Feeds:
Posts
Comments

Archive for March, 2019

Tervitan teid, lugejad…

Avaldan sõnumeid, mis on vastustena inimeste küsimustele, kes on pöördunud minu poole…

Vastustes võõrastele küsimustele on võimalik leida vastuseid ka endale…

Tänane kohtumine ei tule kergete killast…, selleks on omad põhjused…

Paljud kohtumised toimuvad kergelt, kuna need on olnud kui ekskursioon enda tõelise poole…

Selle etapi viimastel aegadel paljud on leidmas enda jaoks midagi olulist…

Kuid, võttes informatsioon vastu, naastakse tagasi oma endisesse ellu, ning jätkatakse oma tavaülesannete täitmistega…

Ekskursioonid on alati kerged ja lihtsad…

Käite läbi Tõesuse Templi erinevatest ruumidest, kus räägitakse väikesed lood iga ruumi kohta…, näidatakse erinevaid treeningvõtteid…, selgitatakse mõningaid põhimõtteid, millised on olulised…, puhastatakse energia kanaleid, lastes endast läbi enda tõesuse osi…, kostitatakse roogadega, kallistatakse hüvastijätuks ja saadetakse minema…

Paljudele piisab ekskursioonist, sest neile tarvis teada vaid mõningaid alustõdesid, millised saaksid toetada käesoleva elutee etappidel…

Kui ekskursioon jättis teile sügava mulje…, ja te tahate siseneda oma Tõesuse Templisse, et õppida seal… – siis algab töö isiksuse, keha, mõistuse, teadvuse kallal…, hirmude ja nende teadvustamisega…

Kuid iga töö on kohustus…

Templis on kindel päevakord…, käitumise reeglid…, kindlad piirangud…, erinevad ülesanded, mis on loogika piiridest väljas…

Kõik, mis ekskursioonil näis kergena ja huvitavana, muutub teatud tööks, mis kutsub esile ebamugavust, kuna tuleb väljuda mugavuse tsoonist…

Keda selline töö hirmutab…, need lahkuvad templist ja naasevad igapäevasesse ellu…

Mõnele piisab vaid tutvuda alustega, et teha korrektiive oma eluteel…, teha seda kergemaks ja mõtestatumaks…, saada ettekujutust õnnest ja hakata liikuma selle suunas…

Seetõttu sisse- ja väljapääs templisse on vaba…

Kuid need, kes jäävad… võtavad vastu vastava staatuse…

Veel enne, kui saada isiklikku vabadust, tuleb võtta vastutust oma tegude eest…, ja see lubab õpetajatel ja juhendajatel viia teid läbi teie enda tõesusse katsumuste… – sellega häälestades teid ümber sedavõrd, et võiksite saada loomise meistriks…

Kõik, mis templisse sisenemisel ja esmastel õppimiste aegadel näib ääretult raskena, õppimise lõpus äkki osutub kergena ja meeldivana…

Üksnes siis, kui on saavutatud oma tõesus…, hakanud mõistma mõtet kõiges, mida nägi kunagi ekskursiooni aegu…, alles siis saab õpilasest meister…

Kõik sõnumid on üksnes metaforid… – isegi sõna tempel

Igalühel on oma Tõesuse Tempel…

Need sõnumid juhivad teid teie isiklikku templisse…

Seega… ma tervitan sind, minu kallis teadvuse osake…

Selline sissejuhatus on pöördumine sinu, kui ka kõigi poole, kes on avaldanud soovi astuda Tõesuse Templisse, kus algetapil saab õpida tundma keerulisust…

Esmalt te ei lahku, ega ka liigu edasi

See on oluline etapp, kus käib üksnes teadvustamise, et olete tulnud Templisse…, et olete hakanud mõistma seda, mida olete teada saanud…, ning saate teada, kuidas kõik on seonduses teie eluteedega

Vaatamata kõigele te olete vajalikud meile…, seega… keegi ei saa, ega taha jätta teid ilma valiku vabadusest

Teil on jätkuvalt vabadus lahkuda templist…

Neid aluseid, mida õpite tundma, on piisav vaid selleks, et viia rahvaid ekskursioonile templisse…, kuid ei ole piisav selleks, et saada õpetajaks ja võtta endale õpilasi…

Kõigest, mida selleks tarvis, räägime selles sõnumis…

Igaüks olete värvimas oma õppimisi isiklike toonidesse…

Kui jäätegi templisse kauemaks, sellest kergemaks ei lähe…

Seda vaid seni, kuni pole saavutanud tõelist meisterlikkust…

Üksnes siis saadud teadmises aitavad leida ülejäänuid tarkuse kristalli osi… ja teie õppetöö lööb särama ja hakkab näitama valgust paljudele…

Seega, kallis vaimsus…, olen valmis vastama sinu küsimustele, kuna see on osa sinu õppimisest…

Esmalt laseme kõlada küsimustel, et tuua esile sinu vajadust saada neile vastust…

Seega, küsimus…

Kallis Vaim…, mulle meeldib see, millega olen tegelemas…

Kuid sellegipoolest mul on palju probleeme tööga…

Olen psühholoog…, seega minu töö on seotud inimestega…, ja ma väsin sellest tööst… – olen kui tühjaks pigistatud sidrun…

Tööst vaba päev on radikaalselt erinemas tööpäevast…

Kuigi minu töötasu on suht kõrge…, kuid raha ei paku mulle rahuldust, kuna väsin äärmiselt…

Mõned päevad juhtuvad ka kergemad…

Samas tunnetan, et mul on tarvis liikuda edasi…, arendada oma meetodeid, et mitte jääda pidama saavutatule…

Kuid ka seminaride jaoks on tarvis palju jõudu…, ka need on väsitavad… – kuigi mulle meeldib viia läbi seminare…

Samas seminaridele tulevad inimesed, kes on käinud minu vastuvõtul…, seetõttu kaldun teemast kõrvale…

Kuigi neid ei ole palju, kuid ometi on mõjutamas seminaride läbiviimist…

On suletud ring…

Ja viimasena… mul on teada inimene, keda on käinud kuulamas 650 tuhat inimest…

Ka mina tahaks, et minu meetodist saaks teada mitte vähem…

Kuigi mulle näib siiski, et inimeste silmis mina ei ole nii väärikana…

Palju räägitakse, et õpetame üksnes seda, mida on inimestel niigi teada…, et meie, psühhoterapeudid, oleme ühed petturid…

Selline kujund inimeste silmis hoiab mind tagasi…

Tegelikult mulle pidevalt näib, et kuigi teen asju, mida teised psühholoogid ei tee… kuid siiski, ma ei vääri tasu mingi bla-bla-bla pärast…

Kõik on sedavõrd tõenäonne, et mul on isegi häbi mõelda, et sain ütelda inimesele asju nii, nagu see on…

See on üks põhjustest, miks väsin vastuvõttudest…

Ja üldse… – kuidas saaksin liikuda edasi…

Mulle oleks vaja mingit uut nägemust kõige kohta…

Tänan sind, kallis vaim…

Sinu arvates sa väsid oma tehtava töö pärast… – kuid selles sa eksid…

Väsimuse tunnetus on kutsumas sinus süütundeid, mis omakord on kutsumas esile nõrkust…, depressiooni…, apaatiat ja haiguste vastuvõtlikkust…

Kogu sinu jõuetus on tulenemas mõistmise puudulikkusest…

Soov olla hea inimene… – see on sinu seesmuses oleva halva inimese töö, kes on imemas sinult elulist jõudu…

Sinu soov teha üksnes head, on püüd polaarsuse ühe pooluse poole…

Kui oled püüdlemas ühe pooluse poole, siis kisud oma seesmist pendlit ühes suunas…, mida enam püüd headuse poole, seda enam on tagasijõud…, kuni pendel lendab kindlapeale vastassuunas…

Tasakaalu otsinguis oled eemaldumas erinevatest paradigmadest, millised on määramas, mis on hea, ja mis on halb…

Tasakaal on laskumine hindamisvabasse teadvusse…

Kui pead midagi heaks või halvaks, siis see on üksnes selle hindamine, mis ei ole sõltuv sellest, mida selle kohta mõtled…

Loomise meistrid mõistavad tõelist olemust kõiges, kuna näevad ilmaloovust selgel pilgul…, nemad on võtmas kõiki terviku osi kui tervikut…

Olgu see hea või halb, kuid see ei kao kusagile, kuidas ka ei mõtleks sellest…

Püüdes olla hea, sa ei suuda end tasakaalustada…

Vaatamata sellele, et sulle meeldib teha tööd inimestega…, kuid see siiski… sinu jaoks on sundoleku seisund…

Sulle näib, et oled kohustatud… ja et see on ainus tee…, teisi variante ei ole… – seetõttu teed seda, mis meeldib…, kuid ei meeldi seetõttu, et sunnid end seda tegema…

Sulle näib, et teisi valikuid sul ei ole…

Kuid see ei ole nii…

Seega…, töö, mida teed, võtab sinult jõu…, teeb sind teatud määral oma seisundi orjaks…

Sulle näib, et pead kandma päikese energiat…, Looja energiat…, orja energiat…

Vabane sundimistest… – siis töö muutub kergeks ja täis rõõmu…, kaob väsimus…, nüridus…, asja mõtetus ja selle lootusetus…

Üksnes siis mõistad, kuivõrd palju energiat raiskasid enese sundimisele…

Sundimine on pendli üks pool…, samas selle teine pool on… mittemidagi tegemine…

Pendel on liikumas…, seetõttu vajud apaatiasse ja oma seesmisse frustratsiooni…

Oled liikumas ebaühtlaselt…, jälgimata oma olekut… oled liikumas hüpetega, millele rakendad liiast oma jõu…, seejärel puhkad…, seejärel taas hüpe…, ja taas puhkus…

Selline on pendli töö…

See on tasakaalu puudumine…, vabaduse puudumine… – vajaduse sildi riputamine, et on vaja… teha seda, mida meeldib…

Kokkuvõttes… väsimus võib tulla pealesunnitud tööst…, tegevusetusest…

See kõik on enda süüdistuse ja haletsuse vastiku supi osana…

Inimene, kes räägib jõu puudusest, on enese haletsuse ohver…, mille tulemusena tulebki väsimus…

See on tammumine Tõesuse Templi lävel…, kus tahtmine on olemas…, ja samas… ei ole…

See on ka hirmust selle ees…, kui palju tarvis muuta end…, kui palju tarvis teha tööd enda kallal… – kuid samas… tahaks saavutada tõelisi edusamme…

Selleni on juhtimas su enda süda…

Sa kuuled kutset…, kuid sind on hirmutamas raskused…

See tuleneb üksnes sellest, et sa ei ole veel valmis raskusteks…

Ekskursioonide aegu mööda templit nägid tõelisi maage, kes oma mõttejõul suutsid muuta mateeriat…

Kuid selline võime on saavutatav läbi hoolika õppimise…, mille tulemusi nägid ekskursioonide aegu…

See meelitas sind ja tõmbas ligi mitte üksnes oma võimalustega…, vaid ka võlu kergusega taoliste ressursside ulatuses…

Oled kuulnud, et teadvus on loomas reaalsust…, suudab muuta mateeriat…

Kuid, enamuselt see on kui kuuldused…

Paljud hakkavad keskenduma vaimsusele, et jõuda neis küsimustes selgusele…

Kõik jutud, et teadvus on muutmas reaalsust… – on kui reklaam muretule elule…

Paljudele nii see ka on…

Paljud vaimustuvad sellest seetõttu, et hakkavad uskuma imedesse ja on imetlemas sõnademängu… – kuivõrd kergelt see on käimas… – piisab üksnes alustada…

Kuid kurb on vaadata seda, kuidas puutudes kokku esimeste raskustega, jäädakse seisma, kuna see ei olnud see, mida nähti reklaamis…

Siin tarvis teha tööd… esmalt hirmudega enda seesmuses…

Kas tõesti sellepärast sai tuldud siia…?

Nii mõnigi peatub teatud tasandil… – temale piisas ekskursioonist…

Sellisele inimesele piisab tutvuda alustega, et liikuda teadvustatult edasi oma teed…

Ta puutub kokku õnnega…, ja kuigi kaotabki, siis leiab selle mujalt…

Kuigi ta elab huvitavat elu, kuid temast ei saa energiate meistrit, ega loomise meistrit… – ühest ekskursioonist temale selleks ei piisa…

Selleks tarvis tõsist õppimist…, ja oma Tõe Templis…

Teil sellised võimalused on olemas…, ja see on teie karma tulemus… – tohutu töö tulemus, juba eelmistest eludest, kus ületasite palju raskusi, milliseid tänapäeval ei ole võimalik isegi ette kujutada…

Kuid, kas nüüd jääte poolel teel seisma ja lasete käed rippu…?

Õppimine oma Tõesuse Templis algas mitte praegu…, mitte selles kehastuses… – olete õppimas juba ammu…, kuid… olete unustanud õpitu…

Ja nüüd olete seismas lävel…, mitte selleks, et otsustada… – kas alustada otsast peale, et paremini mõista ennast…, ja mõista, milleks on seekordne kehastus… – kas puhkamiseks õppimistest…, või… õppimise jätkamiseks…

Keegi ei mõista teid hukka, kui otsustate puhata õppimisest… – mis jääb siiski üksnes valikute illusiooniks…

Kui olete valinud puhkuse õppimistest…, järelikult tunnete seesmiselt puhkuse vajadust…

Kui jätkate õppimisega… – järelikult teis on veel ressursse…, ja võite liikuda edasi…

Kui teil on seesmisi ressursse, siis te ei vali kunagi puhkust… – kuna see on üksnes valikute illusioon…

Ei ole tarvis murda pead keerulise valiku pärast… – te üksnes raiskate sellega  oma energiat, toites süü- ja kahjutunnet enda vastu…

Teie ees on lihtne valik, mida on võimalik teha loomulikul viisil… – seetõttu lõpetage sellele mõtlemast…

Üksnes elage…

Kui ees on ootamas raske valik…, siis esmalt jätke see sinnapaika…, ning võtke aega kuulatada oma vaimsuse soovitusi…

Selleks piisaks laskuda mõneks hetkeks enda seesmisesse vaikusesse…

Nii ehk mõistad oma seesmiste protsesside olemust…

Kuhu on jäänud arutlused  töö maksumusest…?

Kas on need jätkuvalt olulised…?

Sinu ülesandeks on astuda mööda elu kergelt ja meeldivalt…

Olgu sinu teened teistele meeldivaks sinu enda jaoks…

Kas tõemeeli arvad, et kui kellegil on tarvis teha läbi õpingud sinu juures…, ja kui nõuad selle eest kõrget hinda, siis sellega rikud midagi ilmaruumis…?

Kas arvad, et ilmaruum jääb seetõttu mõtlema… – mida sinuga ette võtta…?

Sa ei näe ühesust ilmaruumiga, ega näe seda oma olemusega…

Võid määrata mistahes hinda, mis sobib sinule endale…

Neile, kellel tarvis pääseda sinu juurde, avanevad finantsilised võimalused…  – kõik on töötamas selliselt…

Kui sinu juurde tuleb vähe inimesi…, seda vaid seetõttu, et sinul ei ole neile midagi pakkuda…

Peamiseks ülesandeks on pidev iseseisev õppimine, areng…, oma teadvuse pidev avardamine…

Paljud teadmised on saadud teistelt inimestelt, kuna vajaliku informatsiooni esitamise tase sobis sinule, ning… otse sinule vajalikku informatsiooni andis teine inimene, sinule sobival resonantsagedusel…

Sinul on olemas uued teadmised, millised avavad sinus uusi sagedusi…, ning inimesed, kes on sinuga ühel resonantsel sagedusel, saavad informatsiooni sinu käest, aga mitte selle käest, kellelt oled saanud ise…

Teistel inimestel on vaja saada seda üksnes sinu esitluses, et saaksid jätkata oma teed…

Seetõttu inimestel, kellel vaja pääseda sinu juurde, pääsevad sinu juurde, olgu hind mistahes milline…

Ilmaruum on ise jagamas ressursse…

Kui kellegile sinu valitud hind näib liiast kõrgena, või tühisena… – siis neil ei ole vaja pääseda sinu juurde…

Kõik sellised mõtisklused on üksnes enda seesmiste teadmiste seadmine loogilisteks kujunditeks…

Tema üksnes tunnetab, et sinu juurde ei ole tarvis pääseda, kuna on veel vara… – sinult saadud teadmised ei aita temal edasi liikuda…, pigem heidavad tagasi… – seda ta teab alateadvuse tasandil…

Kõik muu jääb vaid mõistuse õigustusteks, tuginedes enese seesmisele analüüsile… – liiast kallis…, liiast odav…, liiast targutuslik…, liiast lihtsameelne…

Kas mõistad…?

Sind kuulevad 650 000 inimest üksnes siis, kui oled seesmiselt teinud töö 650 000 inimese vääriliselt…

Kuid see ei pea olema eesmärk… – kas mõistad seda…?

Mõneti hulk ei ole kvaliteedi määraja

Ehk… sellise inimhulga sagedus on sinu jaoks juba kogetud sagedus…

Kuid sina ehk oled valmis pakkuma hulga kõrgemat sagedust…, ja sellele tasemele peab pääsema märksa väiksem hulk inimesi…, kuna ülejäänud ei ole veel valmis sinu meetodi vastuvõtuks… – neil tarvis veel tõsta enda sagedust…

Mõtle eesmärgile… – kas sinule on oluline viia oma meetod maksimaalsele hulgale inimestest…, või töötada jätkuvalt oma ilmaruumiliku sageduse harmoniseerimisega…?

Tänavu on aegamööda ärkamas kogu ilm…, ehk peatselt läheb tarvis just sinu sagedusi…

Kui arvad, et oled kõik selgeks õppinud, ega püüdle pideva enesearengu suunas… – siis mingil hetkel ilm vajab sinu kõrgemat sagedust…, kuid sinul… ei ole seda pakkuda…

Kas mõistad…?

Teie olete inimkonna eesotsas, mis on liikumas edasi…

Tõesuse Templi lävele on kogunenud hulk meistreid, kes on vaevlemas küsimusest… – kas on valmis edasi õppima…, või on veel vara…?

Paljud on veel kahtlemas kõiges toimuvas…, seetõttu kuulevad oma mõistuse ettekäändeid…, et see kõik on üksnes teadvuse mängud…

Kogu ilm on juba kuulutamas valjul häälel, et kõik on just nii, kuidas te ei olnud suutelised isegi unistama…

Kuid te ei taha isegi märgata neid hääli…, ja väidate, et see kõik on üksnes kokkulangevused, juhuslikkused, fantaasiad, trikid ja palju muud, millele ei leidu selgitusi…

Mida on teil veel vaja, et hakata kuulma oma seesmist teadmist…?

Kas ootate taevaste valla paiskumist, et veenduda inglite olemasolus, kes on laskumas teie juurde…?

Või ootate valitsuse avaldust, kuidas on asjade seis…?

Ehk ootate lendavaid taldrikuid, kus saate suruda galaktilise föderatsiooni juhtide kätt…?

Või siiski olete ootamas apokalüpsise algust…?

Kas teile piisaks, et ilmas juhtuks midagi šokeerivat…, kas teil läheb sellest ehk kergemaks…?

Mida ootate selleks, et kuulda teadmisi enda seesmuses…?

Kuni te ei vasta neile küsimustele… – seni jäävad kahtlused teis alles…

Kahtlusi ületada ei ole võimalik… – üksnes üle astuda ja jätta need seljataha…

Võib üksnes astuda edasi, teades, kuidas on asjadega väljaspool teie vastuvõtu reaalsust…, hakates tunnetama ja mõtlema paljumõõtmeliselt…, jäädes otseühendusse enda tõesusega…, enda paljumõõtmelisusega…

Mida see peaks tähendama…?

See on olla koos enda seesmise tõega…

Kõik tõestused sellest on teie endi seesmuses…

Kui teile sellest ei piisa… – järelikult… ei ole veel aeg järgneda seesmisele kutsele…

Šanni

Read Full Post »

Üheksanda illusiooni nõrga koha parandamiseks oli kujunenud kümnes illusioon…

teadmatus

Ühe illusiooni kattumine uue illusiooniga muutis Elu mõistmise üha keerulisemaks ja keerulisemaks…

Inimesed hakkasid esitama üha enam küsimusi, millistele vastuseid ei olnud kelleltki saada…

Kui see on tõde…, siis milleks seda…?

Kui teine on tõde…, siis milleks teist…?

Mõne aja möödudes jäid nii õpetajate kui filosoofide käed rippu…

Me ei tea… – väitsid nemad… – me isegi ei tea, kas on võimalik seda teada…

Nii kujunes teadmatuse mõiste…

See mõiste oli kohane paljudele asjadele ja levis kiiresti kõikjale, ning muutus lõplikuks vastuseks… – me üksnes ei tea…

Inimeste poolt loodud instituutides leiti selles mitte üksnes lohutust…, vaid isegi teatud määral jõudu…

Me ei tea muutus isegi – me ei ole kohustatud seda teadma…, ja edasi – teil ei ole tarvis seda teada…, kuni lõpuks… – see, mida te ei tea, see ei saa teha teile kahju…

See võimaldas nii religioonidel, kui ka valitsustel rääkida seda, mida peeti vajalikuks ja käituda nii, kuidas arvati… – vastutamata millegi eest…

Me ei ole kohustatud seda teadma… – muutus tõemeeli religioosseks doktriiniks, mis väitis, et Ilmaruumis on olemas mõningad saladused, milliseid Jumal ei taha avaldada

Isegi küsimisi nende kohta peeti jumalateotuseks

Selline doktriin levis kiiresti nii poliitikale, kui ka valitsuste tegevustele…

Selle kõige tulemusena teie ajaloos olid ajad, kus teatud küsimused, mis olid esitatud teatud viisil ja teatud ajal, jätsid palju inimesi peata… – sõna otseses mõttes…

Keeld sellistele küsimustele tõstatas teadmatused teatud kõrgusele…

Küsimustest hoidumist peeti isegi tarkuse tunnuseks ja heaks maneeriks… – käitumise normiks…, ehk… oodatud käitumiseks…

Kuigi tänavu karistus kohatute küsimuste pärast ei näi enam nii karmina olevat, kui kunagistel aegadel… – kuid planeedil on mõningaid kohti, kus vähe mis on muutunud…

Mõningates totalitaarsetes režiimides isegi tänasel päeval ja ajal on nõutud, et kõik hääled oleksid ühised…, et vaikiksid teisiti mõtlejate hääled…. – kasutades selle täide viimiseks kõige rämedamaid meetmeid…

Sellist barbarlikku käitumist on õigustatud vajadusega kindlustada kord

Rahvusvahelisi proteste võetakse vastu ärritunud turtsatustega…, repressiivsed valitsused kuulutavad, et see on nende sisemine asi

Kuid Mina ütlen teile… – armastuse olemus on… Vabadus

Kestahes ka ei räägiks, et armastab teid ja tunnustab teie huvisid… kuid ta peab esmalt garanteerima teile vabadust…

Ja nii see on…

Teil ei ole vajadust otsida sügavamat ja erilisemat mõistmist…

Olen varemgi rääkinud ja räägin nüüd taas… – inimkogemise aluseks on kaks energiat… – armastus ja hirm…

Armastus garanteerib vabadust… – tema ei jäta ruumi hirmule…

Armastus on avamas…, aga hirm on sulgemas…

Armastus soodustab täielikku avanemist…, hirm karistab selle eest…

See on mõõdupuuks neile, kes on armastamas teid…, ja neile, kes on kartmas teid…

Usaldage mitte seda, mida inimesed räägivad…, vaid seda, mida on tegemas…

Armastus kutsub teid alati purustama teadmatuse ahelaid… – esitama mistahes küsimusi…, otsima mistahes vastuseid…, ütlema mistahes sõnu…, jagama mistahes mõtteid…, toetama mistahes süsteemi…, elama kooskõlas oma tõega…

Armastus kutsub alati elama kooskõlas oma enda tõega…

Üksnes nii saate teada, mis on armastus…

Kuna Mina armastan teid, siis tulin ütlema teile, et teadmatus on illusioon

Te olete ise teadlikud, kes te olete… – te olete armastuse olemused

Teil ei ole tarvis midagi õppida…, üksnes tarvis meenutada…

Teile ehk räägitakse, et te ei saa teada Jumalat…, et isegi küsimused Minu kohta on kuritegu Minu vastu…

See kõik on vale…, ükski neist väidetest pole tõde…

Teile räägitakse, mida Minul on teilt vaja…, ja kui te ei anna seda Minule, te ei saa pääseda Koju…, ühesusse Minuga…

Seda ei saa olla…

Ükski neist väidetest ei saa olla tõde…

Teile räägitakse, et olete eraldatud Minust…, olete eraldatud teine teisest…

See ei ole nii… ühtki neist väidetest ei saa olla…

Teile räägitakse, et on olemas puudulikkus… – seega, peate võitlema vajaliku eest…, sealhulgas ka Minu eest…

Seda ei saa olla…

Ükski neist väidetest ei saa olla tõde…

Teile räägitakse, et kui võitluse aegu te ei toimi nii, kui määran Mina, teid saab karistatud ja saadetud igavestesse piinadesse…

Seda pole olemas ja ükski neist väidetes ei saa olla tõde…

Teile on räägitud, et Minu armastus teie vastu saab olla vaid teatud tingimustel…, ja kui võitluses elu nimel täidate neid tingimusi, siis teist saavad parimad…

Seda ei ole olemas…

Ükski neist väidetest ei saa olla tõsi…

Lõpuks… – teile on väidetud, et te isegi ei ole teadlikud, et need jutud on valed…,  ja seda te ei saa kunagi teada, kuna teie teadvus ei küündi nende mõistmiseni…

Ka see on vale…

Ükski neist väidetest ei ole tõde…

Nüüd räägiks teile tõest…

  1. Jumal ei vaja midagi…
  2. Jumal ei saa põruda, nagu ei saa põruda teiegi…
  3. Miski ei ole millestki eraldatud…
  4. Kõike on küllaldaselt…
  5. Ei ole midagi, mida oleks tarvis teil teha…
  6. Teid ei mõisteta kunagi hukka…
  7. Teie üle ei mõisteta kunagi kohut….
  8. Armastus ei tea tingimustest midagi…
  9. Miski ei saa olla endast parem…
  10. Sellest kõigest olete teadlikud…

Read Full Post »

 Kaheksanda illusiooni nõrga koha parandamiseks oli kujunenud üheksas illusioon…

eelistused

Inimesed jõudsid järeldusele, et kui on olemas määratlus…, siis selleks, et saada rahuldust ja luua sellist elu, millist tahetakse, isegi peale surma, on tarvis teada tingimusi…

Selline järeldus oli vältimatu…

Kuid samas…, kes olid teadlikud tingimustest, oskasid paremini alustada, kui need, kes ei olnud teadlikud neist…

Inimkonnal ei olnud raskusi tuua eelmisest lausest esile sõna alustada…

Selliselt kujunes kujutlus eelisolekust…

Eelisolek leidis palju rakendusvõimalusi…

Esimene neist oli põhjendamatute tegevuste õigustus, milline garanteeriks, et kõike oleks küllaldaselt… – isegi Jumala armastust…

Tingimuste teadmine andis inimesele õigust ignoreerida ülejäänuid…, või püüda pöörata neid endi kasuks…, või siis… välistada neid, kes ei olnud teadlikud tingimustest…, või… ei olnud nõus nendega…

Seega… peamiseks tegevuseks pidi saama püüd teada saada Elu tingimusi…

Elu tingimuste teada saamine sai nimeks… – Teadus…

Surmajärgsete tingimuste teada saamine sai nime… – Teadvus

Kui inimene sai teadlikuks ja mõistis asju, siis nende kohta räägiti, et nemad valdavat õiget teadvust…, et nemad on teadlikud…

Kõrget teadlikkust hakati pidama tõsiseks uuringute tulemuseks…, mida peeti teoloogiaks (theo + logy)…, ehk… – Jumala loogikaks

Peale pikkade uuringute jõuti järelduseni, et on olemas teatud olukorrad, milliste juures tingimused saavad täidetud…, ja on olemas teatud olukorrad, kus see ei ole võimalik…

Peale selle on olemas teatud olukorrad, kuis inimestel tuleks andeks paluda, kui ta ei täitnud määratuid tingimusi…

Neid olukordi hakati nimetama tingimusteks

Eraldumisele lisandus tingimuste olemasolu

Kui teil on piisavalt ajusid, siis võite hea kraadi saamiseks teha seda, mida peate vajalikuks…, ehk tõusta oma inimklassi tippu ja leida suurepärast tööd

Selle nimeks on edu saavutamine

Kui teil on piisavalt finantse, siis võite muretseda endale suurepärase elamise ja olla kindla varju all…

Kui on piisavalt aega, saate lubada endale korralikku puhkust, et puhata välja…, olla värskena…

Kui on piisavalt võimu, siis olete võimelised määrama oma saatust ja lubama endale vabadust…

Kui teil on piisavalt usku, võite leida Jumalat, ja läbi tema leida endale päästmise…

Selliselt olete kujundanud oma ilma…

Kui kellegil on õige materjal, siis tema võib teha õigeid asju…, mis aitab temal olla see, kelleks on tahtnud alati olla…

Raskus seisneb üksnes selles, et inimesed ei ole võimelised tegema kergusega kõike, mida tarvis teha, kuna neil ei ole kõike seda, mida, teie sõnade kohaselt, peaksid omama…

Omamata korralikku aju, ja enamgi veel, kui ei kuulu vastavasse inimklassi…, siis nemad ei ole suutelised saama korralikku tööd…

Isegi, omades finantse, kuid nahavärv ei ole vastav… siis nemad ei ole suutelised muretsema endale isegi korralikku elamist…

Olles kindlas usus, kuid ei ole kindlaid usulisi veendumusi… siis nemad ei ole võimelised leidma Jumalat…

Vajaliku materjali olemasolu ei garanteeri kõikide soovide täitumist…

***

Arvati, et mida enam inimene on teadlik tingimustest (või arvab teadvat), seda suurimad eelistused on temal…

Olen maininud, et eelistus andis inimestele võimu…, ehk võimaldas võtta endile õigusi teha kõike, mida arvati vajalikuks…, et sellega garanteerida endale enamat Elu ja enam Jumalat… – seda, mida nende arvates oli neil puudu olevat…

Kuna oli puudulikkus, siis olite sunnitud tegema seda, mida olite tegemas…

Te ise veensite endid selles…

Kogu inimkond on kordamas seda mantrana…

Kuna arvate, et teid on enam kui üks… – siis seetõttu on kõikjal puudulikkus… – toidu puudus…, armastuse puudus…, Jumala puudus… – seega… kõige eest tuleb võidelda…

Kui olete võitlemas…, siis teil peaks olema ka mingi viis määrata võitja…

Selleks peab olema üleolek… – oli teie vastus…

Võidab see, kes on teistest üle…

Üleoleku aluseks on mõningad tingimused…

Paljud inimesed püüdsid saada garantiid oma võidule…, millega avardasid omavoliliselt tingimusi…

Nii nemad lõid võimaluse kuulutada endid võitjaks veel enne võistlust…

Nii sai kuulutada, et mehed on naistest kõrgemal…

Kas see ei ole iseenesest tõenäonne… – küsisid mõnedki mõtlejad (küsijaks olid enamuses mehed)…

Samal viisil oli kuulutatud valge rassi eelistus…

Hiljem ameeriklaste poolt…, ja muidugi – kristlaste poolt… – olgu need venelased, juudid, või naised…

Kas võis see olla tõena…?

Muidugi võis… – kõik olenes üksnes sellest, kelle poolt oli loodud süsteem…

Alguste alguses kõrgemateks olevusteks ei olnud mehed… kui veider ka polnud, mehed olid sellega päri, kuna elu olid loomas siiski naised…

Kas elu ei ole siis see, mida januneb igaüks kõige enam…?

See oli matriarhaadi aeg, kus eelistus oli naiste poolel…

Seega… üksnes valge rass ei saanud olla esmaseks rassiks maapeal…, seetõttu ei saanud olla ka kõrgemaks…

Kui nii võtta…, siis selleks ta ei ole ka tänapäeval…, selleks ei ole ka mehed…, või juudid…, või kristlased…, või moslemid, budistid, hindud… – isegi mitte demokraadid, vabariiklased, konservatiivid, või kommunistid… – või kestahes veel…

Selline on tõde, mis teeks teid kõiki vabaks…

See on, tõde, millist te ei ole seni võimelised välja ütlema üksnes seetõttu, et see teeks vabaks igat ühte teist…

Sellist mõistet, kui eelistus, ei ole olemas… – see on teiepoolne väljamõeldis

Mida pidada parimaks… – olete määramas teie ise, lähtudes oma eelistustest…, oma soovidest…, oma kujutlustest (mis tegelikkuses on suurteks piiranguteks)…

Kuulutate midagi parimaks, tuginedes üksnes oma vastuvõtule…, oma eesmärkidele ja isiklikele programmidele…

Kuid mõnedki teie seast kuulutavad seda Minu programmiks…

Just teie olete ütlemas, et Jumal on nimetanud vaid üht rahvast valitud rahvaks…, vaid üht usku Tõeliseks usuks…, ehk on määranud isegi teed, mis oleks ainsaks pääsemise teeks…

Kõik see viib teid esimese illusiooni juurde – vajadusele

Olete kujutelnud, et Jumalal on vajadused ja Jumalal on programm…

See oli teie esimeseks eksimuseks, mis viis teid selleni, millest võib saada viimaseks…

Seetõttu ütlen teile… – teie kujutelm eelistusest võib muutuda teie viimaseks eksimiseks…

Inimesed, arvates, et neil on eelis looduse ees, püüavad allutada seda endale…

Seejuures inimene on lammutamas keskkonda, mis oli loodud tema enda ja tema Paradiisi kaitseks…

Arvates, et neil on eelis teine teise ees, püüavad allutada enda taolisi…

Kusjuures inimene on lammutamas peret, mille määratluseks oli võtta teda embustesse, andes sellega temale armastust…

Inimsugu oma usu pärast illusioonidesse on raskendamas Elu vastuvõttu sellisena, millisena see on…

Kasutades illusiooni mitte otstarbe kohaselt, muutsite selle, mis peaks olema kauniks unistuseks, elavaks košmaariks…

Kuid teil on võimalus muuta seda kõike kasvõi koheselt…

Üksnes püüdke näha illusioonides seda, milleks nemad tegelikult on… kujundatuna kindlateks eesmärkideks… reaalijatena

Lõpetage juhendumast neist oma elus… – neis ei ole midagi reaalset…

Samas… – lõpetage püüjuga rakendada ellu üheksandat illusiooni…

Püüdke mõista, et eelistuslikkus ei ole reaalne…

Kui oleme üksnes Üks, siis eelistus ei ole võimalik, sellele ei ole kohta…

Miski ei saa olla endale endast paremat…

Kõik on vaid Üks…, midagi muud ei ole olemas…

Me kõik oleme üks… – parimat loosungit ei saa olla…

See on täpseim Lõppreaalsuse kirjeldus…

Kui hakkate seda mõistma – hakkate elu vastu võtma teisiti… – suhtlema teine teisega teisiti…

Hakkate teisiti nägema kõikide asjade seondusi…

Hakkate seondusi nägema kõrgemal tasemel…

Teie teadvustus hakkab avarduma…, teie läbinägelikus kasvab… – hakkate vaatama otse asja seesmusesse…

Teie kasvanud võime süüvida ellu, aitab näha illusioonidest kaugemale… – aitab taas teadvustada oma tõelist reaalsust…

Tänu sellele protsessile teil meenub, kelleks olete tegelikkuses

Üleminek teadmatusest taasteadmisele, võib kulgeda ülimalt aeglaselt…, imepisikeste sammudega…

Väikesed sammud võivad kindlustada paremat edasiliikumist…

Seda tuleb meeles pidada…

Üheks neist väikestest sammudest oleks… teha lõpp paremaga

Kujutlus üleolekust on inimkonna üks ahvatlevamatest kujutlustest…

See võib muuta südame kalgiks…, teha kuuma külmaks…, jah muuta ei’ks – seda kõike vaid ühe hetkega…

Meie teekond ei ole parim teekond…, vaid teine teekond…

Selline lause võib teha lõpu lahkhelidele teie religioonide vahel…, ahendada lõhed poliitiliste parteide vahel…, lõpetada tülidega teie rahvaste vahel…

Ehk piisaks ühest sõnast, et teha lõpp kõigele senisele… – NAMASTE… – Jumal minus tunnustab Jumalat sinus…

See oleks lihtne…, see oleks kaunis… see oleks tõemeeli imeline…

Kui inimene on ohjatud illusioonidest, siis temal on sedavõrd raske näha Jumalat kõigis ja kõikjal…

Iga inimene peaks teadvustama illusioone…, teadvustama, et need on illusioonid…

Kui see ei ole illusioon, vaid reaalsus…, miks, kujutledes end sedavõrd kõrgete olevustena, saab käituda niivõrd madalalt…?

Kuidas saab, pidades end parimaks, toimuda kõige halvemal viisil…?

On selge, et ka üheksandal illusioonil on nõrku kohti…

Kuid see peaks avama inimestel silmi sellele, et üleolemine on võlts kujutlus…

Kuid samas inimesed tunnevad seesmiselt, et nemad ei saa loobuda ühestki illusioonist… – siis nende elust kaoks midagi olulist…

Ja neil oleks selles õigus…

Ometi teevad taas möödalaskmise… – selle asemel, et näha illusioonis illusiooni, ning võtta seda kasutusele tema otstarbe kohaselt…, püüavad hoopis tugevdada nõrka kohta…

Et tugevdada üheksandat illusiooni, tuli arendada kümnendat illusiooni… 

Read Full Post »

Seitsmenda illusiooni nõrga koha parandamiseks oli kujunenud kaheksas illusioon…

Määratlus

Et saaks olla arutlust armastusest, peaks leiduma miski, mis ei lase armastust mõista…

Siit tuleneb järeldus… millegi mõistmiseks tarvis esmalt jõuda elu iseloomuliku osa määratluseni…

Elus peab kõik olema määratletud…

Kas see ei ole iseenesest mõistetav fakt… – küsisid nii mõnedki teie suurimad mõtlejad…

Teine illusioon jäi mõistmata…

Elu kokkuvõte on kahtlane, kuna on esinemas ebaõnn…

Kas see peaks tähendama, et inimene ei ole suuteline välja teenima Jumala armastust…?

Kas Jumala armastusel on olemas määratlusi…?

Kas vajalikke tingimusi peab täitma…?

Kui te ei täida vajalikke tingimusi, kas teid siis eraldatakse tervikust…?

Kas kolmas illusioon ei rääkinud sellest…?

Kultuuride müüdid on vägagi veenvad…

Siin teen juttu enamuselt lääne kultuuride müütidest, kuna meie jutuvestmised algasid siin…

Ida kultuurides, ka paljudes teiste rahvaste kultuurides ja traditsioonides, on omad müüdid…

Nende enamuse aluseks on üks, või kõik kümme illusiooni…, ehkki isegi hulga enam…

Olete igapäevaselt loomas aina uusi müüte juurde…

Iga kultuur on loomas oma illusioone…, kuid nii või teisti, nende kõigi aluseks on siiski ühed ja samad väär arusaamad…

Selle tõestuseks on see, et kõik jõuavad ühtede ja samade tulemusteni…

Teie planeedil on valitsemas ahnus, vägivald ja tapmised… – pea kõigis neis armastus on määratletud erineval viisil…

Olete elamas määratletud armastuses, kuna teie arvates isegi Kõrgema Olemuse armastus on määratletud…

Kui olete uskumas mitte Kõrgema Olemuse olemisse, vaid Elusse endasse, siis mõistate elu, kui enese väljendamise protsessi määratluse kontekstis… – ehk… üks tingimus oleneb teisest tingimusest…, mida mõnedki teie seast peavad Põhjuseks ja Tagajärjeks

Kuid milles seisneb Esmapõhjus…?

Sellele küsimusele ei saa vastata keegi teie seast…

Isegi suurimad teadlased ei ole võimelised lahti mõtestama seda saladust…

Suurimad filosoofid ei ole võimelised lahendama seda probleemi…

Kes on loonud seda, mis on loomas…?

Olete Ilmaruumi põhjus-tagajärje kohta loonud suht selge ettekujutuse… – kuid kätte saamata on esmapõhjuse põhjus…

Sellele on komistamas kõik teie õpetajad…, ja siin on lõppemas teie mõistmise ulatus…

See kõik asub väljaspool teie mõistmise piirimaid…

Vaatame seda tahku teisest küljest…

Ilmaruumis ei ole määratlust…

On olemas üksnes see, mis on…, ega ole tingimusi, milliste tõttu seda ei saaks olla…

Kas on arusaadav…?

Ei saa olla, et see, mis on olemas, seda ei saaks olla…

Ei ole tingimusi, milliste tõttu see oleks tõena…

Just seetõttu Elu on igavene…

Elu on see, mis on eksisteerimas…, ja see, mis on eksisteerimas, ei saa kunagi olla olematu…

Elu on eksisteerinud alati…, on eksisteerimas praegu…, ja jääb eksisteerima igavesti…, kuna ilmal ei ole lõppu…

Sama võib ütelda ka Jumala kohta…, Jumal on see, mis on Elu…

Sama võib ütelda ka armastuse kohta, kuna armastus on see, mis on Jumal…

Seega… – armastusel puuduvad tingimused… – armastus üksnes on…

Armastus ei saa mitte olla…, ega ole tingimusi, milliste tõttu teda ei saaks olla…

Neis lausetes võite vabalt asendada sõna Jumal, sõnaga Elu…, või siis sõnaga… Armastus

Igas variandis see on vastamas tõele…

Määratletud armastus on puhas oksüümoron… (kreeka sõnast oxymoron teravmeelne rumalus – oxys – terav, hapu ja moros – juhm, rumal, mis stilistiliselt on kontrastsõnade kasutamine… – elav laip, või… loll tark)…

Kas suudate mõista… – üks on välistamas teist…

Määratluse tunnetus ja armastuse tunnetus ei saa olla üheaegselt ja ühes kohas…

Teie kujutlus selle võimalusest on lammutamas teid…

Teie tsivilisatsioon tegi otsuse proovida kaheksandat illusiooni kõige kõrgemal tasemel…

Mille tulemusel oli oht kaduda teie enda tsivilisatsioonil…

Kuid teid kadumine ei ähvarda… – teid ei saa mitte olla, kuna olete Elu ise…

Kuid vorm, mille vahendusel olete väljendamas Elu käesoleval ajal, on tsivilisatsioonina, millist olite loonud ise ja mis näiliselt on eksisteerimas igavesti, milleks on teie imeline muutumatu olemine sellest, kelleks olete tegelikkuses…

Selline küsimus on tõusnud kogu inimkonna ette…

Teile avaneb võimalus muuta oma vormi…, kuid millal, seda valite ise…

Tegelikult olete tegemas seda pidevalt…

Te olete nautimas praegust vormi…, seega… teil ei ole tarvis seda niipea muuta…

Olete saanud Paradiisi, et elada selles…

Teile on kättesaadav mistahes füüsilise elu rõõm…

Te olete tõemeeli Eedeni Aias… – teie kultuuri müüt on vastamas tõele…

Te ei ole eraldatud Minust…, ega saa kunagi eraldatud olla…

Võite kogeda Paradiisi, kuipalju vaid tahate…, või lammutada seda ühe silmapilgu jooksul…

Mida valite…?

Näib, et olete valimas viimast…

Kas on see tõemeeli teie valik…?

Kas on see teie teadlik valik…?

Selle üle tuleks mõelda tõsiselt…

Teie otsusest oleneb palju…

Vaatamata määratluse puudumisele, olete kindlalt uskumas, et määratlus on Ilmaruumis olemas…

Iga religioon on õpetamas teile, et Jumala valdustes on määratlus kindlapeale olemas…

Seega… määratlus peab olema üle kogu Ilmaruumi tervikuna…

Teie olete selliselt otsustanud… – ja see on teie jaoks oluline fakt…

Kogu selle tulemusena olete raiskamas elu selleks, et mõista…, millised tingimused võimaldavad teil luua elu… – isegi peale surma…

Kas sellise, millist tahate… – isegi, kui ei täida vajalikud tingimused…?

Kuid mis juhtub, kui ei täida neid…?

Vastuste otsingud on viimas teid üha kaugemale tõest… – mingeid tingimusi ei ole olemas

Võite elada oma elu nii, kuidas ise valite…, omada peale surma kõike, mida olete suutelised ette kujutama… – valides vaid seda, millesse usute…

Kuid te väidate, et see ei käi nii lihtsalt, kuna peab täitma vajalikke tingimusi…

Sugugi mitte… – te vaid ei suuda mõista, et olete loovad olevused…

Te ise ei arva Mind selleks võimelisena…

Olete ette kujutanud, et oma ootustes teid Koju (teid kõiki), Mind on ootamas pettumine…

Teie arvates Mina ei olegi tõeliselt loov olevus… – vaid sõltuv olevus…

Kui oleksingi tõeliselt loov olevus…, siis oleksin võimeline looma mistahes mida…

Kuid teie kujutelma kohaselt, Mina, oma soovide saavutamistes, olen sõltuv teatud tingimustest…

Inimesed ise ei ole võimelised ette kujutama, milliseid tingimusi neil tarvis täita, et naaseda Koju, Jumala juurde…

Seetõttu püüavad teha parimat kõigest, milleks on suutelised…

Kuid üksnes loovad muinasjutte…

Seda sama püüavad selgitada teie religioonid…, nemad on isegi selgitanud teile, kuidas saavutada Jumala armastust, täitmata selleks vajalikke tingimusi…

Nii sündisid kontseptsioonid andestustest ja päästmistest

Need tegite Minu armastuse saavutamise tingimusteks…

Jumal on ütelnud, et tema hakkab armastama siis, kui… – ja siin edasi ridamisi neid kui

Kuivaid inimesed saaksid vaadata objektiivselt, et iga religioon on selgitamas andestust ja päästmist omal viisil…, see oleks neile tõestuseks, et kõik need on üksnes väljamõeldised…

Nagu on selgunud… – objektiivsus on see, milleks inimesed ei ole võimelised… – isegi tänapäeval mitte…

Olete jätkuvalt kinnitamas, et te ei mõtle ise midagi välja, kuna Jumala juurde naasemise tingimused olen määranud ette Mina…

Kuid seda, et sadu erinevaid religioone nimetavad sadu erinevaid tingimusi, olete seletanud mitte sellega, et olen määranud segaseid tingimusi…, vaid… et inimesed on mõistnud neid vääriti…

Te isegi väidate, et teie religioonis mõisteti õieti, kuid teised religioonid on mõistnud neid valesti…

Teil on palju võimalusi lahendada seda küsimust…

Ehk lihtsam oleks teisi ignoreerida…, ehk isegi… neid ümber pöörata

Võiks isegi neid hävitada…

Inimrass on läbi proovinud kõiki kolme võimalust…

Kas oli neil õigus, toimides selliselt…?

Kas olete teinud seda täiel vastutusel…?

Kas see töötas Jumala peal…?

Kas teil ei olnud vajaduse tunnet neid veenda, või ümber pöörata…, et ka nemad saaks teada, kuidas on õige…?

Kui ei õnnestu kedagi veenda…, kas see ei õigusta siis tapmisi ja etnilisi puhastusi…?

Kas ei ole olemas kirjutamata miski, mis annaks selleks õiguse…?

Selliseid küsimusi hakkavad inimesed esitama endile…

Seega… – kaheksandal illusioonil on nõrk koht…

See peaks avama silmad sellele, et määratlus ei ole siin kohane…

Kuid inimesed, sügaval oma hinges, on jätkuvalt teadlikud, et nemad ei saa loobuda sellest illusioonist, kuna siis nende elust kaoks midagi olulist…

Neil on õigus…, kuid… taas siiski teevad uue vea…

Selle asemel, et näha illusioonis illusiooni, ning võtta seda kasutusele tema otstarbe kohaselt…, otsustati, et see koht tuleb ümber mõelda, ning seetõttu selle koha parandamiseks tuli arendada järgmist illusiooni…, üheksandat illusiooni…

Read Full Post »

Kuuenda illusiooni nõrga koha tugevdamiseks oli kujunenud seitsmes illusioon…

olukorra arutlus

Kohus peab viima mingite tagajärgedeni…

Kui on tõsi, et kohus on olemas…, siis on olemas ka küsimus… – milleks…?

On selge, et kohut mõistetakse selleks, et teha kindlaks… – kes peab saama autasu selle eest, et täitis kõik vajalikud tingimused…

Püüdes pääseda sisuni ja otsides vastust, jõudsite taas oma kultuuri lähte müütideni ja neile rajanevatele esmaste illusioonideni…

Te veensite endid selles, et Mina olin eraldanud teid endast, kuna te ei suutnud täita Minu poolt esitatuid vajalikke tingimusi…

Kui oleksite täiuslikud, siis elaksite täiuslikus ilmas… – Paradiisis…, ja joovastuks igavesest elust…

Kuid tehes esmasündinut pattu ja tasudes selle eest oma täiuslikkusega, mõistsite, et täiuslikkusega on lõpp…, milles see ka ei väljenduks…

Kõige täiuslikumaks asjaks oli teie täiuslikus ilmas see, et te ei surnud iialgi…

Surma ei eksisteerinud…

Kuid tunnetades täiuslikkuse lõppu, võtsite neljandat illusiooni reaalsuse faktina…

On olemas puudulikkus…

On olemas küllaldase hulga puudumine…

On puudu isegi elu külaldast hulka…

Kõige tulemuseks peab olema surm…

See oli karistus vajaliku tingimuse täitmata jätmise eest…

Kuidas sai see juhtuda… – küsisid ärksamad mõtlejad…

Nüüd on igaüks suremas…

Kuidas saab surm olla karistuseks vajaliku tingimuse täitmata jätmise eest…?

On suremas isegi need, kes on täitnud vajalikud tingimused…

Ilmselt surma eksisteerimine tuleneb sellest, et ilmaruumis on olemas puudulikkus…

Puudulikkus muutus asjade olemuseks…

Sellisele järeldusele jõudsite läbi neljanda illusiooni…

Kui surm on Puudulikkuse tulemus…, mis on siis vajaliku tingimuse täitmata jätmise tulemus…?

Midagi siin ei klapi…, midagi siin on viltu…

Taas jõudsite algse müüdini…

Jumal pagendas Aadamat ja Eevat Paradiisist, kuna nemad ei täitnud määratuid tingimusi…

See viis ühesuse puudumiseni, mis viis puudulikkuseni, mis kujundas vajalikke tingimusi…

Seega… – puudulikkus on Jumala poolt määratud karistuse tulemus…

Karistuseks oli eraldamine…, kuid selle tulemuseks sai puudulikkus

Surm on elu puudulikkus…

Seega…. laiemas mõistes surm on karistus…

Teie arutluses on… – surma määratluseks oli karistada teid vajaliku tingimuse täitmata jätmise eest…

Surma puudumise korral jääks üksnes see, mis on eksisteerinud alati…, ehk… Elu

Kui oleksite elanud igavesti…, mis oleks Jumala käsu täitmata jätmise tulemuseks…?

Seega… see, mis pidi eksisteerima igavesti, pidi olema autasuks…

See ongi see… ütlesite endile… – Igavene Elu on autasuks…

Kuid nüüd sündis uus mõistatus…

Kui on olemas surm…, igavest elu ei saa olla…

Vaata aga…

Nüüd on probleem… – kuidas teha nii, et oleks nii üks, kui teine…?

Kuigi samas… – üks on välistamas teist…

Kuid jõudsite järeldusele, et füüsilise keha surm ei ole teie jaoks lõpp…

Kuna surma olemasolu on välistamas elu võimalust, mis on kestmas igavesti…, siis järeldasite, et igavene elu saab olla üksnes peale füüsilise keha surma…

Kui peale füüsilise keha surma elu jätkub igavesti… – milles seisneb siis surma mõte..?

Järelikult… – surmal mõtet ei ole…

Seega… tuli esile teine järeldus… – peale surma on eksisteerimine see, mida nimetate eluks peale surma…

Kui mõelda…, siis see sobis teile väga…

See sobis täienisti teise illusiooniga… – elu tulemus on teadmatu… – on võimalus ebaedule…

Nüüd oli teil nii mesi, kui ka lusikas

Võisid olla nii surm, kui ka igavene elu…, karistus, kui ka autasu…

Paigutades nii üht kui teist surmajärgsesse, võisite surma ennast teha mitte karistuseks, vaid üksnes ühe puudulikkuse lõplikuks ilmutumiseks… – see oleks neljanda illusiooni muljet avaldavaks tõestuseks…

Nüüd siis tõepoolest, üks illusioon on hakanud toetama teist illusiooni…, üks põimus suurepäraselt teisega…, sellega teie töö jõudis lõpule…

See oli reaalsus, mida sai loodud teie kultuuride müütidega ja lugematute legendidega

Need olid selle kõige kinnitamiseks…

Legendid on toetamas müüte…, aga müüdid on toetamas illusioone…

Selles seisneb teie kosmoloogia…

Need kõik on teie kõigi kujutluste aluseks… – kuid siiski… täienisti ja tervenisti… võltsid

Surma ei ole olemas…

Kui ütelda, et surm on olemas, see oleks sama, kui ütelda, et teid ei ole olemas…

Kuid te olete Elu ise…

Kui ütelda, et surm on olemas, see oleks sama, kui ütelda, et Jumalat ei ole…

Kui Jumal on kõik, mis on olemas (just sellena on Jumal), ja kui selles midagi sureb, siis sureb kõik… – see tähendaks, et sureb ka Jumal…

Koos millegi surmaga on suremas ka Jumal…

Seda, enesest mõistetavalt, olla ei saa…

Seega… – surm ja Jumal on välistamas vastastikku teine teist… – nemad kõrvuti ei saa olla…

Kui on olemas surm…, siis ei saa olla Jumalat…

Või siis tuleks teha järeldus… – Jumal ei ole kõik, mis on olemas…

Nii jõuame huvitava küsimuse juurde… – kas on midagi sellist, mis ei ole Jumal…?

Te olete uskumas, et Jumal on olemas…, ja samas on midagi, mis ei ole Jumal…

Siis on võimalik uskuda paljusid asju… – mitte üksnes surma, vaid ka Kuradit ja palju muud…

Kuid teisest küljest… – kui usute et Jumal on Elu enda energia, mis ei sure iialgi, üksnes muudab vormi…, et jumalik energia ei ole üksnes kõiges, vaid ise on kõik…, seega… energia on moodustamas vormi…

See on juba väike samm selle mõistmiseni, et surma ei ole olemas, ega saagi olla…

Sellised on asjad…

Mina olen Elu energia…

Mina olen see, mis moodustab seda, mis võtab vormi kuju…

Kõik, mida olete nägemas, on Jumal erinevates vormingutes…

Te olete Jumala vormingud…

Ehk teisi sõnu… – teie olete Jumala informatsioonid…

Olen sellest rääkinud varemgi… – kuid… seekord ehk saate mõista seda paremini…

Palju räägitust tuleb kordamisele…, kuid see ei ole juhuslikult…

Enne, kui hakkate tabama oma mõistusega igat kontseptsiooni, teil peab olema kindel kujutlus sellest, mida püüate mõista…

Mõned teie seast tahaks liikuda kiiremini…

Mõned ehk ütlevad…, olgu…, kuid mul on see juba teada

Kuid…, kas ikka tõemeeli see on teil juba teada…?

Teie poolt elatud elu on mõõdupuuks sellele, mida olete kogenud ja mida veel ei ole…

See on teie sügavaima mõistmise peegeldus…

Kui teie elu on alaline õnne ja rõõmu tunnetus…, ja see on teil tõemeeli olemas, siis see ei tähenda veel, et teie elus ei ole olukordi, mis tekitaks valu, kannatusi ja pettumusi…

Teie olete elamas rõõmus, vaatamata olukordadele ja teie tunnetused ei ole kuidagi seotud olukordadega…

Te olete tingimusteta armastuses, millest olen rääkinud palju kordi…

Seda võite kogeda teise inimese suhtes…, või Elu enda suhtes…

Kui olete armastamas elu, mistahes tingimusteta, järelikult… olete armastamas elu sellisel kujul, millisena ta on ilmnemas siin ja praegu…

See on võimalik üksnes siis, kui olete nägemas täiuslikkust…

Ma kinnitan, et kõik ja kõik on täiuslikud…

Saavutades võimet seda näha, teete esimese sammu teel meisterlikkuse poole…

Seda te ei ole võimelised nägema seni, kuni ei mõista, mida on tegemas igaüks ja milline koht on igal ühel taevaste all…

Kui mõistate, et meie vestluse kordused on selleks, et süvendada teie mõistmisi aina enam ja enam…, et jõuda oma meisterlikkuseni aina lähemale ja lähemale… siis hakkate armastama kordusi…, armastama seetõttu, et hakkate mõistma korduste kasulikkust…

See on teile kingitusena…, võtke need kasutusele…

Te saavutate vankumatust nii käesolevas hetkes, kui ka kogu elu ajaks…, olenemata sellest, kui ebameelivana pidasite seda kõike varem…

Olete vankumatuna isegi surma hetkel, kuna surmas näete täiuslikkust…

Teie häirimatus võimendub veelgi, kui mõistate, et iga hetk on suremine…

Iga hetk on elu lõpp sellele, milles olite…, ja alguseks sellele, millisena otsustasite jätkata…

Igal hetkel olete taasloomas end… – loomas seda teadlikult või alateadlikult…, teadvustades või mitte, mis on toimumas…

Et kogeda elu enam, teil ei ole vajadust kohtuda silmast silma hetkega, mida pidasite varem surmana…

Teil on võimalik kogeda elu mistahes ajal…, läbi tuhandete erinevate võimaluste…, alates sünnist, kuni surmani välja…, mistahes hetkede aegu…

Just Mina luban teile… – kõige enam tunnetate Elu füüsilise surma aegu…

See veenab teid enam, kui mistahes muu…, elust on midagi veel enamat…, elu on jätkumas ja jätkumas…, ega lõppe kunagi…, ei iialgi…

Neil hetkeil mõistate, et puudulikkust ei ole olnud kunagi…, elust ei ole kunagi puudu olnud, ega elu materjalist…

See kaotab igaveseks neljanda illusiooni…

Kuid seda illusiooni on võimalik kaotada veel enne surma… – just sellest on Minu sõnum…

Et saada enam elu, tarvis enam kogeda surma…

Ärge lubage surmal olla selleks, mis sünnib vaid kord elus…

Kogege igat elu hetke kui surma…, see oleks võrdväärne sellega, kui võtaks surma, kui ühte kogemist…, kuni uue alguseni…

Kui teete seda igal hetkel, siis teeksite kui mini-matust sellele, mis kadus möödanikku…, sellele, mis on surnud…

Ning koheselt… – looge tulevikku, teadvustades, et tulevik on ees…, ja see on enam, kui elu…

Kui teadvustate selle, siis kujutlus puudulikkusest lendab kildudeks…

Sellest hetkest peale võite võtta kasutusele Nüüd hetke igat kuldset momenti…, uutmoodi, uuel mõistmisel ja sügavama tunnustusega…, suurema teadvustusega ja hulga teadlikumalt…

Sellest peale teie elu ei ole enam kunagi sama…, ei iialgi…

Kui hakkate mõistma, et elu on alati midagi enamat, siis õpite kasutama puudulikkuse illusiooni selliselt, et tema hakkab teenima teid…

Kui olete astumas oma teed, mis on viimas Koju, siis see illusioon on teile toeks, aga mitte segajaks…

Kuna olete teadlikud, et teil on piisavalt aega…, kuigi illusioon on näitamas midagi vastupidist…, saate lõõgastuda…

Kuna olete teadlikud, et olete Elu ise…, siis teie loovusluse efektiivsus tõuseb märkimisväärselt, kuigi illusioon on näitamas muud… – et see on lähenemas lõpule…

Kuigi illusioon on näitamas puudulikkust kõiges, mida teie arvates vajate elus… – võite leida rõõmu ja rahu, kuna olete teadlikud, et kõike on külluses…

Aega, Elu ja elu mateeriat on piisavalt selleks, et lubada endile elada õnnelikku elu…

Kui lubate endil tunnetada, et on külluses kõike, mida varem pidasite puudulikkusena, siis elu kulgemises hakkavad toimuma imelised muutused…

Kui olete teadlikud, et elus on kõike külluses, siis lõpetate rivaalitsemise teistega…

Rivaalitsemine lakkab ja tulemuseks muutub kõik…

Peale rivaalitsemise lõpetamise võite saada kätte soovitut, ning jagada seda neile, kellele seda vaja…

Võitluse asemel armastuse pärast… hakkate jagama oma armastust…

Võitluse asemel edu pärast… hakkate toetama teisi nende edu nimel…

Võitluse asemel võimu pärast… hakkate toetama teisi selles…

Võitluse asemel saavutada poolehoidu, tähelepanu ja emotsionaalset ohutust, avastate, et ise olete muutunud kõige selle allikaks

Tegelikult nüüdsest hakkate kindlustama teisi kõiges selles, mida püüdsite ise saada kunagi…

Kõige imelisem on siin see, et mida enam annate…, seda enam vastu saate…

Mida te ka ei jagaks, seda kõike tuleb teile üha enam…

Põhjus on teada…

See ei toimu sellest, mida teete… või on see ehk moraalsuse kohaselt õige…, või olete vaimselt valgustunu…, või on see Jumala tahe…

Selle selgitus on lihtsam… – selles avaruses ei ole kedagi teist, peale ühe

Kuigi illusioon on väitmas midagi muud… – ta on kinnitamas, et kõik olete eraldi teine teisest…, isegi Minust…

Ta on kinnitamas, et midagi pole küllaldasel hulgal…, küllaldaselt isegi Minu jaoks…

Seetõttu on miski, mida peaksite tegema, et omada piisavalt…

Ta on kinnitamas, et peate hoolega jälgima, mida olete selleks tegemas…

Ta on kinnitamas, et kui te ei tee seda, saate hukka mõistetud…

Näiliselt see ei ole kuigi meeldiv asi…

Olenemata sellest, mida on rääkimas erinevate kultuuride müüdid, neis leidub midagi ühist… – see on… Jumal on armastus

Kõrgeim armastus…

Absoluutne armastus…

Mõõtmatu armastus…

Kui Jumal on armastus…, kuidas saab siis olla Jumala hukkamõistu…, kuidas saab Jumal saata inimest igavestesse ja lõpmatutesse piinadesse…?

Selliseid küsimusi hakkavad inimesed esitama endile…

Seega… – seitsmendal illusioonil on nõrk koht…

See peaks avama silmad sellele, et olukorra arutlus  on vigane…

Kuid inimesed sügaval oma hinges, on jätkuvalt teadlikud, et nemad ei saa loobuda illusioonist… – siis nende elust kaoks midagi olulist…

Neil on taas õigus…, kuid siiski… teevad uue vea…

Selle asemel, et näha illusioonis illusiooni, ning võtta seda kasutusele tema otstarbe kohaselt…, otsustati, et seda kohta tuleb parandada…

Seetõttu nõrga koha parandamiseks tuli arendada järgmist illusiooni…, kaheksandat illusiooni…

Read Full Post »

 Viienda illusiooni nõrga koha tugevdamiseks oli kujunenud kuues illusioon…

kohtumõistmine

Otsustades, et on olemas miski, mida peaksite tegema, et saada seda, mida ei jätku vajalikul hulgal…, isegi Jumalat…, pidite vastama raskele küsimusele… – kuidas teha kindlaks, kas inimene on täitnud vajalikud tingimused…, või mitte…?

Mis sünnib nendega, kes ei ole seda teinud…?

Vastuse otsing viis teid kohtu leiutamiseni…

Tegite otsuse, et selleks peab olema keegi, kes oleks otsuse tegemise arbiitriks…

Kuna see, kes seadis vajalikud tingimused, on Looja ise…, siis oleks loogiline, et Looja oleks ka otsuse langetaja… – kes on täitnud tingimused, ja kes mitte…

Pikema aja jooksul inimsoo esindajatel oli kujunenud arvamus, et on olemas miski, mida peaks tegema, et olla Jumalale meelepärane…

Kuid kohustuse täide viimata jätmine viib õudsate tagajärgedeni…

Sellise järelduseni jõudmine on täienisti mõistetav…

Vaadates ringi, nägite, et ühtede elu on kulgemas hästi…, kuid teistel mitte…

Algeline mõistus hakkas mõtlema… – miks on nii…?

Algeline mõistus jõudis algelise järelduseni..

Fortuuna naeratab üksnes neile, kes elab jumalate armulikkuse kohaselt…

Jumalad peavad saama rahuldust… – seega… üksnes Jumal saab mõista kohut inimese tegude eest…

Selline uskumus oli sünnitanud suuremal hulgal rituaale ja ohverdusi…

Kõik need olid ette nähtud selleks, et olla meelepärane leppimatutele jumalatele

Neil varajasematel aegadel teile näis, et puudulikkus on ülimalt suur… – seetõttu jõudsite järeldusele, et jumalad on rivaalitsemas teine teisega

Teie teenistuses oli palju jumalaid…, seetõttu oli raske järge pidada, mida tuleks teha, et kõik jumalad saaksid rahuldatud…

Kuidas teisiti saigi neil aegadel seletada toimuvat…?

Nüüd, tuhandeid aastaid hiljem, samad uskumused, mis kujunesid neil iidsetel aegadel, on teinud läbi puhastumised ja saanud õnnistusi…

Tänavu enamus inimesi ei usu paljude, halva iseloomuga, jumalate olemasolusse, kellele tuleks olla meelepärane….

Kuigi võib näida, et inimkond on evolutsioneerunud ja eemaldunud primitiivsetest mõtteviisidest, millised olid loonud erinevaid jumalaid…

Samad kujutelmad on domineerimas tänavu teie planeedi teoloogide seas…

Jumal-Kättemaksja mudel ei ole kadunud teie ühiskonna meeltest…, ega kao ilmselt veel pikema aja jooksul…

Selle tõestuseks on teie isiklike, kui ka planetaarsete sündmuste põhjendused-selgitused…

Suur hulk inimesi on endiselt arvamas, et Minu poolt üles seatud tingimused, milliseid peate täitma, on jätkuvalt jõus…, milliseid olete kohustatud täitma, et saada autasu… kas maapeal, või taevastes…

Nemad on jätkuvalt arvamusel, et Taevastes on olemas kohtusüsteem, mis on määramas, kes on täitnud vajalikke tingimusi…, ja kes mitte…

Samas mõnedki teoloogid on järjekindlalt kinnitamas, et keegi ei ole võimeline täitma vajalikke tingimusi, mida selleks ka ei tehtaks…, isegi elades laitmatut elu, eksimata milleski…

Vastavuses neile õpetustele see on selgitatav sellega, et keegi ei ole sündinud täiuslikuna (mõnedki religioonid nimetavad seda esmasündinu patuks), omades patu pitserit hingel veel enne sündi…

Ei mingid inimtegevused, isegi siirad kahetsused, ei ole suutelised eemaldama seda pitserit…

Seda saab teha üksnes Jumala enda armulikkus…

Inimesele õpetatakse… – Jumal ei kingi armulikkust enne, kui inimene ei tule tema juurde mööda kindlaks määratud teed…

Teie õpetus ütleb kindlalt, et… Mina olen eriline Jumal, kes ei soovi kinkida õnne taevastes seni, kuni inimene ei täida seda, mida Mina käsin…

Õpetus kinnitab, et Mina hoian kindlameelselt kinni oma antud käsust…, olenemata sellest, kuivõrd hea inimesena ka poleks olnud…, kuivõrd härdana, suuremeelsena, või heana oleks olnud…, kuivõrd ka poleks kahetsenud oma tegusid ja mida ka poleks teinud, et parandada tehtut…

Oma olemuselt ei tähendaks midagi isegi see, millist panust ta oleks teinud planeedi elu parandamiseks…

Seda vaid seni, kuni ei ole tulnud Minu juurde mööda õiget teed…, pole rääkinud õigeid sõnu…, pole tunnistanud õiget usku… – seni temal ei ole õigust istuda Kõigevägevama Jumal-Isa kõrvale, tema paremale käele…

Kuna see on Minu poolt nõutav õigus, siis teie kujutlus nimetas seda õigluseks

Arvestades usku sellesse, et sellist korda oma suhetes inimesega seadis üles Jumal ise, siis inimesed seadsid sama korra sisse asjade käigus ka omavahelistes suhetes…

Valides Jumala raamatust lehekülje, mis ütleb, et mis on hea Minu jaoks, peab hea olema ka teile, ning panid sellise templi igale inimesele veel enne tema sündi…

Olen rääkinud veel, et templi saavad need, kes ei kuulu õigesse inimsoosse…, kellel on vale nahavärv…, või usub valet religiooni…

Seda kasutatakse ka nende peal, kes on valest rahvusest…, valede naabrite pärast…, valede veendumuste tõttu… – ja paljude muude valede tõttu, milliseid üksnes ollakse suutelised välja mõtlema…

Inimesed, tehes seda, on mängimas jumalaid

Jah…, teie väidate, et Jumal õpetas juba varakult hukka mõistma taolisi asju…, et… Jumal pani esimesena ebatäiuslikkuse pitseri inimese hingele… – just tema mõistis teid hukka juba enne, kui üldse saitegi midagi enda õiguseks veel ütelda…

Seega… – kui hukkamõistmine käib eelnevalt…, siis ehk eelarvamus peaks olema õiglane…

Kuidas saab olla inimesele vastuvõtmatu see, mis on vastuvõetav Jumala poolt…?

Mis võis panna Mind kuulutama teid ebatäiuslikena sellesse ilma tuleku hetkel…?

Õpetus räägib, et esimesed inimesed olid halvad…

Nüüd võite näha, kuidas olete pöördumas esimese kolme illusiooni poole, et saaks õigustada neljandat, viiendat ja kuuendat illusiooni…

Ja nii see on… – iga illusioon on sünnitamas järgmist illusiooni…, ja iga järgnev on kinnitamas eelmist…

Vastavuses teie kultuuri müüdile, Aadam ja Eeva olid pagendatud Paradiisist…, olid kaotanud õiguse igavesele elule ja õnnele…, seda kanti üle ka teile…

Seda üksnes seetõttu, et Mina, kohtu mõistja, määrasin neile mitte üksnes elu, täis piiranguid ja võitlusi, vaid ka surma, millega lõppeb iga inimese elu (neljas illusioon)…

Nemad ei olnud sellest teadlikud seni, kuni tegid möödalaskmise…

Teiste kultuuride teoloogid ja nende müüdid, millised ilmnesid ja on jätkuvalt eksisteerimas planeedil, ei kasuta Aadama ja Eeva stsenaariumit…, kuid ka neil oma eksisteerimiseks on vajalikud tingimuste tõestused…

Kuid enamuselt kõik on ühel meelel… – Jumala silmis inimesed ei ole täiuslikud… – ka neil inimesed peavad tegema midagi sellist, mis aitaks saavutada täiuslikkust…

Neil seda nimetatakse puhastumiseks, päästmiseks, valgustumiseks…, ja nii edasi…

Kuna olete uskumas inimese ebatäiuslikkusesse ja arvate, et olete saanud sellise omaduse Minult…, siis olete vabalt kandmas seda üle ka teistele…

Olete alati ootamas teistelt sama, mida teie arvates olen Mina ootamas teilt… – täiuslikkust…

Seega… – inimesed nõuavad täiuslikkust neilt, keda peavad ebatäiuslikeks… – ehk… inimestelt…

Ehk esmalt nõuavad seda endilt

See on esimene eksimus, mis reeglina läheb liiast kallilt maksma…

Seejärel nõutakse sama teistelt

See on teine eksimus…

Sellega jätavad endid ja, keda tahes teisi, ilma mistahes võimalusest luua vajalikke tingimusi…

Vanemad nõuavad täiuslikkust ebatäiuslikelt lastelt…

Lapsed nõuavad täiuslikkust oma ebatäiuslikelt vanematelt…

Rahvas on nõudmas täiuslikkust oma ebatäiuslikult valitsuselt…

Valitsus on nõudmas täiuslikkust oma ebatäiuslikult rahvalt…

Kirikud nõuavad oma ebatäiuslikult kogudustelt täiuslikkust…

Kogudused nõuavad oma ebatäiuslikelt kirikutelt täiuslikkust…

Naabrid nõuavad täislikkust naabritelt…, rassid rassidelt…, rahvad teistelt rahvastelt…

Kohtu illusiooni võtate reaalsena, kuna olete väitmas, et kui Jumal on mõistmas kohut teie üle…, miks siis teie ei saa mõista kohut kõigi ja igaühe üle…?

Ja te mõistate kohut…

Teie ilm on mõistmas kohut kõige üle, mis on saamas autasu…, kuulsust…, edu…, võimu…, mis näiliselt on vaid täiuslikkuse tõstmiseks…, ja samas teie ilm on hukka mõistmas neid, kelles ilmneb vähimgi ebatäiuslikkus…

Te muutute sedavõrd fanaatilisteks, et praktiliselt jätate inimesi ilma võimalusest saada liidriteks, kangelasteks, või isegi korüfeedeks…

Te varastate end paljaks…, lubamata just seda, mida vajab teie ühiskond…

Te langesite oma väljamõeldiste püünistesse…, ega ole võimelised pääsema kohtust, mille olite määramas teine teisele…, kohtust, mida oli määramas teile Jumal…

Miks lihtne enda jälgimine on kutsumas teis ebamäärast segadust…?

Kas lihtne millegi jälgimine on hukkamõist…?

Miks see ei saa olla üksnes lihtne jälgimine…?

Mis on, kui keegi jättis täitmata vajalikku tingimust… – mis tähendus saab sellel olla…?

Selliseid küsimusi hakkavad inimesed esitama endile…

Seega… – kuuendal illusioonil on nõrk koht, mis peaks avama silmad sellele, et kujutlus kohtust on võlts…

Kuid inimesed, sügavalt oma hinges, on teadlikud, et nemad ei saa loobuda illusioonist…, siis nende elust kaoks midagi olulist…

Neil oli taas õigus…, kuid siiski… tegid uue vea…

Selle asemel, et näha illusioonis illusiooni, ning võtta seda kasutusele tema otstarbe kohaselt…, otsustati, et seda kohta tuleb tugevdada…

Seetõttu nõrga koha tugevdamiseks tuli arendada järgmist illusiooni…, seitsmendat illusiooni…

Read Full Post »

Neljanda illusiooni nõrga koha kinnitamiseks oli kujunenud viies illusioon…

vajalikud tingimused

Viies illusioon seisneb tingimuste vajaduses…

Kujutlus puudulikkuse olemasolust viis kiiresti järgmise illusioonini…

Kui kõike oleks külluses, siis teil ei oleks vajadust tegeleda millegiga, et saada midagi vajalikku, või soovitut… – piisaks vaid käe sirutusest, et saada…

Kuid inimesed otsustasid teisiti… – nemad kuulutasid, et neile ei jätku kõike piisavalt…

Selle tulemusel neil tuli lahendada küsimus… – kuidas saada piisavalt…?

Kuidas saada selleks võimalusi…?

Inimene kujutles ette, et peaks olema midagi, mida saaks kasutada materjali saamiseks…, midagi sellist, mida saaks kasutada iga vajaduse jaoks, ilma mistahes tülideta…

Selleks peaks olema ainus ja kõigile mõistetav viis, kuidas saada kõike…, kaasaarvatult ka Jumalat… – jagada kõike vajaduse kohaselt, ilma tülideta ja tapmisteta…

Jõudsite kujutluseni, et selleks peavad olema vastavad Tingimused

Te kinnitasite endile, et ilma tingimusteta, millised need ka poleks, ei ole võimalik saada seda, mida nimelt teile vaja…

Selline kujutlus on jõus ka tänasel päeval… – isegi saanud tugevamaks

Olete kindlad, et tehes seda, mida vaja teha, olete võimelised muutma kõike selliseks, millisena tahate seda näha…

Kui tahate olla õnnelik…, tahate tunda end ohutuna…, tahate olla armastatud… – järelikult… on olemas miski, mida peaksite selleks tegema…

Te ei ole võimelised seda seisundit saavutama, kuni ei saa midagi piisavalt…

Kuid te ei saa piisavalt seda, kuni ei tee midagi selleks nõutavat…, ega saa piisaval hulgal, et saada õigust küllaldasele hulgale…

Selline on teie veendumus tingimuste kohta…

Kui olete selles veendunud, siis selle teostuse olete tõstnud oma kosmoloogia kõige kõrgemale tasemele…

Isegi Jumal on ütelnud, et pääseda taevastesse, peate tegema seda, mida peate tegema

Seda kõike olete kokku pannud just selliselt, et neist on saanud teile vajalikud tingimused

Kuid pange tähele… – kõige selle aluseks on kolmas illusioon… – kujutlus sellest, et olete eraldumuses…

Kui kõik oleksite vaid üks…, siis kõigest oleks piisavalt…, teil ei oleks vaja midagi teha, et olla kelleks tahes…

Kuid eraldatuse kujutluse aluseks on teine illusioon… ebaõnne illusioon…, põrumise illusioon…

Kuna Jumalal ei õnnestunud saada, mida oli tahtnud, siis ta eraldas kõiki inimesi endast…

Ebaõnne aluseks on esimene illusioon… – vajaduse illusioon…

Jumal ei saanud jääda ilma sellest, mida tahtis, kuna tema ei tahtnud midagi…

Jumal ei saakski tahta midagi, kuna temal ei ole midagi tahta…

Oma olemuselt on vaid üks illusioon…, ülejäänud on üksnes selle teisendid…

Kõik ülejäänud on esmase illusiooni avardumised…, igaüks neist oma nüanssides…

Seega… tingimuste illusioon ei ole miski muu, kui vajaduse illusiooni teisend

Samas puudulikkuse illusioon ei ole midagi muud, kui vajaduse illusiooni teisend…, nii ka põrumise illusioon…, kui ka kõik muud inimlikud illusioonid

Kui hoolega vaadelda mistahes illusiooni, saab täienisti selgeks… – iga järgmine neist on eelmise tulem…

See oleks sama, kui jälgida palli täispuhumist…

On tõestatud, et inimsoo avaldumine vajaliku tingimuse olemasolust, mida tuli teostada, et saavutada seda, mida ei ole piisavas külluses, kaasaarvatult Jumalat ennast, on üks olulisematest otsustest, mida inimkond on kunagi vastu võtnud…

See viis kõigi normide ja reeglite loenditeni…, Jumala seaduste ja inimlike meetodite juhenditeni, milliseid olete välja mõelnud üksnes selleks, et juhenduda neist oma elu jooksul…

Siin toon rida näiteid, mida peaksite teie endi otsuste kohaselt tegema, et saavutada head elu planeedil Maa…

  • Olla pai poiss, või tüdruk…
  • Mitte olla alatu…
  • Saada üksnes häid hindeid…
  • Lõpetada õpingud, saada kraadi ja leida head tööd…
  • Abielluda ja saada lapsi…
  • Olla hea vanem ja anda lastele enam, kui saite ise…
  • Säilitada külmaverelisust…
  • Teha vaid seda, mida räägitakse…
  • Hoiduda halva tegemisest…, äärmisel juhul… mitte sattuda sellele teele…
  • Järgida liidrit…
  • Hoiduda liigsetest küsimustest, ega küsida midagi halva kohta…
  • Soodustada iga inimese õnne…
  • Ei ole tarvis liituda inimeste rühmaga, et säilitada nende õnne…, isegi kui selleks tuleks kedagi sellest rühmast välja arvata…
  • Ei tasu seada end kellegile ligi…, eriti siis, kui oled neist hulga vanem…

Inimestel on hulgim muid veendumusi, kuid siin on toodud vaid üksikud neist, mida inimene peaks tegema…

Need on vajalikud tingimused…, ja oleks hea, kui te mõistaks neid…

Kes on seadnud neid vajalikke tingimusi…?

Kes on neid sisse viinud…?

Teie väitel seda on teinud Jumal, ja tema on nende autor…

Kuid, kuna Jumalat ei jätku, siis olete need õigused kandmas üle Loojale, et õigustada endi rivaalitsemistes oma alusetut võidu kuulutamist

Olete samas kinnitamas, et olete ainus rahvus Jumala ees…, et olete valitud rahvas ja seetõttu teie usk on ainus tõene usk

Olete väljendamas oma õigusi Loojale…, seetõttu olete tegutsemas raevukalt ja julmalt, kuna teile näib, et esitades õigusi Loojale, saate Looja nimel esitada õigusi kõigele, mida üksnes soovite…

Seda olete teinud juba sajandeid, vehkides suurelt oma pühakirjadega, ristidega ja lippudega, et õigustada selle saamist, mida teie arvates teil pole olemas küllaldasel hulgal…, või sellele, mida peate vajalikuks… – kasvõi tapmise teel…

Olete minemas sedavõrd kaugele, et püüate tervendada oma hinge haavu, vigastades teisi inimesi…, nimetades seda pühaks sõjaks…

Jumala nimel olete korda saatmas kõige Jumala teotavamaid tegusid…, ja kõike üksnes seetõttu, et teie arvates Looja on seadmas teile ette tingimused,  milliseid peaksite täitma, et saada Looja meelepäraseks…, saada Looja armastust ja kõike muud oma elus…

Kuni olete uskumas, et on olemas miski, mida olete sunnitud tegema…, seni jääte võitlema, et teada saada, mis see on…, seejärel jätkata võitlust, et saada seda…

Saavutatust saab teie Jumal…

Selleks ta on juba saanud…

Kui… nende kõigi õigete tegude korda viimine toob teile õnne, ning võimaldab naaseda Jumala juurde…, miks siis kõik teie kannatused panevad teid tunnetama end sedavõrd õnnetutena, ja on viimas teid Jumalast aina kaugemale…?

Ehk olulisem selles on teada, kuidas määrata…, kas tasub seda teha, või mitte…?

Mis mõõdupuuga saaks mõõta…, millise süsteemiga saaks lahendada… – kas vajalik tingimus on täidetud, või mitte…?

See on see, millest te ei ole teadlikud…

Sellist küsimust hakkavad inimesed esitama…

Seega… – viiendal illusioonil on nõrk koht…

See peaks avama silmad sellele, et kujutlus vajalikest tingimustest on võlts…

Kuid inimesed, sügavalt oma hinges, olid teadlikud, et nemad ei saa loobuda illusioonist…, siis nende elust kaoks midagi olulist…

Neil oli taas õigus…, kuid siiski… tegid uue vea…

Selle asemel, et näha illusioonis illusiooni, ning võtta seda kasutusele tema otstarbe kohaselt…, otsustati, et seda kohta tuleb tugevdada…

Seetõttu tuli arendada järgmist illusiooni…, kuuendat illusiooni…

Read Full Post »

Seega… – esimese illusiooni nõrga koha tugevdamiseks, oli kujunenud teine illusioon… – Ühesus Jumalaga…

2 – põrumise illusioon

On olemas ebaedu…

Kujutlus sellest, et Jumala tahe (oletades, et Jumal on üks) võib jääda täitamata, kuna on vastuolus kõigega, mida olete näiliselt teadmas Jumalast…, ja nimelt… – Jumal on kõikvõimas…, kõikjalolev…, et tema on Kõrgeim Olevus, ehk Kõrgeim Looja…

Kuid sellegipoolest, just seda kujutlust olete tunnistamas suurima entusiasmiga…

See on sünnitamas uskumatut, kuid väga tugevat illusiooni, et Jumal võib saada kaotaja osaliseks

Jumal võib midagi tahta…, kuid ei saa seda…

Jumal võib millegi poole püüelda…, kuid ei saavuta seda…

Jumal võib midagi vajada…, kuid ei saa seda…

Ühe sõnaga…, Jumala tahted ei saa teostuda…

Selline kujutlus on lausa kõrvupidi ligi tõmmatud…

Isegi inimmõistus, oma piiratud vastuvõtuga, on võimeline märkama selle väite kohatust…

Kuid teie olemine on rikas kujutluste poolest…, tema saab imelise kergusega uskuda kõige uskumatumasse…

Olete kujutlenud mitte üksnes Jumalat, kellel on vajadusi…, vaid isegi Jumalat, kes ei ole võimeline rahuldama oma vajadusi…

 3 – eraldatuse illusioon

Ainsaks võimaluseks lõpetada peamurdmisega teise illusiooni kallal, oli kolmanda illusiooni esile tulek…

Looja ja loovused ei ole üks tervik

Selleks tuli inimmõistusel kujutleda võimatut võimalust… – see mis on üksei ole üks…, et see mis on ühenduses, tegelikult on eralduses…

Ühesuse puudumise illusioon on kujutlus eraldatuse olemasolust…

Inimmõistus jõudis järeldusele, et kui loovused on eraldumuses Loojast…, ja kui Looja lubab oma loovustel toimida oma tahtmise kohaselt…, järelikult… loovused on võimelised looma midagi sellist, mida Looja ei oleks tahtnud luua…

Sellises olukorras oleks võimalik tegutseda väljaspool Looja tahet…

Kui Jumal ei oleks seda tahtnud, ta poleks saanud olla sellele vastu…

Ühesuse puudumine kindlustab ebaõnnestumisi…

Kuid ebaõnnestumised on võimalikud üksnes siis, kui selleks on olemas vajadus…

Üks illusioon on sünnitamas teist…

Kolm esimest illusiooni on võtmeillusioonid

Need on sedavõrd olulised, et tingisid uusi illusioone, millistega sai selgitada esimesi illusioone ja garanteerida nende vajadust mistahes olukorras…

Sellega koos olid loodud vastavad müüdid…

Iga kultuur oli loonud omad müüdid… – kuid need kõik lähtusid siiski ühest momendist…

Kõige tuntum neist on müüt Aadamast ja Eevast…

See räägib mehest ja naisest, keda oli loonud Jumal ja kes elasid Eedeni aias, ehk… Paradiisis…

Nemad joovastusid igavesest elust ja ühesusest jumalikkusega…

Idüllilises elus Jumal keelas neil vaid ühte…, keelas võtmast headuse ja kurjuse puu vilju…

Kuid, legendi kohaselt, Eeva siiski, vaatamata keelule, võttis selle puu vilja…

Tema rikkus käsku…

Kuid selles polnud tema süü…, teda ahvatles selleks madu, kes oma olemuselt oli tegelikult see, kelle nimeks on teil… – Saatan, ehk ahvatleja Kurat…

Kes on siis Kurat…

Ühe legendi kohaselt see on langenud ingel, kes oli Jumala enda loovus…, kuid, kes tahtis saada sama suureks, kui tema looja

Seda vestab legend, kui ingli suuremast vääriti teost… – kõrgeimast jumalateotusest…

Kõik loovused peavad tunnustama Jumalat, ja mitte kunagi püüda läheneda temale…, või ületada teda tema suuruses…

Inimkultuuri peamise müüdi algversioonis inimkond kaldus kõrvale oma tavalisest šabloonist…, ta lisas Jumalale mõningad omadused, millised olid omased inimesele…

Inimese loojad olid tõepoolest tahtmas, et järeltulijad panustaks kogu oma jõu selleks, et olla Looja taolised…, ehk isegi paremana…

Kõigile mõistlikele vanematele on suurimaks meeleheaks näha ma lapsi targematena, kelle saavutused on ületamas nende endi saavutusi…

Kuid samas kinnitatakse, et see isegi on solvamas Jumalat…, see teeb temale haiget…

Saatan, langenud ingel, oli eiratud…, eraldatud karjast…, ära neetud…

Seega… lõplikus reaalsuses ilmub kaks väge – Jumal ja Saatan…, kaks kohta, kust hakatakse jahtima inimese elu… – Taevad ja Põrgu…

Legendi kohaselt just Saatan oli ahvatlemas inimesi ja keelitamas neid allumast Jumala tahtele…

Nüüdsest Jumalast ja Saatanast said rivaalid võitluses inimhinge eest…

Kõige huvitavam selles on see, et selles rivaalitsemises Jumal on kaotaja osas…

See on tõestamas, et Jumal ei saanud olla kõige vägevam…

Ehk hoopois…  Jumal, olles kõige vägevam, ei tahtnud kasutada oma väge…, vaid, hoopis andis Saatanale võimaluse…?

Võis siis… asi oli mitte võimaluse andmises Saatanale…, vaid hoopis, tahtis anda vabatahet inimolevustele…

Kuid, kuna inimolevus ilmutab oma vabatahet Looja enda tahte vastaselt, siis Jumalal on võimalus anda inimest üle Saatanale, igevesteks piinadeks…

Neist segastest müütidest teie planeedil said usulised doktriinid

Mis puutub müüti Aadamast ja Eevast, siis neid sai Eedeni aiast saadetud välja üksnes seetõttu, et Eeva võttis vilja keelatud puult

Paljud usuvad, et nii see oli… ja usuvad, et Jumal karistas just seetõttu kõiki Aadama ja Eeva järeltulijaid, kohustades neid elama jumalast eraldatuna…

Selles, ja teistes värvikates müütides, kolm esimest illusiooni on edasi antud sedavõrd dramaatiliselt, et inimesed, eriti lapsed, ei unustaks seda niipea…

Need müüdid on edukalt külvamas hirmu laste südameisse…, et iga järgmine põlvkond kordaks neid taas ja taas…

Selle tulemusena kolm esimest illusiooni on talletatud inimpsüühikasse sügavalt…

1. Jumalal on olemas programm – Vajadus

2. Elu tulemus on kahtlase väärtusega – Põrumine

3. Olete Jumalast eraldatud – Eraldatus

Samas kujutlus vajaduse ja põrumise olemasolust on määravaks ka kõigi ülejäänud illusioonide jaoks…

Kusjuures… eraldatuse olemasolu on osutamas suurimat mõju inimtegevusele…

Kolmanda illusiooni mõjutusi on tunnetamas inimkond igapäevaselt ka tänavu…

Kui peate kolmandat illusiooni tõelisena, siis teid on ootamas üks eluline kogemine…

Kuid, kuna teate, et see on illusioon ja ei pea seda tõena, siis teid on ootamas sootuks teine eluline kogemine…

Vahe neil kogemistel on tohutu…

Praegu pea kõik teie planeedi elanikud on uskumas eraldatuse illusiooni reaalsusesse

Selle tulemusel inimesed tunnevad end eraldatuna nii Jumalast, kui ka teine teisest…

Eraldatuse tunnetus Jumalast on segamas inimest mõistmast Jumalat vägagi…, suhtuda temasse mõtestatult… – seetõttu, kartes teda, anuvad temalt abi, või eitavad teda täienisti…

Inimesed, toimides selliselt, on kaotamas imelist võimalust võtta kasutusele ilmaruumi kõige võimsamat väge…

Nemad on määramas end elule, millist nende arvates, ei ole võimelised ise kontrollima…, on määramas tingimusi, milliseid nende arvates, ei ole suutelised ise muutma…, ning, saades kogemust, jõuavad tulemuseni, milliseid nende arvates, on võimatu vältida

Nemad veedavad oma elu täielikus hullumeelsuses…, tekitades endile valu, mida kannatavad mõnuga… – uskudes seejuures, et oma vaikiva mehisusega teenivad Jumala armulikkust, mis aitab neil pääseda taevastesse… – saada seal endale autasu

Inimestel on palju põhjendusi selleks, et kannatada ilma liigsete kaebusteta, tehes sellega suure teene oma hingele…

Kusjuures taevaste autasude garantiidega neil ei ole mingit seost…

Mehisus saab iseenesest autasu…, seega… ei saa olla mingit mõistlikku põhjust, miks panna kannatama teisi inimesi…

Seda on tegemas just need, kes on kaeblemas…

Meister ei ole kunagi kaeblemas…, sellega ta on vähendamas kannatusi enda seesmuses… kui ka enda ümber…

Meister hoidub kaeblemast mitte kannatuste vähendamise pärast…, vaid seetõttu, et tema ei tõlgenda kannatusi valuna… – valu tema jaoks on üksnes valu…

Valu on üksnes kogemise võimalus…

Kannatus on kogemise arvustamine

Paljudele inimestele arvustamine jõuab selleni, et valu talumine muutub neile vastuvõtmatuks…

Kuid seda ei pea olema…

Kuid…, kui valu võeti vastu kui midagi täiuslikku, siis see oli määramas, millisel määral on võimalik välistada kannatusi elus…

Just selle mõistmine võimaldas meistril ületada kõiki kannatusi…, kuigi see ei tähenda, et temal õnnestub vältida mistahes valu…

Isegi inimesed, kes ei ole saavutanud meistri taset, suudavad taluda valu ja kannatusi…

Selle näiteks võiks olla haige hamba eemaldamine… – eemaldamine on valus…, kuid see valu on vastuvõetav…

Eraldumine Jumalast on segamas inimesi pöördumast Jumala poole… – tunnetada Jumala vajadust…, olla temaga sõber…, kasutada kogu tema loovuslikku  ja tervendavat potentsiaali… – et lõpetada kannatused…, või mistahes muul eesmärgil…

Eraldumine omavahel annab inimestele võimalusi teha tegusid teistele, milliseid ei oleks teinud enestele…

Olles suutmatu mõistma, et seda teevad siiski iseendile…, kuid teevad sama oma igapäevases elus, taas ja taas, saades samu soovimatuid tulemusi… nii oma, kui ka planetaarses kogemises…

Inimesed on kokku puutumas samade probleemidega, millistega olid kokku puutumas inimkonna koidikul…

Igal korral küll aina vähemal määral…

Ahnus, vägivald ja kadedus…, ja muudki käitumise maneerid, mis ei too kellegile kasu, on omased teie inimkonna esindajatele… – kuigi see käib nüüd vähemuse kohta…

See on teie evolutsiooni tunnuseks

Teie ühiskonna pingutused on suunatud mitte niivõrd inimese käitumise muutmisele, kui vaid enamuselt sellele, millisel määral teda karistada…

Inimesed on arvamas, et karistamine võib midagi parandada…

Mõned ei suuda mõista jätkuvalt… – parandada ei suudeta seni, kuni ei muudeta ühiskondlikke tingimusi, millised on esile kutsumas ja soodustamas soovimatut käitumist…

Üksnes tõeline objektiivne analüüs võib tõestada seda…

Kuid paljud on ignoreerimas neid tõestusi, ning püüavad jätkuvalt lahendada ühiskondlikke probleeme samade energiatega, mis on loonud neid endid…

Läbi surmamise püüavad panna lõpp surmamistele…, vägivallaga lõpetada vägivallad…, kasutades raevu, püüavad kaotada raevu…

Isegi ei märgata taoliste tegevuste silmakirjalikust…

Selle tulemusel tõstavad oma elu probleemsust veelgi kõrgemale…

Ehk tunnistades, et esimesed kolm illusiooni on illusioon, inimkond saaks lõpetada kogu elu ühesuse eitamisega

Sellega kaoks oht kogu planeedi elule…

Paljud on jätkuvalt nägemas end eraldatuna teine teisest…, kogu elavast…, isegi Jumalast…

Inimkond on nägemas, et on lammutamas end…, kuid on kinnitamas järjekindlalt, et nemad ei ole suutelised mõistma, kuidas seda teevad

Samas kinnitavad, et nende enda käitumisel ei ole mingit seost sellega…

Nemad ei ole suutelised nägema seost oma otsuste ja ilma valikute vahel tervikuna…

Taolist veendumust pooldavad paljud inimesed…

Kui tahate, et nemad muutuks, siis on tarvis, et te ise, kes on tõeliselt mõistnud põhjust ja tagajärge… muudaks oma suhtumist neisse…

Teie kaasvennad arvavad, et hävitades iga nädal sadu tuhandeid puid, et saada pühapäevast lehte, ei avalda mingit mõju tervikule…, sama on ka heitgaasidega…, ja palju muuga…

Neile peamiseks on, et nende eluviis jääks muutumatuna…, et nemad saaks igapäevaselt rahumeeli tossutada suitsu ja õgida kõht täis…, kolm korda päevas ja juues tohutul hulgal alkohoolseid jooke…

Nemad on väsinud neist, kes on rääkimas neile sellest…

Mõned ütlevad endile, et nende käitumine ei saa avaldada Tervikule negatiivset mõju sedavõrd, mis võiks esile kutsuda kogu Terviku kokkuvarisemise…

See oleks võimalik üksnes siis, kui miski poleks eraldi…, siis ehk kogu Tervik teeks seda ise…

Kuid see on totrus…, kuna kolmas illusioon on reaalne… – on olemas eraldumus

Kuid siiski… eraldi olevuste tegevus, kes ei moodusta ühte tervikut…, ei teine teisega, ega elu endaga…, on osutamas tugevat mõju elule endale…

Vastavuses primitiivse kultuuri mõtteviisi üleminekuga kõrgema arenguga kultuuri ühiskonna mõtteviisile, paneb tunnustama seda üha enam ja enam inimesi…

See toimub tänu sellele tööle, mida olete tegemas nii teie, kui ka paljud teised inimesed…

Te olete tõstmas oma häält…, olete andmas häirekella…

Olete ühendamas jõupingutusi, et äratada teine-teist… – igaüks omal viisil…, mõned üksikult…, mõned ühiselt…

Ammustel aegadel ei olnud kuigi palju inimesi, kes oleksid võimelised kedagi äratama…, seetõttu enamus on elamas illusioonides… – need on täienisti ära eksinud…

Miks eraldumine on loomas probleeme…?

Kuidas sai juhtuda, et ei saanud kujuneda midagi muud, kus ühiskondliku elu mõtteks oleks… üks kõigi ja kõik ühe eest… – kus kõik töötaks võitluseta…?

Inimesed hakkavad esitama just selliseid küsimusi…

Samas on mõistetav, et ka kolmandal illusioonil on olemas nõrk koht, mis peaks avama silmad sellele, et eraldatuse kujutlus on siiski puhas võltsing

Kuid inimesed, kusagil oma sügavustes, on veendunud, et loobuda sellest illusioonist ei ole võimalik… – siis nende elust kaoks midagi vägagi olulist…

Neil on selles ka õigus…

Kuid sellega sai taas tehtud viga…

Selle asemel, et näha illusioonis illusiooni, ning võtta seda kasutusele tema otstarbe kohaselt…, otsustati, et seda kohta tuleb tugevdada…

Seetõttu tuli arendada järgmist illusiooni…, neljandat illusiooni…

Read Full Post »

Budismis on levinud bodhisattva vannete tekstid…

Bodhisattva vanne… – see on kohustus tõsta teiste huvid enda omadest kõrgemale…, valgustumist saavutada kõigi olevuste hüvanguks…

Peamine vanne on kõlamas järgnevalt… – tundelisi olevusi on lugematu hulk… ma luban päästa neid kõiki…

Kuid sellel ei ole mingit mõtet, kuna keegi ei pea kunagi kedagi päästma…

Keegi ei saa päästa kedagi…

Uppuja pääsemine on uppuja enda asi…

Tundelistel olevustel on oma valik, mida nemad rakendavad oma elu jooksul…

Inimesed on läbimas oma kogemisi…, neile ei ole vaja mingeid päästjaid

Vanne tähendab päästa kõiki enda eest… – see on inimese vaimse uhkuse ülimalt peen ilmutamine, millega püüavad kinnitada, et nemad on teadmas kõigist paremini… – kuidas elada…, kuidas rääkida…, kuidas mõelda, mida teha ja millesse uskuda… – ja palju muud…

Üksnes leides pühendumuse lõpetamise viisi, on võimalik täita seda vannet…

Seda vannet ei ole võimalik kunagi täide viia, kuna keegi muutma ennast ei ole suuteline…

Leida pühendumise lõpetamise viisi saab üksnes enda seesmuses…

Loobu pühendumisest ise… – kui oled selleks võimeline…

Mõtled, et suudad päästa teisi nende tahte vastaselt…, aga ise neist vabanema ei ole suuteline…

Ma näen, kuidas inimesed on läbimas oma kogemisi…

Sukelduvad kõiksugu mõistuse mängudesse…, püüavad kannatada, püüavad joovastuda…

Kuid olen kindel, et kuna nemad on selle kogemise sees, ja on läbimas seda ring ringi järel… – järelikult… neile see meeldib…, neile on seda vaja…

Psühhoterapeudid küsivad… – milles seisneb siin sinu kasu…?

Mis kasu on olla ohvrina…, mis kasu on vajaduse ja puuduse teadvustamisest…, mis kasu on otsida süüdlasi…, mis kasu on elada läbi draamasid ja tragöödiaid…?

Kui oled sellesse sukeldunud…, järelikult ise tahad seda…

Selline on sinu vabavoli ilmutumine valida endale elustsenaariume…

Ma näen jah…, inimesed sageli jäävad kinni sellistesse mängudesse ja kogemistesse…, läbides sama ring ringi järel juba inertsist…

Te ei ole suutelised leidma väljapääsu, kaasamata oma teadvust,…, mõneti ehk… isegi ei soovi seda leida…

Sellegipoolest… – inimestele ei ole vaja päästjaid, ega Messiaid, kes oleksid kindlalt teadmas teekonda, kuidas pääseda välja…, kes päästaks neid kõiki nende endi käest…

Mina püüan aidata teid budda seisundi teostamises, kuigi mõistan ja näen, et budda loomus on omane kõigile ja igale ühele…, on loomukohane juba sünnist…

Ma näen, et inimeste elus on kõike juhtimas üksnes nende endi valikul

Ma olen rahul nende olekuga…

Las olla nende elus midagi mitte nii…

Kui nemad saavad sellega hakkama…, siis saavad selleks, kelleks tahavad…

Lahendada võõraid probleeme, elada läbi võõrast elu, oma arvamustega tungida kellegi kloostrisse ja sundida teda tema tahte vastaselt… – ei ole minu rida…, pole ka soovi mul selleks…

Budda loomus on kõigil üks…, selles ei ole midagi parandada…

Selline on minu nägemine…

Ma võin pakkuda üksnes oma loomust, millega ehk anda eeskuju ja olla orientiiriks teistele…

Mina ei saa midagi selleks teha…, ei rääkida ülitarku sõnu, ega toppida neile kätte vajalikke raamatuid… – ega puudutada üldse antut temaatikat…

Sellegi poolest… – kuna olen nägemas enda loomuse ja teiste inimest loomuse olemust, siis juba üksnes minu olek nende elus, annab neile võimaluse näha asju teiselt perspektiivilt…, hajutada mõistuse ähmasust…, tuua nende isikliku avarusse uusi energiaid…, tuua esile nende potentsiaale…

See on võimalik…, ja see on toimumas…

Selline on minu olev olek

Mõistmisega sünnib tunnustus

Aleksander

2019.03.01

Mõistmine loob tunnustamist…

Tuleb vaid tunnistada, et iga inimene on elamas selliselt, kuidas ise tahab ja suudab…

Tunnistada, et igal inimesel on õigus elada selliselt, kuidas üksnes suvatseb…

Tunnistamine välistab arvustust…

Arvustus – see on veendumus enda õiguses sundida teistele peale oma eluviisi ja mõtteviisi…

See on teiste võrdlemine endaga… – ja mitte nende kasuks…

Arvustades väidetakse, et teatakse paremini, kuidas elada elu paremini…

Teatakse paremini, mida teine peaks tegema ja kuidas…

Teatakse paremini, kuna peetakse end paremaks…

Kuid asi ei ole nii…

Nemad ise ei tea, kuidas elada oma isiklikku elu…, kuid tükivad õpetama teist elama…

Õigustamine tuleneb arvustuslikust teadvusest

Arvustatav püüab õigustada end arvustaja ees…, kaasates sellega end oma mõistuse mängu…

Kuid mõistmine annab võimaluse võtta vastu kõik nii, kuidas kõik on…, vajaduseta arvustada ja parandada võõraid elusid…

Vastu võtt ei ole võrdväärne tunnustamisega…

Tunnustamine on emotsioon… – sümpaatia…, või antipaatia…

Sinule ehk ei meeldi Hitler…, kuid mõistad, mis pani teda nii tegutsema…, teadvustad tema olemasolu ja tema tegevust kui toimunud sündmust…

Tema arvustus ei anna midagi… – see on üksnes destruktiivne emotsioon…

Ehk alguses, kui inimene astub mingile vaimsele teele… see on vajalik…

Kuid…, kui tema näeb kurjust…, halba…, halbu inimesi (tema mõistes), siis ütleb… – mina ei ole selline…, ma ei hakka nende taoliseks…, minust saab parem…

See annab temale stardi…, ja üksnes seetõttu, et sellega ta eemaldub arvustatud olemisest…

Kuid edaspidi… arvustuse emotsioon muutub takistuseks teel teadvuse kõrgema taseme poole…

Seal on tarvis teadvustust, aga mitte arvustust… – mina olen parem ja tema on halvem…

See on juba teekond allamäge…

Kuid… – igale ühele oma

Read Full Post »

Namaste, mu kallid sõbrad…

Mul on küsimus, mida paljud püüavad vältida… – ma tegin ise nägu, et ei märka seda…

Seda küsimust tasub küsida iseendalt ja leida lõpuks ka vastust sellele iseendas…

Miks mina, kes on teadmas nii palju kõiksugu monaadidest, püramiididest, merkabaadest, inglitest, deemonitest, mantratest, tantradest, tšakratest, aluspanevatest mängudest, ja paljudest muudest nüanssidest, kus saatan ise võib jalga murda…, ja teadmas enam, kui kaasaegne munk (kui mitte kogu Šoaliini ise, rääkimata keskaegsest), ei ole veel saavutanud Nirvaanat…, Satorit…, Samadhit…, Valgustumist…?

Miks ei ole veel ühesuse tunnet kogu Olevaga…, kuigi olen juba mõistmas, kes ma olen…, ja olen nägemas ilma illusioonidest läbi…

Ehkki olen kanaldaja…, kuid see ei anna isegi mulle võimalust tunnetada õndsat olekut ja nautida tervist…

Millest jääb siis puudu…?

Mis läks viltu…?

Miks arvan, et mul on puudu mingist teadmisest (mingist piskust), et kõik saaks minna paika…

Kuigi…, see ei sega kedagi õpetamast ja tunnetada, et olen teadlik kõigest…, ehk… pea kõigest…

Kuid…, selle asemel, et minna selle küsimusega enda seesmusesse ja leida sealt vastust, me hoopis ütleme, et jah, selles on midagi… – kuid samas… pöörame lehekülje, et minna üle foorumi blogi järgmisele sõnumile…

Me usume jätkuvalt, et vastused on väljaspool meid, aga mitte meie endi seesmuses…

Me astume mõistuse juhtimisel, aga mitte vaimsuse…

Mõistus ei ole selline sõber, kes saaks iialgi küllastuda…

Koos seesmise dialoogiga nemad saavad luua imesid…

Nemad on edukalt kurnamas meid…

Muidugi… võib pikemat aega pageda enda eest…, kuid varem või hiljem tuleb kohtuda…

Milleks venitada…?

On ka neid, kes on ootamas ägedaid poisse, kes toovad kõike ette ägedatel taldrikutel ja panevad kõik paika, seavad kõik korda…

Aga ise ehk mängiks seni õllekesega, muidugi… alkoholi vabaga,…

Ehk Kristus ise on mestis inglitega…

On ka neid, kes on rääkimas tumedatest, ja nende mahineeringutest implantidega ja muude imedega…

Kas meil ei ole võimalik sellega midagi peale hakata…?

Kes paneb meid uskuma kõike seda ja hoiab meid selles uskumises…?

Kas me ise ei soodusta seda, uskudes sellesse…?

Leidmata end, me jätkame vankumatus uskumuses, et Jumal on meie taga…, hakkame nüpeldama teine teist aina uuemate ettekirjutistega…

Mille poolest oleme erinemas neist, kes on nüpeldamas teine teist piibliga, koraaniga, või talmuudiga…?

Ah jaa…, sinul on kaasaegsem raamat ja hulga õiglasem, kui nende oma…

Ehk sa oled ületamas keskaegseid…

Ainus erinevus on selles see… et sinul ei ole relvi, mis olid neil…

Kui sinul ei ole oma valgust…, kuni pole leidnud Jumalat endas… – kuidas üldse saad midagi väita 100% kindlusega…?

Kui sa tugined üksnes mingile kirjutisele, siis pead teatud tasemel ka uskuma seda…

See oleks üksnes fantaseerimine…

Kuid sind see ei peata… – sa arvad jätkuvalt, et oled mõistmas kõike, et isegi Jumal ise on peidus sinu põues… – seega… oled tegemas illusoorseid järeldusi nii elust endast, kui ka ilmaruumi kohta…

Tulemuseks on loomulikult… – järjekordne fantaasia…, ehk jätkuvalt… illusioon…

Kuni illusioonide raamidest ei ole väljunud, seni kõik järeldused saavad olla vaid illusioonidena…

Seda tuleks alati meeles pidada…

Ma mõistan…, tahaks, et kõik oleks kaetud šokolaadiga, kuid seda võid teha üksnes sina, aga mitte mingid välised jõud…, ja üksnes siis, kui ise oled šokolaadina…

Sa ei saa anda ilmale seda, mida sinul ei ole…

Täiuslikkus

Marat ibn Alim

2018.01.26

Täiuslikkust pole olemas… – selles peitub loomise täius… – kuigi see on näiline paradoks…

Täiuslikkus on semantiline omadus…

Täiuslikkuse tähendus… – on kõrgem tase…, mingi positiivse omaduse, võime, meisterlikkuse piir…

Väita, et milleski on olemas täiuslikkus…, on püüd tõestada mingi eluosa lõpule jõudmist…

Kuid elu on protsess…, seega mingist lõpule jõudmisest ei saa juttugi olla…, vastasel juhul elu oleks seisma jäänud…, või otsa saanud…

Elu ei ole see, mis on olemas… – vaid see, milleks on saamas just praegu…

Elus ei ole midagi stabiilsemat, kui muutus ise

Võtta täiuslikkuse seisund, järelikult… – jätta end ilma võimalusest võtta vastu elu ennast…, tema ande…

Lihtne näide kehade vormide täiuslikkusest…, olgu see mehe, või naise keha…

Kui palju vigastatuid saatusi…, rahulolematusi enda, oma elu, vanemate ja oma puuduliku keha tõttu…

Võttes täiuslikkuse seisundi, muutume jäikadeks, konservatiivseteks, hakkame arvustama kõiki ja kõike, mis on väljaspool väljamõelduid täiuslikkuse raame…

On palju neid, kes mõtlevad ja räägivad, et Kristus oli täiuslik…

Kuid tema oli üksnes suurepärane…, nagu kõik meie…

Kes on väitmas, et see inimene on täiuslikkus, need on võtmas endalt võimaluse läheneda võimetele, milliseid see inimene oli valdamas…, rääkimata juba nende võimete ületamisest, ning näha tema võimalikke eksimusi…

See käib ka mistahes teise inimese suhtes, keda olete tõstnud enda iidoliks…

Sellega jätame end ja teisi ilma tõelistest väärtustest…

See on veel üks arvatava täiuslikkuse miinus, mis aitab täituda hirmust…

Hirm häbisse jäämisest on sööbinud meisse juba lapsepõlvest…, ja sedavõrd sügavale, et ei märka seda koheselt…

Meile juba lapsepõlvest kloonitakse sisse täiuslikkuse illusiooni… – õieti rääkida, astuda, kirjutada õige käega…, ja palju muud… – kõige sellega oleme kaotamas oma individuaalsust…

Me ei ole võimelised tooma ilma neid ande, milliseid peaks…

Kardame ütelda tõde vestluskaaslasele…, enamgi veel… – astuda sellega välja rahva ees…

Me ei suuda andeks anda enda paljusid eksimusi, eriti veel… teiste inimeste puudulikkusi…

Sellist illusiooni on osavalt ära kasutamas korporatsioonid…, õmmeldes meile täiuslikke riideid, luues täiuslikke masinaid…, täiuslikku toitu…, koolitades meile täiuslikke naisi, mehi, lapsi…

Ja meie, ajades taga arvatavat täiuslikkust, raiskame oma elu kilode kaotamisele, korsettidele, kõhnumise kursustele-treeningutele…, tablettide-jookidele lihasmassi tõstmiseks… ja palju muud…

Abiellume täiuslike vormidega… seejärel lahutame, õppimata tundma tõelist armastust…

Soovime täiuslikke keha vorme, milliseid tahaks pidada enda omaks…

Ajades seda kõike taga… – jõuame armukadedusteni, kahtlustusteni, usaldamatusteni…

Meie kõnepruugis on kasutusel palju omandi määratlusi… – mulle, minu, minule, ja nii edasi…

Lastelt, kes alles alustavad oma elu, nõuame täiuslikkust…, karistame, kui seda ei ole…

Poogime neisse süü- ja häbitunde nende ebatäiuslikkuste tõttu…

Mis elu valdkonda ka ei vaataks, kõikjal näeme sellist sündroomi, mida on pidevalt saatmas hirm häbisse jääda…, mida on saatmas süü- ja häbitunne…

Tänu nende tunnetele võimendub võimalus manipuleerida meiega…

Me ka ise ei häbene kasutamast seda oma laste kasvatamisel…, kui ka suhetes enda ümber olevatega…

Vabanedes täiuslikkuse illusioonidest…, neid saatvatest hirmudest leida end ebatäiuslikuna, häbis ja süütundes, on võimalus leida vabadust…, ning mõista nii end, kui ka teisi…

Meie soov oli olla õnnelik…, kuid läksime mõnevõrra eksiteele…

Just süü- ja häbitunded on hoidmas meid ahelais…, jättes meie vaimsust ilma vabast lennust tõe avarustes…

Read Full Post »

« Newer Posts - Older Posts »