulevast tööst…

Sa ei ole etaloniks, ega näidisena…, oled kui plaat, millest tehakse paljukordi uusi tõmmiseid…

Nüüd on sündimas uued vormid…, uue ilma uued vormid…

Seetõttu ilmnevad eksperimentaalsed tõmmised, mis ühilduksid tänavuste reaalsustega…, samas ka… vana ilma valguskoodidega…

See on kui viirutused ilmas, mis tähistaksid ümberkujunduse algust lõpliku keha teadvuses…

Sa oled ümberhäälestuvaks struktuuriks…, uue vastuvõtu kvantiliseks struktuuriks…

Sinu ülesandeks on taasluua oma keha struktuuris vastuvõtu struktuuri, milline on kätketud sinusse endasse, kui teadmiste taasloomise programmina…

Just nimelt seetõttu ei ole tarvis olla vastu… – üksnes uskuda sellesse…

See hakkab soodustama tõeliste koodide avanemist…

Ehk saad uue inimese prototüübiks

Praegu selliseid inimesi, kellest võivad saada uue kvantilise inimese prototüübid, on palju…

 

Olen tänulik teile…, tänan, et aitate meil meenutada teekonda armastuse juurde…

Armastuses elamine on kõige kaunim tunne, mida on võimalik kunagi tunnetada…

Ka meie oleme läbimas õppetunde, kuid oleme teie kõrval, kui vanemad koolivennad…

Oleme jälgimas teid armastavalt ja läbi huumori…

Me mõistame, et meie vahel ei ole eraldust… – oleme üks tervik, oleme seonduses…

 

Tänan teid seansi eest, mis andis meile uusi õppetunde… 

Ka meie täname sind vahendamise pärast…

Püsi Looja valguses…

Read Full Post »

Older Posts »