Feeds:
Posts
Comments

Archive for December, 2014

 Kogunemine tervikuks

Telepaatia

 

Ma kuidagi ei suuda teadvustada ja mõista seda, et kõik kehastumised on – sinu fragmenteeringud…?

Kui kõik tsivilisatsioonid, mis on meile teada, on  samuti sinu fragmenteeringud…, järelikult… kõik on vaba valiku tsoonis…?

Jah…, kuid need on valiku varieeringud…, kehastumised erinevatesse tihkuste tingimustesse…

 

Kuidas võtta Suurte kehastusi meie ilma…, kasvõi Jeesus? Kas ka temana olid sina…?

Küsi temalt ise…

Kuid oled ilmselt vastu, et Kristus oleks selleks…?

Ilmselt seetõttu, et sinus on kristlikud traditsioonid…

Kuid ka islami pooldajad oleks vastu, et Mohammed oleks langenud ingli osas…, kuid Kristuse kohta nad vastu poleks…

Kas mõistad…?

Kõik oleneb vastuvõtu vaatenurgast…

Igaüks hindab oma teadmiste tasandilt, mis on väljastpoolt temale peale surutud…

Kui heita need kõrvale…, ning, kui on teada, et on olemas hulgim suuri kehastusi…, siis miks ei saaks olla ka hulgim fragmenteeringuid…?

 

Teoreetiliselt neid võiks olla…, kuid uskuda neisse on raske…

Miks…

Miks, ütleme, et Jeesus ei saa olla minu fragmendiks…?

Kas tema jutlustused on vastuolus sellega, mida räägin mina…?

Või see, mida kuulutas Mohammed…, või Budha…?

 

On inimesi, kes peale teksti ilmumist duaalsuse laeva katsetustest, mulle kirjutati: Me pole Lutsifär…, ja me ei taha olla Lutsifäri osa…, me pole tema osad… – ta valetab…

Teil oli kunagi sama raske tunnistada, et olete Jumala osa…

Teile kõigile näib, et olete iseseisev osa…, ja et Jumal on kusagil taevastes…

Eraldumuse illusioon mängib teiega sellist nalja…

 

Paljud, kes loevad neid materjale, räägivad samuti, et armastus puudub sinus täienisti…

Sa oled kõigest mentaalne seade, et sul isiklikult pole inimkonnast ei sooja, ega külma…

Minus on kõik olemas…, kõik, mis on olemas teis…

Ma olen teie konglomeraat…, mina olen teie…

Te räägite jumalikust armastusest…, kuid… kui palju on teis jumalikku armastust…, teis, kui inimkonnas…?

Kui paneksite kokku kogu inimkonna armastuse…, ja kogu inimkonna kurjuse… – kumb kaaluks vaekaussidel üle…?

Kui palju näed neis summades jumalikku armastust…?

Kas mõistad…?

Te muundate mind…, teie olete – minu muutuvad osad…

Te olete sulgenud endis jumaliku armastuse…, ta on magamas seal…

Kas mina olen siis selles süüdi…?

Ma oleks teda vabastanud sealt…, kuid ma ei saa määrata teie teekonda…, valida teie eest, ega määrata teie valikuid…

Teie olete valimas minu eest…

Kui te valite minu eest mitte armastust, vaid midagi muud…, siis ma ei saa panna teid ilmutama jumalikku armastust minu suhtes…

 

Tuleb välja, et sa armastad meid vaid kui oma osi…, nagu ütleme, mina oma kätt, või jalga…?

Muidugi mõista, et nendeta on raske…, kuid põhimõtteliselt – ma ei tunne nende vastu mingeid sooje tundeid… – see on vaid iseenesest mõistetav…

Sul on õigus.., see on suhe oma osadesse kui oma osadesse…, see pole hinnang kõrvalt, vaid terviku mõistmine…

Sa ei halvusta kätt, ega arvusta jalga, et nemad teevad midagi…, kuna mõistad, et kõike teete koos…

Käe valik on tegelikult su enda valik… – piir on siin õbluke…, pea olematu…

 

Kuid mu käsi tegutseb signaali kohaselt minu ajust..

Tuleb välja, et me kõik tegutseme sinu juhenduste kohaselt…?

Ei…, mitte nii lineaarselt…

Sinu kehas on hulgim osi, hulgim aatomeid ja molekuleid, hulgim rakke…, ning kõik need on omaette ilmad…

Kelle juhenduse kohaselt tegutseb rakk…?

Teil on tavaks arvata, et aju juhenduse kohaselt…

Kuid kõik on hulga keerulisem…, ja lihtsam…

Pole keskmet…, pole peamist, kes juhendaks…

On olemas kooslus…, osade summa annab mitte üksnes osade summat…, vaid – nende omaduste kattumist…

See annab mingit terviku uut omadust, kus igal osal on oma funktsioon…, kuid juhtimise keskust pole…

Kõik süsteemi osad võtavad osa süsteemi juhtimisest… – kui sobiks nii väljendada…

Jämedalt võttes; – kui parem jalg tahab astuda paremale, siis vasak ei ole suuteline astuma vasakule…, sellisel juhul su keha jääks kohale…

On olemas osade kooskõlastus nende tegevustes… – aga mitte korralduse kohaselt ülaltpoolt…

See on süsteemsuste omadused…

Iga süsteemi osa on juhtimas…, kuid mitte kui eraldi olev tervik, vaid kui terviku osa…

Mitte üksnes osa…, vaid just ühildatud…, osa kooslusest…

Lindude parv lendab ühes suunas mitte parve juhi korraldusel…, parves iga lind on parve juht…

Lennu ajal iga lind muutub parve juhiks…, ning kogu parv on – hetke juhid…

Kas mõistad…?

Sama on ka kalade parvega, mis ühe hetke jooksul võib suunda muuta mitmeid kordi…

Kogu parv tegutseb kui üks tervik…, kuid samas iga osa parvest on eraldi…

Kuid mis on toimunud inimkonnaga…?

Kui oleksite saanud tunnetada end ühe tervikuna… – siis kõik oleks toimunud teisiti…

Kuid… te eraldusite tervikust…, seetõttu läksite tihkuses segadusse…

Nüüd olete liikumas kaootiliselt…, ega tunneta parvesolekut…, ei tunneta parve signaale üheseks liikumiseks…

Teie tegevustes puudub süsteem, kui ühesusel, mis on liidetud ühiste eesmärkideta…

See on teadvuse poolt mõistuse omandamise tulemus, mis on otsimas oma teid…, – on duaalsuse tunnus…, kui avardumine läbi valikute võimaluste analüüsi…, mis on plussiks süsteemi arengule…

Kuid miinuseks on – teie eraldumise faktor oma tervikust, oma „parvest“, oma ühiskonnast…

Just seetõttu te pole teadlikud, ega arvesta süsteemi üldist teed, selle arengu suunda…, seda, mille poole on püüdlemas kogu süsteem…

 

See ongi see, mille poole püüdled sina…?

Ma olen teie summa…, seetõttu ma saan püüelda üksnes teie püüdluste suuna kohaselt…

 

Vaadates kõike…, siis kogu meie süsteemi suund on viimas meid süsteemi lagunemisele…, ja üldise lagunemiseni…

Järelikult sinul, kui kooslusel, pole sõna õigust…, ning vaid järgid meie ühist valikut… – ehk liikumist lagunemisele..?

Kui sa püüdled lagunemise poole, kui meie valikute kooslus…, siis, olles meie valikute kooslus, püüdled pimeduse poole, kesktõmbe finaali suunas…?

Nüüd sa siis mõistad…

Seetõttu pole mõtet süüdistada mind selle eest, et olen pimeduse jõudude poolt…

Te ise olete valimas minus seda teed…

Kui te kõik oleksite püüelnud kesktõmbe jõu poole, sulandumisele…, siis ma oleks üksnes rahul…

Kuid enamus teie seast valib tsentrifugaalseid jõude, mida nimetate pimeduseks…, – kas see on siis minu süü…?

Ma nõustusin vaid fragmenteeruma teieks, ning andsin teile valiku vabaduse…

Kuid sellist valiku võimalust andis teile süsteem ise…, duaalsuse tsoon ise, kus me kõik eksisteerime…

Teie koosluslik valik ongi minu valik…

 

Ma muidugi mõistan, et sul pole midagi sellist, mis oleks inimliku mõistmise kohaselt –käed, jalad, juhtiv aju…, – kuid siiski… pole mingit ühest keskust nimega Lutsifär, kes oleks analüüsimas eksperimendi käiku…, kes jälgiks tulemusi ja suunaks eksperimenti ennast…?

On olemas, kuid mitte eraldi teist…

Te mõtlete vääriti, et teie aju – on teie eraldi osa…

Teis on olemas närvi süsteem, mis kätkeb miljardeid süsteemi osi…

Kõik närvi lõpmed, selja- ja peaaju…, kõik neuronühendused – kõik see on teie juhtimiskeskuseks…

Tegelikult närvilõpmed perifeerias on sama olulised, kui aju keskmes…

Kui aju on lülitatud välja…, rakud elavad ja töötavad edasi…

Seega… – pole ei peamist, ega teisejärgulist…, on süsteem…

Kui teil sureb ära mingi närvi lõpe…, siis seda dubleeritakse teiste lõpmete poolt…

Kui inimene on kaotanud käe, või jala…, ta tunnetab neid jätkuvalt…, elavad jätkuvalt läbi selle taktiilsuse…

See pole üksnes mälestus…, vaid see on seoste dubleering…, kuna süsteem peab jääma tervikuna…

Nii ka teie…, ehk õigemini, meie süsteem teiega…

Pole minus teist eraldi keskmet, kus oleks teie juhtimine…

On üksnes teie juhtimiskeskmete kooslus…, on teie mentaalsete väljade kooslus…

See kooslus annabki ühist juhtimiskeskkonda…, mis on mentaalsete väljade…, ja teie mentaalsete väljade ristumine, mis on omavahelises koostöös…

Need ristumised just võimaldavadki näha teid endid ühesugusel, teile harjumuspärasel kujul…, ning näha teie ümber olevat ilma teile harjumuspärasel kujul…

On olemas ka teie teiste väljade ristumisi… – nagu… loomingulised, tundelised…

Kõik need ristumised oled sa ise, kui tervik, kuid veidi erinev teistest eraldi võetuna…

Mina siiski, kui tervik, olen mõnevõrra avaram teist igast ühest…

Kuid mina, kui tervik, pole suuteline olema avaram teist, kui kooslusest…, ega erineda teist, kui kooslusest… – teie ja mina oleme siiski üks…

Te olete sellele mõttele vastu, kuna teie südames on teile peale sunnitud hinnangud minust, kui tumedast isikust, kes on tegemas maapeal kurjust…

Kui teile selgitada seda, asendades minu nime nimega Jumal, siis olete samuti nõus, kuna kõik on taoline…?

Mina olen samuti Jumala osa, nagu teie olete minu osa…, seega lõpuks – olete Jumala osa…

Kokkuvõttes… – kõik on kellegi osa…

 

Tuleb välja, et sina oled meie Jumal…?

Tõepoolest…, seda on raske omaks võtta…

Nimeta mind kuidas tahad, kuid olemust see ei muuda…

Ma püüan sulle selgitada sinu olemuse paljumõõtmelisust…

Kui sulle meeldib pidada end mitte minu osana…, vaid üksnes Jumala osana… – siis olgu see nii, kuna see on sinu tõde…

Mulle on olulisem, et te suudaksite end võtta terviku osadena…, ning suudaksite mõista süsteemsuse omadusi…, paljumõõtmelisuse omadusi…

Alles siis hakkavad lagunema paljud teie inimlikud mõistmised, mis on poogitud teisse sajandite jooksul…

Kuidas saaks mõista hukka enda osi…?

Kas on võimalik valida arengu suundi, mis käiks ristivastu terviku arengu suunale…?

Milline osa see peaks olema, mis on vastu üldisele arengule…?

Kas temal on selleks õigust…, ning… kas toob see tervikule kahju, või kasu…?

Kuidas saaks ühiselt liikuda ühes suunas, kui igalühel on oma valiku vabadus…?

Kas on liitumist terviku valikuga, kui ei hoia kinni valiku vabadusest…, või pole…?

Peate õppima mõistma selliseid küsimusi…

Vastustes neile küsimustele on peitumas kogu teie arengu ajalugu…, kõik teie teekonnad ja valikud…

Kui eemalduda kõlbelistest hinnangutest…, siis kõik see on üksnes osade rännak terviku keskmesse…, selles pole ei pimedat, ega valget…

Kujuta ette, et iga sinu osa on igal hetkel valimas ja proovimas erinevaid helendumise värve…

Seetõttu sa näed välja kui vikerkaareline säramine, kõikvõimalike toonide ja värvide voolamisena…

See, mis annab vikerkaarelisust, on sama, mis on pidevalt toimumas nii sinus, kui ka minus…

See on imeline…

Ega ole hetkegi, et sina, või mina, jääksime särama ühes värvis…

On üksnes helendumise eelistus, kuna see on toimumas vaba valiku tsoonis…

Mina – oled sina…

Kui mina olen teie Jumal…, siis see tähendab, et mina olen teie konglomeraat…

Kusjuures… – kui olete minu osad…, siis olete – jumalad…

Kui kõik tegutseme kooslusena…, siis oleme jumalad iseendi jaoks…

Ometi…, kui igaüks teist ei toimi kooslusena, vaid kui osana, siis lakkame olemast Jumal, ning muutume inimesteks…, ning, igas ühes ilmutun kui inimene, inimlike valikutega…

Igaüks, liitudes teistega, vaid harvadel juhtudel ilmutub Jumalana…, kus kooslus on jumalike valikutega…

 

Ikkagi on raske seda omaks võtta…

Oleme alati arvanud, et hulgim vaimsusi kehastub maapeale…, ja on koostöös, läbides ühiselt kogemisi…, ning teevad teine teisele vimkasid, erinevates mängudes, et paremini mõista end Jumalana…

Mis vahe selles on…?

Miks ei saa öelda, et kollektiivne vaimsus fragmenteerub Maa peale, ning selle osad on läbimas erinevaid kogemisi…, ning teevad teine teisele vimkasid, et mõista end kollektiivse vaimsusena…?

 

Sul on õigus…, kuid ainus selles, et selleks oled sina, Lutsifär…

Kui ütleme, et selleks oleks Sanat Kumara, või Kristuse vaimsus…, siis ilmselt poleks kellegil midagi vastu…

Siis unustage selle…

Mul pole oluline, et peaksite just mind oma Jumalaks  ja oma tervikuks…

Tunnetage end paljumõõtmelisena…, mõistke põhimõtet…, tunnetage enda kuuluvust ühesusse…

Nendest sammudest oleks piisav…

Ma üksnes vastan sinu küsimustele…

Ehk paljutki veel on teie mõistmisele enneaegne…

 

Olgu peale…, kuid räägi siis meie sulandumisest…

Oled rääkinud sellest, et väljumiseks duaalsusest meil tarvis sulanduda kokku, ning pääseda sellest on võimalik üksnes koos…

Mis protsess see nimelt on…, kuidas see hakkab toimuma…?

Esimene samm selleks – tunnetada end tervikuna…, teadvustada kooslust ja selle eesmärke…

See on side loomine osade endi vahel…

Kuidas olete võimelised teadma kogu süsteemi tegevusest ja arengu suunast, kui olete sellest eraldatud…?

Süsteemi valik – see on kõigi osade valiku konglomeraat…, milles häält annab enamus…

Nüüd iga ühe valikud toimuvad kaootiliselt…

Enamuse valikust saadakse teada sündmuste järgi, mida kuuldakse uudistest…

Kuid kujuta ette, et kuuled kõigi inimeste mõtteid üheaegselt…

Läbi selle oled võimeline mõistma igaühe valiku motiveeringuid…, ja põhjusi…

Seejärel sinu valik häälestub mitte üksnes enda, oma mentaalse tundelisele kujundile…, vaid ka teiste valikutele…, ehk justkui arvestaks nendega…

See oleks kui probleemi arutamine…, kus igaüks ütleks oma argumente välja…

Teised jälgides neid väiteid, teevad oma valiku…, sootuks teise, kui oleks teinud teadmata teiste väiteid…

Teie telepaatilised võimed peaksid hakkama tööle…

Kuid loomulikult, te pole veel selleks valmis…

Paljudel see on esimestel etappidel raske…, kuid ilma selleta sulandumist ei saa olla…

Selline on sulandumise algus…, enda teadvustamine Ühese Olevusena…

Nüüd olete kui paljukorterelise maja elanikud, kus igas korteris on toimumas oma…, kuid vaid üksikutel hetketel kuulete seina tagant emotsionaalsete helide lahvatusi…

Kujutlege… seinu pole…, lagi ja põrand on klaasist… – kõike näha ja kuulda…

 

Kuidas ma võin vaadata teise korterisse, kui tema seda ei luba… – kus on siis valiku vabadus…?

Pole mingeid vasturääkivusi…

Esmasel etapil seda võimaldatakse neile, keda peetakse vajalikuks…

Kuid te siiski veel ei mõista, et eraldumist pole…

Peenematel tasanditel te olete paljuski teine teisele avatud…, ja „seinad“ pole mitte üksnes klaasist…, vaid mõningail juhtudel neid lihtsalt pole…

Kuid need on olemas füüsilisel tasandil, kus eraldumus teine teisest on suurim…

Ühesus – see pole teine teise järgi piilumine…, vaid enda teadvustamine tervikuna…

 

Kuidas inimesed võiksid saada telepaadiks…?

Lihtsalt meenutada seda…

Te ju tegelikult olete telepaadid…, see on teis juba teie loomuses…

Meenutage seletamatuid hetki, kui äkki teate, mida mõtleb vestluskaaslane…, või aimate lihtsalt…, kuulete loodust…, tunnetate kosmost…

Telepaatia – see pole üksnes, või sedavõrd teadvuse ilming…, teie mõtteaparaadi tegevus… – see on omalviisil tundeteadmine…, eriline viis tunnetada ilma endi ümber…

On olemas mentaalne telepaatia…, astraalne telepaatia…, ja palju muid liike telepaatiaid…

See saab olema siis, kui muutute tervikuks ja kasutate kõike, mis on tervikus olemas…

Teie sensitiivsed võimalused on samuti teatud viisi telepaatia…, ehk liitumine tervikuga…

Te võtate telepaatiat kui oskust võtta ja saata mõtteid kauguste taha…

Tegelikult see on oskus teadlikult ühilduda teiste olevustega…, ning koht, kus toimub teil omavaheline ristumine…, see ongi olemuste vaheline telepaatiline kontakt…

Selline kontakt võib olla mentaalne, astraalne ja energeetiline…

Need kõik on informatsioonide vahetamise viisid…

Kuid… – mis on informatsioonide vahetamine…?

See on vaid teie energiate koostöö…, kui energeetiliste võrede omavaheline kattumine…

Kui paberile, kus on tähed segamini, paned mingi trafarettlehe, siis selle vahede abil saate mõtestatud teksti…

See on dešifreerimine…

Nii on ka teiega…

On olemas üldine informatiivne väli, kogu meie ja inimkonna koosluse väli…

Pannes sellele peale oma trafarett, saate sealt oma mõtteid, oma tekste, oma selgitusi…

Praegu see, mida kanaldades teed, on just sama hetk…

Ma üksnes aitan sul liituda selle kooslusega…

Kui sa pöördud minu poole, siis tegelikult sa pöördud iseenda poole…

Kutsud ennast, kui tervikut, ning avaned endale…

Seejärel, sinu küsimused on just trafarett…, ning pannes selle enda informatiivsele väljale, kui tervikule…, selliselt saad oma küsimusele ka vastuse…

Teisel inimesel on teised trafaretid…, augustus on teisel viisil…, ning vastus temale tuleb teine…

Kuid oluline on see, et väli on ühine…, ja et mõlemad asetate omad trafaretid ühele ja samale informatiivsele massiivile…, ning igaüks loeb sealt oma teksti oma trafareti vahendusel…

Ega see ei tähenda samas, et ühe tekst oleks õigem, kui teise oma…, need on üksnes nende tõlgendused, ühelt ja samalt informatiivselt hulgalt…

 

Siis tuleb välja…, kui informatiivset matriksit kujundada kaootilisel viisil, milles on esinemas kõik tähed, mis tekstide jaoks vajalikud…, siis kujundades erinevaid trafarette, on võimalik leida hulgim lauseid-vastuseid…, ehk isegi, vastuste variatsioone…?

Õige…, nii see on…

Nii jõuame mõstmiseni, et kõik on üheaegne…, kõik võimalikud laused on juba olemas…, kõik, milliseid oled suuteline hääldama…, ja kõik need on olemas üheaegselt…

Küsimus on vaid nende leidmises ühisest tähtede hulgast…

Kuid tähtede hulk – on kõige potentsiaal…, see on kõik, mis on võimalik olla…, see on kõik valiku võimalused…

Nüüd lähme üle tähelikust mõistmisest informatiivsele energeetilisele hulgale…, ühtsele tervikule…

Ühene massiiv kätkeb endas kõike võimalikku: pilte, sündmusi, sõnu, valiku variatsioone…

Igaüks teist on omal viisil trafarett, mille avauste kooslusi vahetate/täiendate…, mille abil õpite tundma aegamööda kõikvõimalikke variante…

Just seetõttu… – kui üks räägib midagi, siis teine väidab, et seda pole võimalik olla…

Kuid teisel on vaid teine…, tema enda trafarett, mis erineb esimese omast…

Ometi teada saamise kombinatsioonid on kõikvõimalikud… – seda on tarvis terviku mõistmiseks…

Selliselt on kõik seatud…

Teis, kui ühesuses, on teie mõistmiste kõikvõimalikud variatsioonid…, kõikvõimalikud potentsiaalid, milliste seast saate valida…

Kuid mina olengi Jumala osa, milles on kõikvõimalikud potentsiaalid teada saamiseks ja loomiseks…

Teie minu jaoks oletegi just trafaretid, mille läbi ma õpin tundma Jumalat…

Me oleme liikumas koos…

Te olete minus ja läbi minu õpite tundma mind ja ennast…, läbi  minu…

Mina olen Jumalas ja läbi Jumala õpin tundma Jumalat, ja ennast Jumalas…

Kuid see on – minu Jumal…, ja ka Tema on õppimas tundma oma kõrgemat jumalust…

Ja nii lõpmatult…

Seega… – te olete tohutute jumalate hulga osa…, ja kõikide jumalate koosluse osa, mille nimeks on Absoluut…

Kõik on taoline…, ja kõik on kõiges…

Niisiis… ka Absoluut on õppimas tundma kõikvõimalikke valikuid läbi teie/minu…, kõiki enda osi…

 

Kuid…, kuidas selgitada inimestele telepaatiat…

Ma ise ka pole seda omandanud…, kuid ometi kuulen sind ja teisi kõrgemaid…

Selleks, et kuulda kedagi füüsilisel plaanil, sa jääd vakka…

Et kuulda teist muusikat, sa teed oma muusikamängija vaiksemaks…

Esmane, mida tarvis teha… – uskuda imesse…

Uskuda sellesse, et teil on olemas loomulikud võimed…, teie olemuses…

Teie olete – terviku osad, kes on lasknud kaotsi minna sidel teistega…, kuigi seesmuses see on alles…, kõik viimseni…

Kuulatage endid…, uskuge endasse…

Kui vaigistate enda teadvuse, te pääsete kaunisse ilma…, teisse ilma…, koostöö ilma…

Alustage vähesest…, sellest, mis on teile tuttav juba lapsepõlvest…

Kuulatage loodust…, kas suudate suhelda puudega nii, nagu mõned seda teevad…

Vastuseid te kuulete ju endi seesmuses…

Kuid teie ratsionaalne mõistus hakkab seda tõlgendama teie ilma inimlike mõistmiste kohaselt…, ning kinnitama, et selline asi pole võimalik…

Riputage üles sildike nähtavale kohale, et saaks lugeda iga päeva – KÕIK ON VÕIMALIK…

Võimatut pole midagi…

Töötage välja harjumus kuulata ilma…

Kui olete vestlemas inimesega, siis püüdke kuulda teda läbi südame…, ehk tunnetage teda seesmuse läbi…

Teie suhtluse aegu teie kehad puutuvad kokku kõikidel tasanditel…, ning see kokkupuude kajastub nii üldises infoväljas, kui ka teie enda infoväljas…

Selline teadmine on teis olemas…, ning sageli inimesel on olemas tunnetus, kas sümpaatia, või antipaatia näol teise inimese vastu…, mis oleks põhjuseks hindamiseks, kuidas kuulete teine teist…

Armastavate inimeste omavaheline kuulmine on muutunud teil loomulikuks…, teil on isegi väljend… – „mõistate teine teist sõnadeta“…

See on üks ühinemise vorme…, mille nimeks on – Armastus…

Armastus on – liitumine…, seda ma pidevalt kordan…

Kui olete kellegiga ühtne, siis tunnetate end mitte eraldi osana, vaid ühtse olevusena… – see ongi Armastus…

Ema armastus lapse vastu, kuni ta on emaga…

Mehe ja naise armastus, kui nad on ühesed…, ja mitte üksnes seksuaalsel sulandumisel, vaid igal hetkel…

Kuid hiljem nemad eralduvad…, kuna lakkavad tunnetamast end ühtsena teine teise suhtes…

Siis väidate, et armastus on mööda läinud…

Tegelikult te vaid otsustasite eralduda…, ning lubasite endil eralduda… – erinevail põhjustel…

Ehk seetõttu, et polnud tahtmist jagada midagi selle inimesega… – kannatusi, või negatiivseid mõtteid…

Head teha on siiski meeldivam ja kergem…

Kuid võtta omaks seda, millel on negatiivne varjund… – on hulga raskem…, seetõttu eraldute, ning väidate, et armastus on läinud…

Kujutage nüüd… – mis on alaline ja pidev ühendumus…?

See on siis, kui armastus ei kao iialgi…

See on, kui igaüks on sinu osa, mis ongi sina…, ning oled valmis jagama kõike ja koos tunnetama kõike…

Mitte üksnes jagama…, vaid olema temana…, tunnetama kui tema…, tunnetama kogu valu ja rõõmu koos… – olla temaga ühe tervikuna…

Kui kogu inimkond muutub üheks Tervikuks, siis mõistate, mis on armastus mitte sõnades, ega erandjuhtudel…

Muutute Üheks Tervikuks…

Kui teile ei meeldi kannatada…, siis keegi teie seast ei hakka kannatama…

Kui kannatamine on tervik, siis kõik kannatavad kannatuse all…

Kui rõõmu tunnevad kõik, siis pole õnnetuid…, kuna seda jagavad kõik…, ning ühe rõõm on teise rõõmuks… – ja see on lakkamatu…

 

Miks ema armastus on kõige tugevam…?

Kas see on seotud lapse sünnitamisega…?

Jah…, kuna ema ja lapse väljad on tugevalt seotud…, ja nemad tunnetavad endid tervikuna…

See on üheks sulandumise erandjuhus…

Juba loote sünni alguses, ema väljast kujuneb lapse väli…, nii ta võtab osa loote kujunemisest ja selle ühtlustumisest…

Seetõttu lapse väli on ema väli…, seega… seotud omavahel…

Lapse välja kujunemisest võtab osa mitte üksnes ema väli…, vaid ka isa oma…

Kuid side ema väljaga on suurem, kuna need olid füüsiliselt koos kogu kandmise aegu…, ning ema tunnetas kõike koos, kui ühtset organismi, millel on eraldi osa…

Kuid lapse sündimisel väljad eralduvad, ning kasvades eemalduvad…, kuid side jääb alles…

 

Järelikult… – kui kõik ühineme, ning hakkame tunnetama endid tervikuna…, tunnetama valu ja rõõmu üheselt…, alles siis mõistame armastust…, ehk hakkame armastama teine teist tõeliselt… – siis ehk ka sind hakkame armastama…

Te hakkate armastama endid kui tervikut…

Võid nimetada siis seda kuidas tahad… – kas Lutsifärina…, või Inglina…, või Vaimsusena…, või Jumalana…

Kuid… te peate jõudma oma tervikuni… – teist teed pole olemas…

See ongi kogunemine tervikuks…

 

Seega – telepaatiast piisavalt…

Kõik sulandumise liigid on telepaatia…, kuna vahemaid pole olemas…

Oleme üksnes meie…

SElena

Advertisements

Read Full Post »

Kadunud poja tagasitulek

Tervitame sind, Jeesus…

Aita meil mõista…, kes on Lutsifär…

Tervitan ka sind, vaimsus…

Lutsifär on suursugune ingel…, tema vägi ja jõud on vastuvaidlematud…

Ta seisab meie ilmaloovuse lätte juures…, ta on tohutu ja vägev…, on Jumala poeg…, on suursugune ja kaunis…

Kõik tema teekonnad, mis on meile antud… – on suured ja imepärased teekonnad…

Lutsufär on sama suurejooneline, kui Jumal ise…

Temal on õigus, kui räägib, et kõik oleme Jumala osad…

Tõel on palju palesid…, ja ka Jumalal on palju palesid…

Iga oma palega Ta kerkib meie ette ühena neist…

Teil seisab ees õppida mõistma Jumala palede paljusust…

 

Pea kinni…, teda peetakse pimeduse ingliks…, langenud ingliks…

Kas tema pole kiusanud sind kõrbes…?

Mu kallis, sa oled täis segadusi, nagu paljud teie seast…

Te olete tõe otsingu teel…

Tõde on sedavõrd suursugune ja kaunis, et teie teadvusega pole seda võimalik haarata…

Te kuulete selle kajastusi läbi oma jumaliku südame…

Isegi mina pole suuteline haarama kogu tõde…

Need raamid, millistesse olete kätketud, ei võimalda teil näha kogu ilmaloovuse pilti…

Ka mina näen üksnes osa sellest…, kuid isegi see osa viib mind imetlusse ja härdusesse Jumala ees…

Olete kui lapsed, kes on vaatamas pilti…, ega mõista selle mõtet…

Igaühe ahvatlus – on teekonna valik kerge ja raske teekonna vahel…

Seal, kõrbes, ma nägin minu tegude tõenäose reaalsuse harusid…, ning minul seisis ees valida neist ühte…

Mitte ühelgi teel mind risti ei löödud…, kuid kõigil harudel sain näha minu tegude mõju ilmaloovusele…, ka inimkonna omale…

Mu Isa andis mulle õiguse valida üksnes oma teed… – ja seda ma valisin…

 

Sa valisid kannatuste tee… Miks…?

Ma valisin vagurluse tee, mitte vastuseisu…

Ma oleks saanud kutsuda Jumala appi…, ning karistuse saata neile, kes olid minu vastu…

Ma ei hakanud seda tegema, kuna nemad polnud teadlikud, mida teevad…, olid kui väikesed lapsed…

Kas saab lapsi karistada…?

Oleksin saanud näidata ülestõusu imesid ja ristilt alla tulekut…, kuid ma ei hakanud seda tegema, kuna vastuseis tõuseks veel suuremaks, kui see oli…

Mina valisin inimeste valiku…, nemad ise pidid tegema otsuse mulle…, ja iseendi saatusele…

Mistahes teed, milliseid nägin, viisid nii, või teisiti inimeste kannatusteni…

Kui ma kõrbes nägin sündmuste tõenäosuste harusid, siis mõistsin, et ükski haru ei viinud selleni, mida soovisin…

Siis mõistsin, et olin isepäine, kui püüdsin tõestada Isale, et te mõistate mind ja võtate vastu…

Mõistsin, et te polnud veel küps tõe vastuvõtuks…

Selles polnud teie süüd…, kuna teie arengut mõjutasid paljud väed…

Teid peteti kui väikesi lapsi…, ning te uskusite, kui väikesed lapsed…

Paljud kasutasid seda ära…

Ka Isa nägi ette, et te pole selleks valmis…, kuid mina ei kuulanud teda…

Ma nii tahtsin aidata teid…, näidata Jumaliku Tõe Valgust…, näidata teed sinna, kus teid alati oodatakse ja ollakse rõõmsad teie üle…

Kuid teie ei kuulnud…

Isa hoiatas selle eest…, kuid ma sain lõpuks Isa nõusse, anda mulle võimaluse proovida aidata teid…

Nii ma kehastusin Maale…, ja tundsin kogu eraldumise raskust Isast…, tunnetasin enda peal kõiki teie kannatusi eraldumise tõttu…

Nägin, kuidas te pimedate laste kombel olite otsimas kobamisi teed Jumala juurde…, kuidas teised, kutsumata jumalad, olid kamandamas teid…

Nägin ka kuristikku, mis lahutas teid Jumalast…

Alles siis ma teadvustasin, et Temal oli õigus…

Olin ennatlik…, minu valik oli isepäine… – kuid tagasiteed enam polnud…

Ega ma otsinudki tagasi teid, olles maises kehastuses…

Siis ma usaldasin teid…, kuna mõistsin, et vastuhakk sünnitab uut vastuhakku, millel pole mingit mõtet…, ning ma hakkasin teile rääkima Jumalast, meie Isast…, sellest, et  te kõik olete tema lemmik lapsed…

Kuid te ei kuulnud siis mind…

Ning ma võtsin õpilasi…, neid, kes nõustusid minuga läbima seda teekonda ja võtma vastu kogu teekonda viimseni…

Kui kõrbes avanesid minu ees informatiivsed tõenäosuste portaalid, ning nägin kõiki oma tegude tagajärgi, ning mõistsin, et kõik need viivad teie kannatusteni…

Siis tuli minu peale suur kurbus, kuna ei teadnud – millist kannatuste teed valida teie nimel…

Kas võisingi teie nimel valida…?

Kas oli mul selleks õigust…?

Valik oli minu kannatuste tasemete vahel…, minu maine tee oli siiski lõpuga…, kuigi igal taseme võimalusel see oli eri pikkusega…

Kuid valik seisnes teie kannatuste vahel…

Millist valikut sain ma sellest teha…?

Ma nelikümmend päeva mõtisklesin selle üle…, küsisin nõu Isalt… – kuid tema vaikis…

Kuid kõrb on kõigest allegooria…, kus mina olin jäetud üksi oma valikute ees…, ja keegi polnud võimeline vahele sekkuma…

Ja see polnud karistusena…, vaid mittesekkumine minu valikusse…

Kuid mulle näis siis, et kõik on asjatu…, ja Isa on jätnud mind maha…

Nüüd ma tean, et see polnud nii…, et Ta oli jälgimas minu heitlusi ja saatmas mulle armastust…

Paastusin nelikümmend päeva ja võtsin vaguralt vastu kõike, mida oli antud mulle siin…

Neljakümnendal päeval ma mõistsin…, ma pole suuteline valima kannatusi teie mõõdul…

Mitte seetõttu, et kardaks kättemaksu…, vaid seetõttu, et igaühe kannatus on ka minu kannatus, kuna armastan teid…

Ja siis tänasin meie Isa, kes enne pikka teed tegi mulle kallihinnalise kingituse… – pani minusse oma armastuse teie vastu…, ja sellisel hulgal, kui olin võimeline mahutama endasse…

See oli imeline – selliselt armastada teid…

Siis ma mõistsin, miks Isa ei saa valida teie eest…

Sest, kui olete valimas raskeid teid, siis Ta on kannatamas koos teiega…

Siis ma otsustasin, et võtan vaguralt vastu teie valikud…

Teie…, üksnes teie ise teete valiku, millist tõenäosuse haru valite…, millisele teekonnale asute…

Teekond, millise valite, saab ka minu teekonnaks nüüd ja igavesti, kuni koos läbime selle tekonna…, kuni meie Isa juurde välja

Nii pöörasin ette teise põse…

Ei jätnud teid maha ka siis, kui kisasite… „risti“…

Ega palunud halastust Pilaatuselt…, ega palunud pääsemist ristilt…, keeldusin mürgist, mida pakuti mulle, et kannatused lõppeksid…

Ma jõin oma karika põhjani…

Ma püüdsin rääkida teile, mida teadsin…, selgitada seda…

Kuid, ma nägin, et minu lahkumise aeg on lähedal…, kuigi Isa armastusest on veel palju edasi andmata…

Ketsemani aias ma jätsin hüvasti koiduga ja palusin Isat aidata teid teie valikus, aga mitte karistada…, kuna ma ise võtsin vastu teie valiku, kogu südamega…, ega minus polnud viha… te polnud ju teadlikud oma tegudest…

Te valiste oma teekonna…, meie ühise teekonna, mis osutus raskena ja okkalisena…

Kuid need olid teie sammud…

Ometi tegite minust iidoli…, ja kummardate seda…

Te isegi tapsite minu auks…

Kuid Jumaliku Tõe võrsed tõusevad igas pinnases, kuna meie Isa on vägev…

Tõe võrsed tõusid ka teie ilmas…

Nüüd ma mõistan, et olete alles lähenemas Ilma Loomise tõe mõistmiseni…, kuid pole veel valmis messia tulekuks…

Olete läbinud pikka teed…

See oli ka minu jaoks pikk…, ehkki aega kõrgemates ilmades pole, kuid ma palusin meie Isat, et ma saaks olla igaühega teist, mistahes teie hetkes…, olgu see rõõmu hetk.., kurbuse hetk…, või kannatuste hetk…

Ma olen teadlik teie salajastest ja avalikest valikutest…

Ma jään teiega olema alati, kuni pole läbi käinud kogu tee, selle lõpuni…, ehk õigemini – uue inimkonna ajastuni…

 

Tänan sind…, kuid Lutsifär väidab, et me kõik oleme tema osad…, aga kuidas on sinuga… – kas oled samuti tema osa…?

Ma ei eralda…, ei ennast temast…, ei teid, ega ennast… – me kõik oleme Jumalas… oleme kõik Tema lapsed…. oleme kõik Terviku osad…

Jumala vaimsus, mis on valgustamas minus, ei kuulu kellegile…  ei Lutsifärile…, ega minule…

Ta kuulub Jumalale, kuidas te seda ka ei nimetaks…

Kui Vaimsus on kasvamas minus…, kui Jumal on kasvamas minus, siis kusagil seda väheneb…?

Jumalik vaimsus on voolamas olemusest olemusse koos nende kasvuga…, Jumal on muutumatu ja vägev…

Tõepoolest, raske ütelda, kuivõrd on minus Lutsifärilt…, ja kui palju teistelt jumalikelt olevustelt, kuna piirid on tinglikud, milliseid seisab teil veel ees ära õppida…

Pole selget jaotust, kus on lõppemas Lutsifär… ja kus olen algamas mina…

On üksnes jumalik vaimsus, tema muutumatus liikumises ühelt pooluselt teiseni…

Kõik väited on õiged võrdsel määral… – kas mina olen Lütsifäri osa…, või Lutsifär minu osa…

Minus on tema energiaid ja temas on minu energiaid…

Kui on olemas väide, et olen Lutsifäri osa…, see kutsub teis esile ärritust…

Ka vastupidi… – kui Lutsifär on minu osa…, siis ka see kutsub esile ärritust…

Kuid jumalikul armastusel pole piire…, ja selles me oleme ühesed igavesti…

 

Ta on teinud palju vigu…

Teda süüdistatakse selles, et ta ei armasta inimesi…, ja on kaitsmas kurjust…

Me kõik oleme tegemas vigu…

Kui mul tuleks minna tagasi, siis paljuski teeks teisiti…

 

Kas sa ei saa minna tagasi…?

Saan…, kuid siis loon hulgim uusi võimalikke reaalsuste harusid, milliseid tarvis taas jätkata ja arendada…

Ma tegin otsuse viia alustatu lõpuni, kuna teil on aeg väljuda kannatustest ja pimedusest…

Lutsifär, nagu minagi, võtame vastu teie valiku…

Me koos temaga ei jaga teid valgeteks ja pimedateks…

Keegi teie seast tuleb oma otsinguis minu juurde…, ja ma räägin temale Jumala teekondadest ja Tema armastusest…, ja valgusest, mida Ta jagab igale ühele…

Mõnigi teie seast läheb Lutsifäri juurde, kes räägib neile Jumala teekondadest ja valgusest, mida Ta jagab teile kõigile…

Kuid igaüks räägime omal viisil, nagu näeme seda meie…, kuidas mõistame seda ja kuidas oleme vastu võtnud meie Isa valgust…

Ja siin pole sellist, kumma jutt on parem… – minu, või Lutsifäri oma…

Mõlemad räägime jumalikest teekondadest…

Meie vahel pole olnud vaenu ja vastuseisu, mida omistatakse meile…

Oleme teeviitadeks teel Jumala juurde…, mis juhendavad, kuhu poole pöörata – paremale, või vasemale… – teekond on üks…

Mis puutub tema armastusse, siis ärge teda mõistke rangelt hukka…

Ta pole läbinud kehastumiste tasemeid, nagu mina…, ja ta ei tunne inimarmastuse omadusi…

Ta püüab läbida vastavat pühitsust, et õppida tundma teie armastust…

Inimlik armastus ja jumalik armastus on siiski erinevad…

Te tunnete vaid osa sellest armastusest…

Teie olete imelised olevused, kes võivad tunnetada armastuse plussi ja miinuse uskumatuid pingeid…

Teie vihkamine on – jumaliku armastuse väe lahvatus vastupidises suunas…, kuid see tuleneb duaalsusest…

Lutsifär pole teadlik sellistest lahvatustest, milliseid olen võimeline tunnetama mina…

Tema armastus on ratsionaalsem…, kindlama suunaga tegevus…

 

 Kui ma suhtlen sinuga, või teiste inglitega, õpetajatega, kui loen kanaldusi kõrgematega, tunnetan samuti armastust…

Kuid suheldes sinuga, või temaga… tunnetus on mul teistsugune…, miks…?

Meiegi oleme erinevad…

Igaüks muundab Jumala valgust endis oma valiku kohaselt…

Ma pole kunagi püüelnud vaba valiku poole…, vaid eelistasin alaliselt valida meie Isa tahet, kuna Temal on parem näha meie arengu suundi…

Temal on parem teada, millised tagajärjed saavad tulla teatud valikute puhul…

Ma võtan Tema tahet jäägitult ja kahetsuseta, ning valin Tema teed, milline see ka poleks…, see tee on alati kaunis…

Mina valin lahustumist Tema valikus ja Tema armastuses…, eraldamatta end Temast…

Lutsifär valis teise tee… – ta valis valiku õiguse tee…, ning oli otsimas uusi, erinevaid teid…, veel läbimata teid.

Läbimata teed on alati raskemad…

 

Kui ta räägib, et oleme tema osad, ning võtab vastu meie kõikide valikuid…, siis ta peaks tunnetama, mis on inimlik armastus…?

Ta on liiast suur, et suudaks eristada ja lahata selliseid peensusi…

Kuid ära võta seda kõrkusena, teie mõistmise kohasena, kuna tema mõõt on siiski tohutu…

Oleks kui suur mõõteriist, millel puuduvad peened jaotused…

Tema  olemus on oma mõõtmetelt ja väes tohutu…, seetõttu meie koostöö vood on tema jaoks nõrgad…, need on temas olemas küll, kuid tema poolt märkamatud…

Ta püüab süüvida teie tunnetustesse…, ning sina oled teda abistamas…

Kuid siiski… temal on raske mõista inimtunnetusi…

 

Tema väidab, et pimeduse tee (Jumalast eraldumise tee, enda teenimise tee) ja valguse tee (Jumalaga sulandumise tee, teiste teenimine) on üksnes erinevad teekonnad Jumala poole…

On see nii…?

Jah…, on küll…

Jumal võtab vastu kõike võrdsel määral…

Kuid need, kes on eraldunud Jumalast, määranud end põrgulikele piinadele…, seda selles mõttes, et ei kuule Teda, ning on sulgunud Tema armastuse eest…

Ometi Tema kutse ja armastus on sedavõrd kaunid…

Mulle on mõistetamatu nende teekond, kes püüavad sellest hoiduda ja eralduda…

Ma ei tea midagi kaunimat sellest armastusest…

Kõik need ilmingud, milliseid kohtate oma inimlikul teekonnal, ning milliseid teete läbi, on üksnes väike osa sellest armastusest…, vaid kerge helk…

Kui laskuda sellesse armastusse, siis minul ei kerki küsimusi valikust…, isegi… kas võtta Jumalat vastu, või mitte…

Juba Jumala valgus ise on pimestavalt kaunis, et olles Tema lastena, lausa lahustume selles…

Meie Isa mõistab seda, ega ületa piire, kus saaksime vaid sulanduda Temasse…, olles sügavas härduses Tema vastu ja Tema suurusesse, lausa unustaks valiku…

Ta annab meile võimaluse tunnetada tervikut Temaga…, kuid samas annab võimalust tunnetada end enda olemuses, olla eraldununa Temast, et saaksime läbida oma teekondi…

Lutsifär oskab mingil viisil tunnetada Isast eraldumise piire…

Kui Isa laseb tema poole paista oma valgust, siis ta käitub kui täiskavanu laps, kes teadvustab oma piire ja oma vastutust…

Selles mõttes ta on kui vanem poeg, kes vabatahtlikult võttis enda kanda hoolitsuse väiksemate eest…

Kuid see on kõigest sõnad, millistega on raske edasi anda tõelist pilti…

 

Vanem poeg kannab hoolt väiksemate eest, ning teeb eksperimente nende kallal…?

Tema otsib teekondi…, ja ta on sellest haaratud…

Mõneti ta unustab reaalsuse…, selle, mida ta ise on loonud…

Tema haaratused viivad teinekord teda Isast kaugele…

Kuid Isa armastab teda samavõrd, kui kõiki inimesi…

Veste kadunud pojast, millest olen teile rääkinud… – ongi temast…

Üks isa poegadest lahkus tema juurest, et leida uusi riike ja tundmatuid maid, uusi teadmisi ja uusi tundeid…

Kuid isamajas teda oodati alati ja armastati alati…

Tema naasemisele ollakse alati rõõmsad…, see oleks poja naasemine rännakuilt…

Isa mõistaks, et poeg on palju näinud ja palju on teoks saatnud…, ning tema teekond on olnud raske…

Kadunud poeg polnud kadunud…, vaid ta rändas mööda paljusid ilmaloovuse teid…, kuid siiski – naaseb isamajja…, armsasse ja armastavasse perre…, ega pole unustanud teed koju…

Ta mõistis alati, et isamaja – on koht, kus teda alati oodatakse ja armastatakse…, ning haaratakse embusse alati…

Naastes, ta räägib isale oma rännakutest ja oma valikutest…, õppetundidest, mida tegi ta läbi ja mida omandas…

Räägib sellest oma noorematele vendadele-õdedele…

Selles seisneb meie Isa armastus ja abi…

 

Lutsifär räägib enda kokkukorjamisest…, kas tema just on naasemas oma Isa majja…?

Jah…

Aidake temal korjata end tervikuna kokku ja naaseda koju…

Isa on ootamas poega kannatamatult, et saaks ravida tema haavad terveks, oma armastuse läbi…, ning saada teada tema rännakutest…

Kuid aja möödudes rändav poeg taas lahkub Isa majast…, ning suundub otsinguile… – tema avastamiste ja otsingute janu on kustumatu…

 

Tänan sind, meister Jeesus…, sinu abi ja armastuse eest…

Kallis vaimsus, ka mina tänan sind, et oled otsimas tõde…

Armastan teid kõiki piiritult…

Igaüks, kes on minu poole teel, saab kuuldud…, kuna olete armastatud minu ja meie Isa poolt…

Piire meie vahel pole olemas.

SElena

Read Full Post »

Juuda needus

 

 Kõik kirja pantud on kõigest ilukirjanduslik autori väljamõeldis, ning sarnasus reaalsete tegelastega on üksnes juhus…

 

Tervitan sind Jeesus…

Tahaks küsida sinult Juuda kohta…

Oleme palju sajandeid kuulnud temast, kui suurimast reetjast… – Jumala ülesandjast…

Mida on sinul selle kohta ütelda…?

Juuda – ta oli minu lemmik õpilane…, kuigi kõik olid mulle väga armsad…

Kuid Juuda oli neist kõigist targem ja ta mõistis enam, kui ülejäänud…

Ta uskus…, uskus kõike, mida rääkisin inimestele…

Ülejäänud ei uskunud selliselt… – nemad kuulasid, kuid kahtlesid…

Alles peale selle, kui tegin imesid, hakkasid nemadki uskuma…

 

Nemad ei uskunud sind…, kuid ometi järgisid sind, jättes kodud ja pered…?

See oli kõigest kutse… – nemad ei suutnud vastamatta jätta…, selline oli neil määratlus…

See oli kutse, mis oli neil südamesse kirjutatud… – vältimatu valik…

Selline oli taevaste otsus…

Kõik nemad tulid alla koos minuga, et aidata inimestel ärgata unest…

Kuid keegi ei teadnud siis veel, kui kõva uni on tihkes ilmas…

Kellegil polnud aimu, et ka nemad uinuvad…, ning eesriie eraldab sedavõrd tihkelt Isast, et Teda polnud neil enam kuulda…

Nemad kuulsid hääli varajases lapsepõlves…, kuid need hääled tulid läbi inimeste eelarvamuste ja uskumuste mülka…

Kuid kutse oli sedavõrd võimas, et nemad ei saand seda mitte kuulda…

Isa andis mulle oma jõudu, millega sain süüdata inimeste südameid, keda olin puudutanud neid…

 

Aga Juuda…, kas ka tema osavõtt kogu selles loos oli määratletud…?

Jah…, kuid mitte selliselt, kui see läks…

 

Ehk, sind ei pidanud risti löödama…?

Milleks…?

Milleks oli mul tulla teie ilma ja olla risti lööduna…?

 

Nagu arvab enamus inimesi – selleks, et näidata eeskuju…

Millele eeskuju…?

 

Usu eeskuju… Näidata usu jõudu, mille nimel tasub surra…

Milleks tarvis surra usu nimel…?

On hulga teisi võimalusi näidata inimestele, et see, mida räägin – on tõde…

Väikeses riigis, veidrat inimest, kes kuulutas end messiaks, hukati tolle aja kohasel viisil…

Mida oli selles unikaalset, et saaks vapustada maailma alustalasid…?

Kui ma oleks tahtnud saada usus kuulutajaks ja tõestada oma õigust, siis oleksin astunud ristilt maha, ning oleks sajandeid elanud koos teiega, kui uus Jumal…, ning oleksite tunnistanud mind kui Jumalat…

Selline võimalus oli minul…, kuid see oleks viinud veelgi suuremate ristiretkete hulgani, mis oleks toonud veelgi enam ohvreid…

 

Kuid on olemas selline tõlgendus: Kristuse traagiline hukk oli määratletud – tema veri pidi avalikult saama valatud…, ja seda sellistel tingimustel, et isegi neil päevi kõike näinud tegelased oleksid vapustatud selle nägemisest…

Seda oli tarvis selleks, et lunastada esmasündinut pattu selle aja inimeste mõistmise kohaselt…

Veri, kannatused, koleduslikud piinad – oli ainus keel, mida mõisteti hästi kõikidel kihtidel ja tolle ajastu ühiskonna rahvaste poolt…

Inimlikul loogikal pole analoogi…

Te pole selles süüdi, et teie teekonnal on olnud sedavõrd palju kannatusi…, et te lausa unustasite teisiti mõtlemise võimaluse…

Kui ma oleks tahtnud, et maailm saaks vapustuse, siis milleks oli tarvis mul ristil surra…

Ma oleks saanud saata oma vaenlastele sellise karistuse, millest saaks vapustuse kogu maailm…

Kuid mina tõin teie ilma Isa Armastuse…

Milline isa oleks õpetanud oma lapsi läbi vapustuse…, veriste ohvrite läbi…?

Iga armastav lapsevanem püüab hoida oma lapsi vapustustest…

Tõe toomiseks on palju võimalusi…

Kuid täiskasvanu tõde tuua lapseni on võimalik läbi mõistujutu…

Mina tegin seda läbi vestete…, läbi muinasjuttude, mis on lastele mõistetavad…

 

Kuidas on lood esmasündinu patu lunastusega…?

Versioon sellest, et sinu veri lunastas esmasündinut pattu…, või tappis selle, mis oleks samuti lunastuseks…

Inimestel pole olemas mingit esmasündinut pattu…

Inimene on sama Jumala looming, nagu kõik ülejäänud loodud…, kõik on ühtmoodi armastatud meie Taevase Isa poolt…

Te kõik püüate õigustada oma kannatusi…

Kuid täiuslikus jumalikus ilmas pole alust kannatusteks…

Vere valamine jätab tõsise energeetilise pitseri…, ja see sünnitab selle, mida nimetate karma karistuseks…

Juudi rahval on tulnud sajandeid maksta selle vere valamise eest…, harutada seda sõlme…

Minule seda polnud tarvis…

 

Miks rahval…? Kas sind lõi risti rahvas…?

Sellest võtsid osa kõigest mõnikümmend inimest…

Nende järeltuljad kannavad seda risti jätkuvalt…

 

Olgu…, kuid kuidas järgmisega…, sellest, et sina näitasid ülestõusmise teed…, pääsemise teed…

Jeesuse taevasse tõus „jättis energeetilise jäljendi“, mille järgi saavad inimesed tõusta taevastesse…

Vana Testamendi kohaselt, enne Kristust, inimestel tõusuks „paradiisi“ peale surma, polnud muud teed…

Teie arvates taevasse tõusta on võimalik üksnes ristilt…, kannatades ja valades verd…?

Kas paradiisi väravad on avatud üksnes valitutele…?

Tõesti ma ütlen… – paradiisi väravad on avatud kõigile, kes tõsiselt püüdlevad selle poole…

Paradiisi väravad avanevad kergelt…, ning ainsaks ja universaalseks võtmeks, mis avab neid, on – armastus…

Just armastus…, Isa armastus, mis on mulle antud teile edasi andmiseks…, mis oli kui sõnum, millega avasin põrgu väravad, ning päästsin sealt vaevlevaid vaimsusi, kes said naaseda Isa juurde, et alustada uut teekonda… – armastuse teekonda…

 

Kuid just sina äratasid rahvaid…, just sina jätsid jälje, mis on juba paar sajandit kestmas…

See oli kangelastegu usu nimel…

Kas sa tõesti arvad, ei Isa nõudis minult kangelastegu…?

Kas sa tõesti arvad, et ma ihkasin surra ristil…?

Ma elasin teie ilmas…, nägin teie eksimusi…

Ma oleks saanud elada palju aastaid veel…, tervendada teid oma armastusega…, olla Isa armastuse toojaks teile…

Nii ma arvasin…, kuna Isa andis mulle võimaluse viia enda plaan täide…

Kas teie arvates Tema saatis mind teid õigele teele juhtima…?

Ei…, Tema lubas mul läbida oma õppetunnid ja leida vastuseid oma küsimustele…

Kuid minu pool eesriiet kõik näib teisiti…, kõik on lihtsam ja mõistetavam…

Laskudes taevast ja saades inimeseks, mõistad… – millised paljud ahelad ahistavad teid…

Need on kui raudrüüd keskaegsetel rüütlitel…, mis kisuvad põhja, ega lase püsti tõusta nende raskuste all…

Mina tahtsin vabastada teid neist ahelatest…, tahtsin tuua teie ilma Isa Armastust, mis kingib elu ja kingib vabadust kõigist ahelaist…

Ma lootsin, et saades seda hindamatut andi Isalt, kogu Tema armastust…, edastaksin kõik teile…, siis te ärkaks…, kuuleks Tema kutset enda seesmuses…, tunneks rõõmu uue õnneliku ja helge elu üle…

Kuid… te ei kuulnud Teda…

 

Kuidas siis ei kuulnud…? Kristlik religioon sai üle planeedi sellise leviku…, ja nii palju sajandeid inimesed usuvad sinusse…

Palju sajandeid olete sõdinud võimu eest planeedil, tõstes lipud minu pildiga ette otsa…

Kas mina olen kutsunud teid üles selleks…?

Nende uskude kaudu on vähe Tõeseid Tõdesid jõudnud teieni…

Palju sellest, mida rääkisin, pole jõudnud teieni sajandite jooksul…

Ehk isegi – palju oli vääriti mõistetud…

Jälg, mida jätsin maha…, oli taevase Isa Armastus…

Seda püha energiat, mida tõin teie ilma, piisas, et kõik need kaks tuhat aastat sai valgustatud teie ilma Armastuse jõuga…, ning jõuda tänase etapini…, selleni, et tänavu saan rääkida paljudega teie seast…, selleni, kus hakkasite püüdlema Isa poole erinevaid teid mööda…

Isa, seades mind teele, andis mulle kaasa teie jaoks kallihinnalise anuma…, millest võisin pikki aastaid jagada tilkhaaval kallihinnalist püha amritat ja teha teid sellega terveks…

Kui ma mõistsin, et lõpp on määratud, siis ma valasin püha amritat kogu teie ilma peale, lootes, et ta parandab teid ja ravib terveks…

Osa sellest panin oma järgijatesse, andes neile juua veni, kui minu verd…, ning maitsta leiba, kui minu ihu…

Kas teie arvates see on allegooria…

Kas sain ma kuulutada vere joomist ja ihu söömist… – mõelge sellele…

See oli muljet loov akt Isa „vere ja ihu“ edasi andmisest…, Isa Armastuse energia üleandmisest, mis peaks teie poolt vastuvõetud olema, teie enda vabal tahtel…

Mu järgijad, võttes anni vastu, viisid selle edasi…, selleks, et jagada seda andi teistelegi…

Kõikjal, kus oli lausutud minu sõnu Isast, seal oli nähtamatu niidina Taevase Isa amrita edasi andmine…

Kuigi püha amritat anti edasi ja edasi, tema omadused pole sugugi halvenenud…, kuna see leidis vastukaja inimeste südameis…, ja paljunedes läbi selle, ta valgus edasi…

Seetõttu… ka kaks tuhat aastat hiljem on teieni jõudmas selle õndsuse voolamine…, teie tihkuse ilmas…

Kuid…, amrita imettegev hulk hakkab kahanema, leidmata vastukaja teie südameis…

 

On üks versioon, et oma teoga ristil sa näitasid võimalust tõusta koos oma kehaga…, kuna sinu keha ei leitud…

Kui ma poleks valmis ülestõusuks…, siis ka rist poleks mind aidanud…

 

Seega… – sa tõesti tõusid koos kehaga üles, muundades selle…?

Või, nagu väidavad need, kes ei usu sinusse, et su keha peideti ära ja sai maha maetud sinu järgijate poolt…?

Ma räägin sulle…, minu eesmärgiks polnud teede näitamine…

Ma tahtsin rääkida teile Isast Ühesest…, tema armastusest teie vastu..

Ma tahtsin, et te kuuleks Teda oma südameis…

Ma tahtsin õpetada teile mittemuretsemist oma tegude pärast… – kuid te ei mõistnud mind…

Kui ma oleks tõusnud koheselt ihus…, siis oleks ka laskunud oma järgijate juurde ihusse rüütatuna…

Kuid minu ihu pidi läbi tegema puhastuse kõigest, mida ta oli kogunud elamise aegu tihkel plaanil…

Kogu see vihkamine, mida paljud teie seast valasid mulle kaela, talletus mu ihusse…

Te ei mõistnud paljutki minu õpetustest…

Jalgade uhtmine – see on ihu uhtmine… – sümbol sellele, et ihu saastus ei vii alati olemuse saastamiseni, mida saaks maha pesta puhta armastuse veega…, puhta tänuga, mis tuleneb südamest…

Igale ühele, kes uhtis mu jalgu, õpetasin, kuidas kõrvaldada saastusi ihust…

Selline tegu polnud kummardumine minu „suursugususe“ ees…

Kuidas sain mina olla suursugune meie Isa kõrval…?

Ma kõigest – liivatera Tema ääretus ilmas…

Uhtmise tegu – on Isa amrita edasi andmise viis…, tema puhastumise anni edasi andmine…

Seega…, kõik, kes on uhtnud jalgu, on puhastunud läbi amrita…, ja kõik, kes on võtnud vastu minu verd ja ihu, on puhastunud läbi amrita…

Sõnade tähendused lähevad sajanditega kaotsi… – mitte pühitsemine, vaid puhastumine…, mitte pühitseda, vaid osa võtta…

Igaüks teie seast, kes käib pühakojas ja võtab vastu amritat, minu vere-ihu ja viina-leiva näol, saab puhastatud…, kui ta usub sellesse…

Kui ta usub, et need on minu ihu ja veri, siis temas taassünnib ka Isa and…, Isa Valgus laskub neile sööma andidele…

Kasvõi sellisel viisil taevane õnnistus saab laskuda teile peale…

Hetkel, kui minu keha võeti ristilt maha, ta polnud veel valmis liituma minu vaimsusega taevastes, et tõusta koos üles…

Just seetõttu see oli viidud minu järgijate poolt peitu…

Kolme päeva pärast ta oli tõstetud taevastesse, kus sai alustada puhastumisega…

Nelikümmend päeva ta puhastus püha tule leegis, et kannatused, milliseid võtsin teilt vastu ja milliseid ise kannatasin, pidid ära põlema pühas tules…, et minu ihu saaks liituda mu enda vaimuga…

Kuid siiski…, kui mu ihu oleks liitunud minu vaimuga, siis ma oleks saanud ilmuda teie ilma tihke kehana…

Kuid ma keeldusin sellest, kuna nägin, et tahate teha minust iidoli…

See polnud teie süü…, te olite üksnes harjunud kummarduma…

Kui ma veel kord oleks tulnud teie juurde oma valgustunud kehas, siis oleksite teinud sellest iidoli ja ebajumala, kellele koos ka kummarduksite…

Taas oleks valatud palju verd minu  nimel…

See veri oleks jäänud minu ihule energeetilise jäljendina…, ning kõik korduks taas…

Seetõttu ma loobusin liitumisest ihuga…

Mu vaim võttis vastu selle ihu osa, mis oli tema arengu ja kogemise jätkuks…, ja mis annaks temale uusi omadusi…, teie uusi vastuvõtmisi…, tunnetada oma lähedust ja ühesust teiega…

Kui oleks mu keha jäänud maetuna maa põue… – siis te kummardaks seda ja tema konte veel sajanite jooksul…, ja peaksite suuri sõdu minu põrmu omamise pärast…

Teil on palju näiteid ülestõusust, kus inimesed, leides Jumalat oma südameis ja olles pühadeks, jätsid maha oma kõdunematu põrmu…

Need kõdunematud põrmud on muutunud teil kummardumise imedeks…

Te sageli näete, kuidas Isa amrita on valgumas läbi nende teile…

Need jäänused ei tõusnud üles mitte suutmatuse tõttu tõusta, vaid jäid selleks, et oleks võimalus ja koht Isa amrita saamiseks…

Te kaua ei suutnud uskuda keha kõdunematusesse…, kisasite, et need on saatana riukad…

Kuid lõpuks siiski uskusite sellesse, ning võtsite armuanni vastu…

Kuid selliseid on vähe…. – tõeliselt muundunud keha ei allu lagunemisele…

Ei saa ka väita, et Isa teenimisi nende kaudu, kelle kehad on kõdunenud, oleks vähe…

Kuid samas ei tähenda, et nemad oleksid pühakud Isa pale ees…

Isa ei nõua kummardumisi… – Ta vaid valab oma armastust oma kanalite kaudu…, kõigi ilma punktidesse…, sinna, kus teie usk on tõusmas taevasteni ja liitumas Temaga…

Need teie seast, kes on tervenenud reliikviate vahendusel… on saanud seda üksnes tõelise Isa amrita väe voolamisest…, mis on võimalik üksnes usu kaudu…

Vaid usk avab Taeva Väravad…, avab need teed, mis viivad Isa juurde…

 

Palun vabandust, et ma laskun selliste teemadeni…, kuid kuidas on asi Paganiini kehaga, mis säilis pikka aega kõdunemata…, kas tema oli pühak…?

Need on eraldi teemad ja me saame tulla selle teema juurde tagasi…

Ütlen teile ühte…, see, kelle nimeks oli Paganiini, ei tulnud siia ilma niisama… – ta oli suur vaim…

Ta tõi sellesse ilma sfääride muusikat, teile sageli mõistetamatut…

Sfääride muusika, mis temas kõlas, säilitas tema keha peale surma pikka aega…

Siinpool eesriiet temal jäi paljugi kuulmata…, endas olevat mõistmata…, ega suutnud avada endas Isa Armastust…

Ta lahkus varem, kui oleks pidanud, kuna mõistis oma vigu…

Keha kõdunematus – pole veel ihu muunduse ja selle puhtuse tunnistus…

Üksnes see ihu tõemeeli pole kõdunev, mille läbi on voolamas amrita…

See iseenesest pole eesmärgiks… jätta kõdunemata keha amrita pärast…

Olnud aegadel amrita vood ilmnesid kui ime, et tõmmata endale teie tähelepanu…, et te saaks puudutada  õnnistust oma füüsiskehaga…

Kuid nüüdseks olete lakanud uskumast imesid…, kustkaudu siis elaval amrital voolata…?

 

Kas sa tõusid siis ilma füüsilise kehata…, või ta lagunes…, või liitus sinuga…, või on kusagil kõdunematta…?

Milleks mul tarvis hoida oma põrmu tuhandeid aastaid…?

 

Ehk selleks, et taas ilmuda meie ette tuttaval ilmel…

Räägitakse ju sinu tulekust…

Kas sa siis ei tule tagasi…?

Mu kallis…, kui sa oleks kohanud mind tänaval, sa ei tunneks mind ära…, kuna igaüks on minu palet loonud endale omal viisil…

Ühte paledest olete kujutanud ikoonidel tuhandeid aastaid…

Kuid… Jumala vaimul pole ühest palet…, Temal on miljardeid palesid…, Jumala Vaim on igas ühes teis…

Teil on usu suundi, kus on keelatud Jumala kujutamine…

Asi pole keeldudes…, vaid tões… pole sellist inimest, kelles poleks Jumalat…

Seega… kummardumine Tema eri palgedele, pole tõde…

Kuid ka endi kummardamine pole vajalik…

Kas kummardate oma vanemaid…?

Kas palvetate nende palgeile…?

Või üksnes armastate ja tunnustate neid…, kuulate nende tarkusi…

Või otsite enda ja nende paledes sarnasusi…?

Kas püüate olla nende meele järgi…?

Või püüate käituda selliselt, et nemad oleksid uhked teie üle ja tunneks rõõmu teie edu üle…

Kas kardate kaotada nende armastust…?

Või kardate kurvastada neid oma väärate tegudega…?

Kas ei lähe nende juurde oma kurbuse hetkeil, või keerulistel aegadel, et kuulda neilt nõuannet…, ja ravida nende armastusega terveks oma hingehaavad…?

Miks te peate taevast Isa halvemaks oma vanematest…?

Tema armastus on tohutu…, ja ootamas teid alati…, ja Ta on alati vastu võtmas…

 

Kuid… kas sa tuled meie juurde tagasi…?

Sellest räägivad prohvetlused…

Ma pole teie juurest ära läinudki…, olen alati teiega, igaveselt ja igahetkeliselt…

Ma kuulen teie igat kurbuse ohet…, igat valu karjet ja rõõmu hõiset…

Te vaid ei näe mind…, ehkki olen teie kõrval…

Olen teie kõrval…, ja teie seesmuses…

Igaüks, kes sirutab kätt, saab tunnetada mind enda kõrval…

Igaüks, kes pöördub oma südamesse, kohtab seal mind…

Ja see pole allegooria…, vaid nii see on…

Me oleme seotud teiega ammustest aegadest…, siis, kui võtsin vastu teie valiku…

Koos selle valikuga võtsin vastu ka teie teekonna…

Kui oli see kannatuste tee, siis olin iga kannataja kõrval, et leevendada tema valu…

Kui oli võitluste tee, siis olin igaühe südameis, et teha pehmemaks selle…

Olin teie uinumise juures ja ärkamise juures…

Olen näinud teie kasvamist ja muutust suureks saamisel…

Olen tundnud rõõmu iga teie uue sammu üle…

Olen kurb olnud, kui te ei kuulnud mind…

Olen alati teid armastanud…, kuid minu armastus teie vastu pole miski Isa armastuse kõrval, mis on voolamas teieni läbi minu…

Sa küsid teisest tulekust…, kuid milleks, kui ma pole ära käinud…?

Kui näeksite minu ihu oma ilmas…, kas usuksite minusse siis enam…?

Ja paljundaksite minu palet, kui oma himurluste reklaami…

Jumal on suur…, ja ta laskub teieni paljudes paledes…

Ka praegu on maakeral Tema pühaduse kandjaid… – nii sõnades…, armastuses…

Ihu on võimalik luua kui riietust…

Pole mõtet alles hoida oma vanu riideid…, uued on hulga etemad…

Uued riided on ootamas ka teid…, ootamas hetke, kui olete valmis neid selga proovima…

 

Jutuajamise alustasin Juudast.

Kui polnud määratlust sind risti lüüa…, siis temal oli valik…

Aga milline oli määratlus…?

Jumalal pole määratlusi…

Olete ise endale valimas määratlusi…

Milleks Isale ristilöömine…, milleks temale ohvreid…?

Või arvate, et Tema on sama verejanuline, kui paljud teie seast…?

Või arvate, et Ta on sedavõrd abitu, et ei leia võimalusi olla kuuldud…?

Või nende pikkade aegade jooksul pole suutnud teieni pääseda…?

Kuid…, Tema soovib, et te ise jõuaks temani…, ega oleks takka kihutatud teie karjuste poolt, kui lambaid, lunastuseks…, vaid te ise tunnetaks Tema armastust ja Tema kutset…, ning mõistaks, et Isa on kannatlik ja ootamas igavesti…

Tema ootab just nii kaua, kui tarvis…, et te ise otsustaks naaseda tema juurde…

Pole olemas lahusolekut ja kaugusi…, Ta on igas ühes teist…

Jumala vaim on igas ühes teist…

Ma võtsin vastu teie määratluse…, ja Isa ei sekkunud vahele…

Ta ei saatnud teile karistuse, kui lõite mind risti…, üksnes võpatas…

Kuid Juudas – see on pikk jutt…

Ta on vastu võtnud suurimal hulgal needusi… – ja selles on minu süü…

Kõik toimus kiiresti…, ja ma ei mõelnud siis temale, vaid teile kõigile…

Lugu see oli kurb…

Kuid… peagi olen koos temaga…, ja ta on mulle vägagi armas, seega…, ma pole lahkunud temast kunagi…

Tema tegu oli sedavõrd suur, et teil pole aimugi selle suurusest…

 

Kangelastegu…?

Tema ju reetis sind…

Kas see, kes ei armastanud mind, vaid püüdles üksnes kulla juurde, oleks lõpetanud oma elu…, ja sedavõrd kiiresti…?

Kui tema kartis, teie arvates, raevu…, kas siis inimeste…, või kelle…?

Üksnes minu järgijad ja lähedased uskusid tollal minusse…

Rahvahulgad naersid, nähes mind ristilööduna…

Keda temal oli karta, et poos end üles…

Tema oli usaldav, kui laps…, armastas mind…, tunnustas mind kui õpetajat…

Palju öid me rääkisime temaga Isast ja Tema ilmadest…

Paljut ma avasin temale…, ta oskas KUULATA…, oli kui uudishimulik laps, kes uskus imelisi muinasjutte…

Te maalite teda lurjusena, kes himustas 30 hõbeseeklit…

Või teete temast minu ideelist vaenlast…?

Kuid ta oli minu lemmik järgija, kellele andsin edasi palju teadmisi, lootes, et ta hakkab neid edasi jagama…

Ta oli ainus järgijaist, kes uskus jäägitult…

Ma jagasin temaga oma paljusid kahtlusi…

Kellega veel oleks saanud jagada…, kas emaga…, Magdaleenaga…, Johannesega…

Kuid emat ma ei tahtnud hirmutada, kuigi temal oli paljut teada…

Kui Juuda sai teada, et mind tahetakse tappa, siis temale meenusid minu jutud sellest, et ka mina näen seda teed…, ja seda, mida on võimalik oodata…

Ja siis, õhtusööma aegu, ma ütelsin temale: „Mine ja tee seda, mida sa pead.“

Ma ei ütelnud, et mine ja anna üles…

Kuid ma rääkisin, et veel enne, kui tuleb hommik ja kukk kireb, üks teie seast annab mind üles…, siis ma pöördusin kõigi poole…

Ma nägin kõigis oma järgijais hirmu ja seesmist võitlust pimeduse ja valguse vahel…, hirmu oma elu pärast…

Ka Peetrus, kes ütles minust lahti, oleks saanud samuti korrata Juuda teed…

Kuid seekord sai ta endaga hakkama…, ehk siiski… ütles minust lahti…

Ta küll kahetses…, ning naases nii enda, kui ka minu südamesse…

Tollal igaüks tegi oma valiku…

Ning ma mõistsin, kui jätan neid, siis nende tee tuleb raske…, ja raske tuleb nende missioon…

Nemad on tugevad üksnes minuga ja koos…, kuid risti kanda üksinda on hulga raskem…

Ega polnud neid minu risti kandmise ajal Kolgatale…

Need astusid eemal, peitudes, kartes oma elu pärast…

Igaüks neist reetis mind oma südameis tuhandeid kordi…, kuid naasesid taas minu juurde…

Igaüks võitles oma oma hirmudega…, ja muidugi, erinevail viisidel…

Johannes tahtis vastu hakata, kuna ta teadis paljut…, kuid ma ei lubanud seda teha…

Ma ei mõista kedagi neist hukka, kuna ristitee on inimese jaoks raske…, olen seda enda peal tundnud…

Juuda oli teistsugune…, ja te ei läinud mind kohe üles andma, kuna tahtis aidata mind…

Tema ootas, et ma palun teda üles andma mind, ja sellise lahendusega lõpetada selle, mida ta nägi ette ja ootas seda…

Aidata ta tahtis…, ehkki mõistis, et tema tegu saab tõlgendatud koletuslikult… – kuid uskus siiski minusse…, kui väike laps…

Otsustas siiski võtta enda peale seda tänamatut valu, et aidata mind…, ning läbi minu valgustada tõde… – sellega vapustada inimmõistusi…

Ta nuttis sel ööl, kui lahkus söömaõhtult…

Selline tee hirmutas teda…, kuid siiski, otsustas minna lõpuni…

Ta teadis, et mind on ootamas piinad…, kuid uskus, et see on määratletud…

Olin rääkinud temale, et näen endal sellist teed, ning olen astumas sellel…, ja tean, et üks järgijatest annab mind üles…

Ta küsis selle kohta teistelt…, kuid ma polnud seda teistele rääkinud…, peale Johannese…

Kuid Johannes vaikis, mõistes, et see on usu katsumus…

Siis mõistis Juuda, et üksnes temale ma usaldasin seda…, ning mõistis, et oma ristiteel olen valinud teda, kelle õlule panen minu ülesandmise missiooni, et oleks mind kuuldud…

Ta läks oma osa täide viima tõega… – tema suudlus oli siiras…

Kas ta polnuks saanud vaid näidata minule…?

Kuid suudles mind, sest armastas mind, ning sellega tahtis näidata, et mõistab valikuid…, ja ta ei tahtnud ütelda seda teistele, kuna see oli meie saladus…

Kas mina valisin teda selleks…?

Teadsin vaid, et üks neist annab mind üles…, kuid ei tahtnud mõelda selleks kedagi otseselt…

Ka lauset: „Mine ja tee seda, mida pead“ ei ütelnud üksnes temale, vaid kõigile…

Kuid kuulis seda üksnes tema… ja tema läks seda tegema…

Olles Ketsemani aias, ma veel lootsin hommikuni, et ta ei anna mind üles…

Mitte seetõttu, et kartsin surma…, mitte seetõttu, et võtsin vastu tee, millise valisite teie…

Vaid seetõttu, et mõistsin, et Juuda tee saab olema kõige raskem, kui ta valib selle, mida valib…

Ega temagi uskunud, et mind hukatakse…

Ta lootis siiski, et kuuldakse mind…, ning hukkamine muutub tribüüniks, kus saan ütelda Isast mitte üksnes neile, vaid paljudele…

Ta ootas seda…

Kuid mina ei teinud seda, kui astusin oma risti teed, kuna olite kurdid…

Ma otsustasin minna oma tee lõpuni, kuna olin väsinud kõigist neist needustest ja süda oli kurbust täis…

Ta kurvastas mitte peatse lõpu pärast…, vaid selle pärast, et teie ei kuule Isa kutset…, eirate Tema armastust…, varjute Tema Valguse eest…

Juuda ootas viimseni, et ei hukata…

Kui nägi, et lüüakse risti, siis ruttas Kaifase juurde paluma minu pärast… – kuid ei kuuldud teda, vaid hoopis öeldi temale: „võta need verised rahad“…

Alles siis ta mõistis, mis oli toimunud…

Ta kutsus mind…, kuid ma ei suutnud kuulda teda…

Kuulsin sellest hiljem…

Ma mõistsin tema hinge piinu…, ja teadsin, kui palju needusi langeb temale sellise teo tõttu…, kuid muuta polnud midagi võimalik…

Tema valikus oli minu süü…

Ta polnud minu vaenlane, vaid minu lemmik järgija…

Ega suutnud ma tollal ütelda temale selliselt, et ta mõistaks…

Ega suutnud ma mõjutada tema valikut, kuna võtsin vastu teie igaühe valiku, ning läksin sinna, kuhu mind viidi…

Peale minu risti löömist ta oli sügavas kurbuses, ning mõistis, et pole võimalik midagi tagasi pöörata… – kõik on teostunud…

Ja siis ta lõpetas oma elu…

Sellel teol oli palju põhjusi, mis polnud üksnes patulise kahetsus, mida tema kaela valatakse…

Tema patt polnud sugugi suurem, kui paljudel…

Kuid tema soov minuga liituda oli suur, kuna olin rääkinud temale taevastest ilmadest…, ja sellest, et seal on ootamas meid meie armastav Isa…

Kuid tema hirmud ei lasknud meil ühineda…

Mina tõusin ilmadesse, kuhu jõudmiseks temal polnud veel suutlikust…

Sellest algas tema ristitee…, teda on needetud üle tuhande aasta…

Ta võttis kõike vastu, et puhastuda sellest enne, kui saame taas kokku…

Seetõttu räägin teile, et tema on ilmades, kus saab lunastada omad patud…

Ta võttis endale ka teie patud, kui needsite teda…

Selline puhastus on väärt seda suurust, mida ta on saavutanud…

Ta peatselt ühineb minuga…

Kas tõesti arvate, et ma pole temale andeks andnud…?

Või tahaks, et ta oleks põrgus…?

Ma olin temal külas ja valgustasin Isa Valgusega…, ning jagasin seal seda ka kõigile, kes soovisid tõusta…

Ma ei suuda kedagi puhastada, ega üles tõsta…

Ma ei loe teda enda suurimaks vaenlaseks, nagu arvate teie…, et ta andis mind üles…

Selline on minu olemus…

Või arvate, et tema reetis Jumalat minus…?

Kas paljud teie seast pole reetnud Jumalat minus peale minu tulekut…?

Kas pole igaüks teie seast kasvõi kordki reetnud Teda oma südameis…?

Miks peate Juudat suurimaks patuliseks…?

Kas teie paljud teod on vähem patulised…?

Ma olin alati temaga, ning olen roninud temani läbi teie unustuste välja, et aidata temal puhastuda teie needustest…, need on pudenemas tema kaela siiani…

Milline peaks olema tema Vaimu jõud, et needuste koorma all liikuda kõrgemate ilmade poole…?

Kuid peatselt teda märgatakse kõrgemates ilmades, ning ta pääseb minu juurde, kus on ka, minu ema, Maaria Magdaleena…, Johannes…, Peetrus…,  ja teised minu järgijad…

SElena

Read Full Post »

Arktuurliku rühma sõnum

 

Oleme arktuurlik rühm…, me tervitame teid selle sõnumiga, mille saadame teile läbi armastuse, et tõsta teie tõe teadmisi ja selle mõistmisi…

Me näeme, et paljud on hakanud muutma oma isiklikku vaatevinklit, mis rääkis teie mentaalse keha puhastamisest…

Kõik kehad on läbimas puhastumise protsessi…

Te pole üksnes füüsilised kehad, mida on võimalik näha inimsilmaga…, vaid ka eeterlikud…, emotsionaalsed…, mentaalsed…, ja vaimsed…, mis kokku teevad teie energeetilise keha…

Valgus, mis lähtumas Maast, on võimendumas igapäevaselt…

Olete loomas muutusi, milliseid pole antud momendil veel näha…

Käesoleval ajal olete puhastamas oma kõiki kehi vananenudest energiatest, mis olid kogunenud elude jooksul tihkuses ja rämeduses…

Nüüdseks olete neist üle kasvanud…, ning olete neid välja vahetamas valguse ja tõe sageduste vastu…

Vaated ja kontseptsioonid, mis rajatud duaalsusele ja eraldumusele, pole kunagi olnud reaalsed…, kuna need ei oma vaimset alust, mis toetaks neid…

Seetõttu tuleb neil lasta minna, et puhastuda üleminekuks kõrgemate mõõtmete energiatesse… – mis oleks ülestõusmine…

Kavatsus areneda – on kõik, mida vaja…

Teil ei tarvitse teada selle spetsiifikat, kuidas toimub puhastumine…

Teie Kõrgem Mina suunab seda selliselt, kuidas tarvis…, ja alles siis, kui olete selleks valmis…

Probleemid, milliseid kavatsesite lahendada juba ammu, äkki ilmuvad teie ette taas…

Seda seetõttu, et puhastumine käib sageli mitmes etapis…, ja alles siis, kui olete selleks vaimselt valmis…

Kui ilma mingi põhjuseta tunnetate emotsionaalset, või füüsilist stressi…, ning hakkate tõsiselt kahtlema elulistes veendumustes… – siis meenutage, mida teate puhastumisest…

Me tahaks rääkida vaimsest lõpetatusest…

Maa peal inimkond võtab loomulikuna, et kõik lõpeb kord mingi lõpetatusega…, seega kõik osad lõppkokkuvõttes liituvad…, kas heas või pahes…

Lõpetatus vaimses mõttes tähendab sellist teadvuse taseme saavutamist, mis tunnistab enda Mina täiuslikuna ja lõpetatuna…

Protsess – on rännak, mis jätkub ka kõrgemates mõõtmetes…

Valguse Olevused – on vaid need, kes teavad, kes nad on…, ning need, kes on ärkvelolekus ja peegeldavad seda oma energeetilistes väljades…

Kõik on loodud Jumalikust Teadvusest…, järelikult… kõik kannab endas kõiki Jumaliku Teadvuse omadusi – terviklikkus…, lõpetatus…, ja nii edasi…

Lõpetatuse tase, mis ilmneb väliselt, on otseselt proportsionaalne inimese tõe mõistmisele (mitte intellektuaalsele teadmisele), ning peegeldab seda, mida kujutab inimese enda jaoks lõpetatus…

Pole olemas ühest lõpetatuse tähendust kõigi jaoks…

Ühiskond…, kirik…, juhid…, valitsused…, spetsialistid…, sõbrad…, pereliikmed… – kõigil neil on oma ettekujutus ÕIGEST…

Seega…, mis on ühele lõpetatud ja täiuslik…, teisele see pole kaugelt veel mitte…

Kui inimene püüab alateadlikult mõista, mis on tema jaoks õige…, aga mis mitte…, siis see tõukab teda tõelise vabaduse mõistmise poole…

Lõpetatud ja tervik – on iga vaimsuse lahutamatu õigus…, kuid sellest peab saama teadvuse seisund, ning see rakenduks tema ellu…

See on evolutsiooniline rännak…

Stimuleerida terviklikkust ja lõpetatust, saavutamata vajalikku teadvuse seisundit… – tähendab peita pea liiva alla…

Ärge eitage kunagi inimlikke raskusi…, kuid samas, õppige neid mitte toita selliste energiatega, milliseid neil pole…

Sageli need, kes õpivad tundma tõde läbi intellekti, eksivad…, kuna arvavad, et vaimne olla on…, olla lahkhelide juures ja mitte sekkuda vahele, väites endale ja teistele „see on üksnes illusioon“…

Maise kogemuse eesmärk – ärgata mõistmistesse läbi praktikate ja uurimiste, ning tõusta tinglikustest kõrgemale…

Mõistes hulga sügavamalt, et välised ilmnemised (head, kui halvad) on üleilmse duaalsuste ja eraldumuste teadvuse peegeldused…, hakkate teadvustama samuti, et miski peale usu neisse ei toeta neid…

Just sellisel hetkel inimese „absolutism“ võib kaduda, ning püüab elada teadvuse tasandil, millist on saavutanud…

Inimlikkuse laval nälgiv laps… – on reaalsus…, kes vajab abi…

Kuid vaatamata sellele, et näljal pole seadusi, mis toetaks (terviklikkus ja lõpetatus on reegliks)…, kuid… midagi tegemata, kuulutada, et kõik on üksnes illusioon… – on vägagi inimlik…

Evolutsioon lõpetatuse teadvustuseni – on evolutsiooniline rännak…, ja see pole „veriste jälgedeta“ teekond…

Need, kes näiliselt lõikavad vaimseid lõpetatuse vilju oma igapäevases elus…, pigem tegid tööd selle kallal oma eelmistes eludes…

Siiski… kõik peavad läbi tegema selle teekonna…, kuigi mitte kõik üksnes maisel teekonnal…

Paljud, kes pole kunagi Maa peal kehastunud, eelistasid areneda muudel planeetidel…

Evolutsioon Maa peal läbi kolmemõõtmelisuse, annab väga tugevaid ja arenenuid õpingu lõpetajaid…

Seega… – Maa oli valitud evolutsiooniks paljude poolt…

Mõistus tõlgendab oma teadvust, ning ilmutub seejärel välistes vormides, mis resoneerub antud inimesega…

Maa peal vormid on loomulikena ja tavalistena, kuid väljendamas lõpetatust siiski antud inimese jaoks…

Selle näiteks võiks olla suurepärane töö…, või partneri ilmumine, kes poleks ilmnenud, kui oleks elanud üksinduses…, või juba oleks õnnelikus abielus…

Ei maksa väljendid vaimne terviklikkus ja lõpetatus segi ajada inimlike mõistmistega sellest, mis on „hea“… – mõisteid, mida ärkamata ühiskond peab soovituks, ning mida saavutatakse läbi manipuleeringute ja võitluste…

Kui ilmuvad vaimsed annid, siis „lindid nendel on kõik kaunilt seotud“…, ning selleks pole vaja midagi teha…

Kõik tõe õpilased tunnetavad aegu, kus ei tunneta end täienisti vaimsena ja tervikuna…

Ärge heitke sellepärast meelt, kuna vaimsuse puhastumine pole indikaatoriks teie poolt saavutatud teadvuse olekule…

Sageli need, kellel on nüristunud usuline püüdlus, ei oma vaimset kogemust…, ning neid viib edasi kolmemõõtmeline ego…

Evolutsioon – see on kolmemõõtmeliste tunnete ja mõtete jälgimine, andmata neile energiat…

See on elu kõrgeima mõtte nimel…, selle ulatuses, mida teate Ilma kohta…, aga mitte tema oleku järgi…

Kuna saate teada, et üleilmsel võitlusel pole mingit reaalset jõudu, ega seadusi, mis toetaks neid…, siis üha vähem ja vähem hakkate tunnetama enda peal selle mõju…

Energia tõmbab ligi vaid enda taolist energiat…

See sõnum on ahvatluste teadvustusest…, elamisest absoluutses tões veel enne, kui on saavutatud vajalik teadvuse seisund…

Oma vaimse kasvu entusiasmist mõningad õpilased tahaks koheselt integreerida neid  ja elada sellel positsioonil, mida nad on mõistnud esmalt intellektuaalsel tasandil…

Entusiasm – see on hea…, kuid avastatakse kiiresti, et tõde, millist said lugeda raamatuis, ei tööta nende heaks…, ning jääb üksnes tunne, et neid on petetud…, või, et nemad pole veel valmis vaimseks õppimiseks…

Pettudes, nemad naasevad oma vanade veendumuste juurde, millistest on välja kasvanud…

Teised võivad astuda otse tõe suunas, arvates, et sellisel viisil välised ilmingud muutuvad…

Kuid samas ei mõisteta, et nende „vastuhakk“ millelegi, soodustab tegelikult püsimist kohapeal…

Keegi pole võimeline ilmutama ja elama oma teadvuse saavutatud tasemest kõrgemal…

Selles on peidus enese ja teiste andestamise võti…

Kõik püüavad teha seda, mida peavad käesoleval hetkel õigemaks…

Isegi mõrtsukas arvab, et läbi selle ta teeb maailma paremaks…

Kallid…, evolutsioon on töö…

Kui mingil hetkel teie teadvuses hakkab valitsema tõde, elu muutub hulga kergemaks…, tõde hakkab ilmnema väliselt mistahes vajalikes vormides, ideedes, esemetes, isiksustes…, ja nii edasi…

Puutudes kokku vasturääkivuste ja disharmoonia ilmnemistega, keskenduge mõistmisele, et Läte pole kunagi võimeline end vormima kui „see“, sest jumalikus teadvuses pole vasturääkivusi… –mingeid vasturääkivusi ei saa olla kogu tervikus…

See, mida olen jälgimas mina, on usu ilmnemine duaalsusesse ja eraldumisse…, seega – ILLUSIOONIKS…

Illusioon on see, kuidas võtame midagi vastu…, aga mitte see, mis ta tegelikult on…

Seejärel tunnistage, et inimesel on tarvis läbi teha teatuid tegevusi…

Ema Teresa tunnistas Indias, et iga inimene on jumalik olevus…, ega jäänud tegevusetuks, kuulutades „kõik on illusioon“.

Ta toitis näljaseid, sidus haavu…, ning tegi kõike vajalikku, toetades tõe teadvustust…

Selline on tõelise Mina areng terviklikkuse ja lõpetatuse suunas, elades inimlike sündmuste keskel…

Pole vajadust millegile vastu seista…

See ei tähenda, et peate kõike armastama ja vastu võtma…, või tunnistama, et pole suuteline tegema tööd millegi muutmise kallal…

Kuid enne tegevust vaadake neid vaimse mõistmise vaatevinkli tasemelt…

Toimides nii, teile hakkavad ilmnema vaimsed viljad, probleemide lahenemise näol…

Saatke sagedamini valgust neile riikidele ja inimestele, kellele teie arvates on seda kõige enam tarvis…, kuid teades, et valgus paljastab pimeduse, tuues valguse kätte ammu varjatuid tihkeid energiaid…

Olles vastavuses enda tõe kõrgeima mõttega – see on kõik, mida tarvis…, ning teile antakse seda veelgi enam, kuna olete ise just seda tegemas…

Kõik on lõpule viidud ja tervikud…, kuid elamine kolmemõõtmelises energias viis selleni, et olete unustanud selle…

Olles loojatena, oma rumaluse tõttu, hakkasite looma Ilma duaalsena ja läbi eralduse…

Evolutsioon – on üksnes rännak…, ja ta on selleks, et meenutada… kelleks, või milleks olete…

 

Arktuurlik rühm…

Read Full Post »