Kõik kanaldused, milliseid loete, on isikulised tõe peegeldused, mis on vältimatud ühel, või teisel määral…
Seega…, esmalt kuulake endid, ning pange tähele, kuidas antud informatsioon kajastub teie südameis…
Minu ülesandeks on – püstitada küsimused, mille kallal ehk jääte mõtlema…
Kuid vastuseid leiab igaüks enda seesmuses ise...
Tere isa Absoluut…
Tere, mu vaimsus…, oleme taas koos…
Oled valmis minuga rääkima…
Kas vastaksid küsimustele, millised on mulle saadetud…?
Olen valmis ja olen kuulamas sind…
Tänu eemaldumisele loomise keskmest ja muude faktorite tõttu iga osake on arenemas omas tempos ja oma programmi järgi…
Kuidas kõik vaimsused (näiteks maised) saavad ühe korraga sulanduda Absoluudiga, kui nende teekond ja kesktõmbe jõud on erinev…?
Kitsast uksest ei pääse korraga kõik jumalikud vaimsused…
Pealegi veel… inimkonna üheaegne sulandumine Absoluudiks…
Neil, kes jõudsid kohale varem, tuleks oodata, kuni saabuvad kohale viimased…, muidu ei saa jätkata oma teekonda ülespoole…
Kas selles on mingi jumalik mõte…?
Isegi õunad puu otsas ei valmi korraga…
Võrdlus õunapuuga on hea…
Kuid alustagem algusest…
Olete oksadena suurejoonelisel Ilmaloovuse puul…
Õunapuu on kasvamas ja kogumas jõudu…
Saabub õitsemise aeg ja puule ilmuvad õied…
Õied ei ilmu ühe hetkega, vaid kasvavad ja puhkevad mõne aja jooksul – kogu puu õitsemise aegu…
Õied on kõik erinevad, kuigi väliselt on sarnased…
Mõni õis puhkes varem, kui teised, ometi ta on läbimas puu õitsemise aega…
Mida enam ilmub õisi puule, seda enam õunu kannab ta sügisel…
Mida aeglasemalt puhkevad õied, seda kauem õitseb puu…
Vaata seda kui Ühesust…
Sa oledki see puu, kes avaneb kaunite õitena…
Pole mingit tähendust, milline õis avaneb varem või hiljem…
Vankumatu puu õitsemise tsükkel läheb vankumatult üle puuviljade valmimise ajale…
Kõik õite kasvud, mis ei olnud suutelised puhkema seekord, puhkevad järgneval puu õitsemise aastal…
Kuid need, millised puhkesid, saavad realiseerida oma potentsiaale, ning areneda viljaks uuele tulevale õunapuule…
Viljas on olemas seeme, mis saab anda võimaluse uue õunapuu kasvamiseks…
Kõik on taoline…
Kaunis Ilmaloovuse puu on õitsemas ja kandmas oma vilju…
Need viljad võivad kunagi taas olla suurepäraste uute Ilmaloovuse puudena…
Ka teist igaüks võib saada selliseks viljaks, või puuks…
Igaüks teist, varem või hiljem, võib õiest saada iseseisvaks õunapuuks, ning anda okstele ja lehtedele elu…, kanda Ilmaloovuse vilju…
Viljadest võivad saada uued Ilmaloovuse puud, uute unikaalsete õitega…
Kitsaid uksi pole olemas…, ega ole mingeid uksi üldse…
Uksi on loonud teie eraldumuse vastuvõtt…, nagu ka paljusajandilised lood raskustest teekonnal Jumala juurde…
Üksnes teie olete suutelised heitma need uksed minema, kuna te ise olete loonud neid oma teadvuses…
On olemas üksnes puhas jumalik avarus Jumala Vaimu avaldumiseks, milles olete loonud hulgim seinu ja uksi…
Te olete samuti sulgumas oma majadesse ja lukustate majade uksed… – teile näib, et selliselt võite eralduda…
Kuid üksinda te ei jää kunagi… – olete alaliselt koos…
Kõik uksed ja seinad on illusioonina…
Kuidas on võimalik vaevelda ootuses, kui oled ootamas lähedast vaimsust…?
Olles täiskasvanu, oled jälgimas, kuidas on kasvamas ja arenemas sinu laps… – kas oled vaevlemas ootuses, kuna ta kasvab suureks…?
Vastupidi… – sa tahaks pikendada neid hetki, kuna need on kaunid…
Kui su laps on kasvamas suuremaks, kas sa kiirustad teda selles…, kas kiirustad Jumalat oma palvetega, et laps kasvaks kiiremini…?
Ei kiirusta…, kuna mõistad, et see on tema elu… – tema hindamatud kogemise hetked…
Sa üksnes püüad teda aidata läbida kogemist valutult…, püüad vähendada tema valu, kui seda tuleb ette… – rõõmustad koos temaga, kui ta tunneb rõõmu..
Sa oled siiski teadlik, et varem või hiljem, laps kasvab suureks, saab täiskasvanuks…
Oled teadlik, et ta läbib kõik kasvamise etapid… – selline on looduse seadus…
Seetõttu sa ei kiirusta teda, ega kiirusta ise…, sa tahad, et ta ise saaks maitsta oma teekonnal kõiki võimalikke rõõmusid…
Katsuge häälestada oma teadvust eraldatuse tasemelt ümber Ühesuse tasemele…
Kõik osad oled sina…
Kõik kaunid õied oled sina… – nii need, mis on puhkenud…, ja need, millised ei jõudnud puhkeda…
Kõik see on kätketud sinusse – Ilmaloovuse Puusse…
Kõik pungad, mis ei puhkenud, on samuti sina – kuid üksnes potentsiaalina…
Midagi ei ole läinud kaotsi…
Pungad ei ole süüdi, et ei puhkenud…
Sinu side nendega oli läinud kaotsi, seetõttu nemad ei kuulnud sinu üleskutset puhkemisele…, uue sünnile…
Sa oled ühene kõigiga…
Ei ole olemas mahajääjaid, ega liidreid…
Oled vaid ühene sina… – kõik sinu osad on väärtuslikud ja kaunid…
Just sina pead kõrvaldama neil kõigil eraldatuse eesriide…
Just sina suudad seda teha – taasluua end tervikuna, ning mõista, et pole neid, kes on ootamas…, ja neid, kes on oodatav…
On olemas üksnes Ühesus, kogu oma kauniduses…
See jääb teile siiski mingiks teoreetiliseks väiteks…
Kuidas sina mõistad Ühesust…?
Kui miskit, mis eksisteerib ja tegutseb ühese plaani kohaselt…
Kuid kes töötab välja sellise plaani…?
Ilmselt sina…
Jah ja ei…
Minul plaane ei ole… – ma olen Täius…, minus on olemas kõik…, kõikvõimalikud teostuse plaanid…
Minus on olemas kõik teostunud kujul…
Kuid selleks, et kõik teostunud saaks ilmutuda…, et ma saaks tunda sellest mõnu… selleks kujuneb Kõige Oleva ilmutumise plaan…
Ma olen magav seeme…
Kuni seeme ei võrsu, keegi ei ole teadlik, kuivõrd kaunis taim võib sellest kasvada…
Seetõttu minul plaane ei ole…, ja minul pole teada, millisteks kauniteks taimedeks saan võrsuda…
Mina olen Kõige seeme…
Kuid mis on Kõik, saab mõista vaid juhul, kui ma võrsun seemnest, ehk ilmutun…
Ma olen võrsumas teis kõigis…
Igaüks teist annab unikaalse variandi minu seemne võrsumisest, minu potentsiaali avanemisest…
Igal korral olen imestusega jälgimas enda uusi võimalusi…, uusi Ilmaloovuse õisi…, uusi Ilmaloovuse vilju, millised on võrsumas minu seemnest…
Seega… minu ainus plaan on võrsuda seemnest…, ilmutuda ja õppida tundma enda potentsiaalide avanemise võimalusi… – võrsumist Enda Seemnest…
Sa räägid, et iga võrse, mis on tõusnud sinu seemnest, loob ise enda kasvu ja õide puhkemise plaani…?
Just nii see on…
Ehk kujutaks üht allegoorilist pilti…
On olemas seeme, Vaarseeme, millest on erinevatesse suundadesse tõusnud hulgim võrsed…
Igast võrsest avanes unikaalse kaunidusega õis…
Kõik õied on erinevad…
Igast võrsest said taimed ja puud, mis on erinevate liikidena ja erinevate omadustega…
Selliselt ilmutus minu Vaarseemne potentsiaal…, minu ilmutumise potentsiaal…
Kujutle, et seeme asub Maa keskmes…, ja temast on võrsunud kõikidesse suundadesse, maa pinna suunas, erinevad võrsed, millised on võrsunud erinevateks puudeks ja põõsasteks…, rohuna ja õitena…, ja nii edasi…
Seejärel iga puu andis välja omad õied ja viljad, ning hakkas arendama oma liiki…, kandma vilju ja paljunema…
Selliselt taimne valdus asustas kogu planeedi…
Kuid esmase seemne kasv on ühene…, ta suunab oma kasvud maa keskmest taeva poole…
Seeme ise ei ole teadlik, kuna ja millisena ta võrsub…
Ta saab sellest teada alles siis, kui muutub taimede hulgaks…
Kes on juhtimas seemet…?
Mingi programm, mis kätketud seemnesse…
Võib ka nii väita…
Kuid Vaarseemnes on olemas kõikvõimalikud programmid…, kõikvõimalikud potentsiaalid…
Ja nüüd iga potentsiaal võrsus ja tõusis läbi Maa paksude kihtide taeva poole…
Ehk… iga programm, mis oli seemnes, käivitus, ning hakkas arenema ja looma oma tulemusi viljade näol…
Kõik programmid avanevad varem või hiljem…, kuid seemne vägi ei kahane, kuna tema potentsiaalide hulk on lõpmatu…
Iga taime puhkenud õis asub seemnest erinevatel kaugustel…
Kuid seda juhul, kui igat õit ja vilja võtta seemnest eraldi olevatena..
Ometi kõik taimed on seotud ühese Olu Seemnega, ühese Kõige ilmutumise programmiga… – seega… ei ole vajadust rääkida erinevast kauguse tasandist…
Kui vaadata seda pilti tervikuna, siis näete ühtset taime, milline andis võrseid Maa erinevates kohtades…, puhkes õide erinevate õitena, ning andis erinevaid vilju…
See on unikaalne Ilmaloovuse elu taim…
Seega… igaüks, varem või hiljem, võrsub ja kannab oma vilju…, seega ei ole oluline, kes sai varem liituda sinuga, kes hiljem…
Mu kallid, mõistke ühte, et eraldumine ise minust – on illusoorne…
Sa pole kunagi lahkunud minust…
Sa oled magamas ja näed unes oma eraldumist minust ja rännakuid…
Me pole tegelikult lahkunud hetkekski…
Seda võiks võrrelda lapsega, kes hoides isa käest kinni, teise käega püüab valida mänguasja ja võtta see endale…
Ta on sedavõrd hõivatud sellest, et on isegi unustanud, et isa käsi, millele saaks toetuda, on tema teises käes…
Te pole minust lahkunud, kuna see ei ole võimalik…
Olete minu osad…, seega… – olete alaliselt minus…
Kuid… lakates võtmast minult signaale, arvate, et olete üksikud…, et olete minust eraldunud…
Kui kaksata õis taimelt, ta hukkub… – ta ei suuda elada…, ei suuda eksisteerida… – ta närtsib ja muutub põrmuks…
Kuid see õis, milline on pidevalt toitumas oma taime mahlast, jääb õitsema, kuni muutub kindlapeale viljaks…
Ehk kannaks seda analogi kehale…
Mina olen Jumala keha rakk, ega saa eralduda oma Ühesusest…, ehk Jumala kehast… – kuid saan rännata mööda oma Ühesust, ning tunnetada sidet oma Ühesusega…
Ma ei ole suuteline tabama Ühesuse programme ja kavatsusi, kui tunnetan end üksnes rakuna…, kuid tabada tema kavatsusi ja võtta osa neist, saan üksnes siis, kui muutun ise selleks Ühesuseks…
Kõik on õige…
Kui võtta näiteks minu organism…, minu füüsilist keha, siis minu rakud on ühes ja samas olukorras…
Minu rakud võivad eralduda minust juhul, kui need surevad väljutuste näol minu kehast…
Need siiski jätavad maha oma ühesuse ja suunduvad mujale…
Järelikult…, kui kõik on taoline, ja ma olen võimeline kunagi lahkuma Jumala kehast, enda suuremast Ühesusest, ning minna rännakuile mööda teisi Ühesusi…, kas saan leida teise Jumala keha…?
Või ei saa…?
Kõik on taoline…, kuid teie jaoks see on veel vara…
Sa oled võimeline üksnes tegema järgmise sammu enda teadvustamise suunas…
Sinu füüsilise keha väljutused ei lahku Jumala ühesest füüsilisest kehast kunagi…, nii ka sina ei saa kunagi lahkuda Eimiskist…
Sina Vaimuna, vaimsusena, oled üksnes minu jumaliku Vaimu osake, mis on ilmutunud eraldumise illusioonis…
Ka mina olen kõrgema väe osake, minu Absoluudi…, ilmutun eraldumise illusioonis…
Kuid see pole kuigi täpne…
Ma olen alati tunnetamas ühesust oma Olemusega…, ühesust oma Lättega…
Ma olen täisõiguslik kõikides suundades…, kuigi suundasid ei ole olemas…
Ma olen osa, eraldumata osa minu Ühesusest…, tohutust Ühesusest, mis pole sinu jaoks seni tabatav… – pole tabatav sinu teadvusele…
Samas… sa siiski oled minu Ühesuse osa…, minu Absoluudi osa…
Kuna sa oled minu loal laskunud eraldumuse rännakuisse, sa ei tunneta sidet Lõpmatusega…
Teadvusta seda, et ma olen Lõpmatuse lõpmatus…
Kas suudad seda mõista…?
Seega… sa oled mingi mastaapsema Lõpmatuse lokaalne lõpmatus…, ehk oled – osa Lõpmatusest…?
Jah, umbes nii…, kuigi sõnades on seda raske väljendada…
Sinagi, kui minu osa, kui lokaalse lõpmatuse osa, oled Globaalse Lõpmatuse osaks…
Seetõttu kõik eraldumused ja väljutused on sinu vastuvõtu illusioonid…
Kui lähtuda vee analoogist, siis oled vee rakk ookeanis…
Mina olen ookeani hoovus…
Kuid ookean ise on tohutu ja lõpmatu…
Kas sinu raku elutegevuse väljutused on üksnes minu osadena…, või kogu ookeani osadena…?
Ma olen Lõpmatuse lõpmatus… – ka sina oled Lõpmatuse lõpmatus… – teadvusta seda…
Edaspidine sinu valik seisneb selles… – kas olla eraldi oleva osana, või olla täisteadvus…
Kas olla lokaalne lõpmatus…, või olla Globaalne Lõpmatus…
Muid valikuid ei ole…
Sul ei ole võimalust mitte olla lõpmatus…, sa oled selleks oma olemuses alati… – sa oled Lõpmatuse lõpmatus…
Ookeani rakud aurustuvad, ning hiljem langevad vihmana ookeani tagasi…
Kas ookean on kannatamas nende ootuses…?
Kas ta tunnetab ebamugavust sellest, et kõik rakud pole naasenud…?
Ei…, kuna pole midagi peale tema – ookeani…
Pilved, mis moodustuvad rakkude eraldumisel ookeanist, on sama ookean…
Ookean pole eraldunud oma rakkudest…, vaid rakud ise olid valinud eraldatuse teadvuse, ning peavad end ookeanist eraldunud osadeks…
Ookean ise on teadvustamas oma kõiki võimalusi…
Ookean ise on sirutumas oma võrset taevasse, pilve näol…, kogedes oma kogemist…
Kuid siiski – see kõik on ookean… – vesi ja taevas tema kohal – on ühene ookean…
Kas tahad ütelda, et põhimõttelt sul on ükskõik, kes meist, varem või hiljem, ühineb sinuga… kuna…
… kuna te pole kunagi lahkunud minust…
Olete alati olnud minuga…, te olete Mina…
Oleme ühesed…
Kui oja ookeanist kasvab jõeks, kas ta lahkub ookeanist…?
Kõik jõed, varem või hiljem, naasevad ookeani, kuna kõik planeedil on voolamas, ning moodustamas ühtset veesüsteemi…
Kui oma vastuvõtu prismaga laskuda oja ligi, ehk muuta oma koondumispunkti, siis näed üksnes oja…
Aga kui oma koondumispunkt tõsta planeedi kohale, siis võid märgata, et on olemas ühene ookean, kõigi veealuste ja veepealsete hoovustega…, ning oja on üksnes tema lahutamatu osa…
Oja ei saa eksisteerida ookeanist eraldi… – ta kindlapeale algab ja lõppeb ookeanis…
Inimene (vaimsus) omab teatud potentsiaali, omandab Absoluudi tahkudes uut kogemist ja saavutab uusi energiaid, kasvades kuni uue Absoluudi tasemeni…
Milleks on uue jaoks sulandumine, kuna ta on võtnud enda peale praktiliselt kõike, mida ta on saanud Absoluudi ilma kujundamiseks (varem sulanduda ei ole võimalik, kuni kõik tõusevad vajaliku vibratsioonide tasemeteni), energia kordistamiseks, et suudaks taasluua oma Ilmaruumi…?
Kas meie eksisteerimine – on üksnes banaalne energia loomine ja selle üle andmine Absoluudi eksisteerimiseks, Talveuneks, et hiljem saaks taas avaneda…, juba uues manvantaras…?
Võtaksime analoogina Inimsugu…
Meie lapsed, kasvades, ei sulandu kunagi meiega, milline liik see ka poleks…
Nemad, tuginedes meie õlgadele, astuvad meist kaugemale…, uute eesmärkideni ja ülesanneteni…
Nagu ülal, nii ka all…
Sulandumise protsess ja eraldumine eksisteerivad samuti teie teadvuses… – teadvusta seda…
Need on üksnes sinu teadvuse mängud…, sinu illusioonid…
On olemas ennast teadvustav ookean, mis on kõige potentsiaal…, ehk seeme, mis on kätkemas endas kõike…
See seeme võrsub ja hõlmab kogu maakera…
Kasvab kauni puuna…, ja ta on sedavõrd eemaldunud seemnest, et hakkab arvama, et seemet pole olemas…
Edaspidi kasvatas vilju ja andis enda liigi seemneid…
Uued seemned ei ole enam üldse teadlikud Vaarseemnest…, ning peavad end eraldiolevatena…
Kuid kõik on kvantiliselt seotud…
Kuigi puu kasvatas uusi seemneid, kuid seemneis on kätketud oma kasvamise programm, milles on Vaarseemne kõik Kogu Oleva elu programmid…, igas eraldi olevas seemnes on keskendumine omaette liigi kasvamise programmile…
Kui on hulgim kompuutreid, kas siis operatsiooni süsteemi programm pole üks ja sama erinevatel kompuutritel…?
Sa ei ütle, et neis on erinevad programmid…
Üksnes sina, kompuutri kasutajana, kasutad neid erineval viisil… – kasvõi selle teksti kirjutamiseks…
Mõni kirjutab kirja…, mõni koostab projekti tuleviku jaoks…, mõni loeb selle abil lapsele muinasjuttu…
Kuid neil kõigil on üks programm…
Eraldumine on loonud erinevaid etappe ja tasandeid…
Esmalt oli mateeria protoplasma, mis teadvustas end ühese organismina…
Seejärel protoplasmast eraldusid eraldi ojad, millised eraldusid eraldiolevate mikroorganismidena…, ehk erinevate elu seemnetena…
Hiljem need seemned võrsusid hulgima taimse floorana…
Kuid iga taim oli siiski unikaalse süsteemi osana, mis tegi tööd üksikuna…
Sa ei saa eraldada vaid ühte õit, mis on olemas, ja ei ole olemas… üheaegselt…
Kui õie seeme ei kuku maapeale, siis tema ei saa võrsuda…
Ta võrsub üksnes siis, kui taastab side oma ühesusega…, kui kuuleb signaale emakese maalt, ning tegutseb elu loomise programmi kohaselt..
Edaspidi toimus loomse valduse eraldumine ja mis avaldus erinevate vormide paljususena…
Kuid needki allusid samadele programmidele, mida nimetate instinktina…
Kui taimede side juurte vahendusel on ilmselge…, siis side loomade vahel ei ole niivõrd ilmselge…
Te ei saa näha neid siduvaid tasemeid…
See side avaldub üksnes vaimsel tasandil…, vaimse sulandumise tasemel… – nagu on Ühesuses…
Füüsilises ilmas saate seda näha enamuselt vormide eraldumisena füüsilises kandjas…
Hiljem ilmnes inimene, kui end teadvustav eraldumuse vorm…, mis on järjekordne eraldumus Ühesusest…
Kuid teile seesmiselt näib, et olete unikaalsed isiksused, oma erisuste ja iseloomu joontega, soovidega ja fantaasiatega…
Mis eristab inimest loomast…?
Fantaasia…
See on isiksuse uue loomise taseme ilmnemine…
Varem kõik minu osad olid loomas oma Ühesuse koosseisus…
Taim on loomas oma eksisteerimist, alludes oma programmile…
Loom kasvab ja areneb, alludes samuti oma programmile… – kuid temal on enam valiku võimalusi…
Edaspidi inimene omandab teadvustatud tahte, ning õpib looma oma kujutelmaga…, ehk, omandab looja võimeid…, isiksuse teadvustatud looja võimeid, kes allub mitte üksnes erinevatele kogu oleva elu loomise programmidele…, kuid ka ise on võimeline looma oma loomise programme…
Teie fantaasiad on unikaalsed loomise programmid, milliseid olete loomas ise…
Selles mõttes olete kasvamas kui unikaalsed loomise programmeerijad, loomise programmide loojad, milliseid saavad võtta kasutusele teie madalama tasemega vennad, madalama tasemega teadvustuse tasemed…
… mõned juba kasutavad…
Näiteks mõned koduloomad võtavad osa teie loomise programmidest…
Nemad õpivad fantaseerimist, mis on neil puudu…
Nemad õpivad selliselt olema inimene, ehk saada teadvustatud loojaks…
Kuid milles on selle mõte…?
Milleks tarvis eralduda, et luua…?
Miks ei saa luua sinu koosseisus…, eraldumata eraldatuse illusioonidesse…
Mõte on selles, et saaks kordistada loomist…, selles, et avada kõik minu potentsiaalid…
Ma ise ei ole teadlik kõigist enda potentsiaalidest…
Kätkedes kõike, olen Eimillekski…
Ma muutun Kõigeks, üksnes ilmutudes läbi teie…, läbi teie valiku…
Kui minus on olemas kõik, siis kuidas saan valida üksnes ühte…?
Miks ma peaks eelistama midagi kindlat, kui kõik minu osad on minu jaoks võrdsed…, võrdselt suured minus…?
Kui teadvus on ilmutunud isiksusena, siis temal saab olla eelistusi ja valikud…
Tema valib oma teekonda minu tundma õppimiseks…
Mina saan teie vahendusel valida enda tundmiseks isikliku teekonda, kus õpin end tundma kui vormi…
Ka teie saate läbi selle tundma mind kui vormi…
Samas õpite tundma ka end kui lõpmatuse vormi…, kui potentsiaalide sügavuse potentsiaale…
Õpite tundma end jumalusena…
Ma õpin tundma end osana…
Ma olen Absoluut ja õpin tundma end osana…
Te olete osa ja õpite tundma end kui absoluutse teadvusena…
Ma suundun endast väljapoole, et saaks tunda end vormina…
Te suundute enda seesmusesse, et tunda enda piiramatust…
Need on igavesed teada saamise vood…, igavesed enda tundmise protsessid…
See on meenutamas tõusvaid ja laskuvaid voogusid…
Kui kõrvaldada sõnadel varjundid tõus ja laskumine…, siis jah…
Te olete lähtumas minust vormidesse…, ja naasemas minu vaimusse…
Selline protsess on igavene ja pöördumatu…
Mis on avardumisega ja uue energia loomisega…?
On olemas teooria, ehk informatsioon, et iga allpool seisev Ilmaloovuse tase toodab energiat, et toita Ilmaloovuse kõrgemal seisvat taset…, täites ja avardades teda…
Ehk teisiti… – igaüks püüab avarduda madalamate tasemete arvel, ning tõusta kõrgematele tasemetele… – kasvades nii ja avardudes kui Jumal…
Kui ookeani üks hoovus on voolamas teatud suunas, kas muutub ookean ise…?
Kas tahad ütelda, et ei ole olemas mingit avardumist, vaid on kõigest energia ümbervoolamine Sinu Absoluutse Olevuse piirides…, ühest sinu osast teise…?
Mis mõte on siis ülemise ja alumise tasemetel…?
Las voolaku siis kõik energiad kaootiliselt…, kuid need on liikumas ülevalt alla ja alt ülesse…
Ometi on olemas tasemeid madala teadvustusega ja kõrgemaga…
Kes keda on toitmas…?
Kõik on taoline…
Sa esitad küsimust õieti…
Pane tähele… – mina olen toitmas sind, et saaksid eralduda vormina ja saaks läbida oma kogemist…
Sa oled toitmas mind, võimaldades mul elada läbi sinu kogemise koos sinuga…
Sa oled toitmas mind, sulandudes minuga, tagastades mulle minu kogemist, mis on eraldunud läbi sinu…
Mina olen toitmas sind…, võimaldan sul liituda minuga ja õppida tundma end Absoluutse Teadvusena…
Kes keda on toitmas… – kas jõgi ookeani, või ookean jõge… – kas mõistad…?
Kuid sina oled tulenenud ookeanist…
Ilma ookeanita oleksid jäänud kuivale…
Seega… – kes toidab keda…?
Ookean on toitmas sind esmaselt ja alati…
Kui peale rännakuid naased ookeani tagasi, jõe näol, siis sulle näib, et sina oled toitmas ookeani…
Kuid… kes on toitmas ookeani…?
Eikeegi…, kuna jõed ja ookean on üks…
Jõe voolamine ookeani on üksnes ookeani naasmine iseendasse…
Sa näed vaid üht protsessi osa…
Sa näed, et on olemas olemused, mis on toitumas sinu energiast…, ja oled seetõttu rahulolematu…
Kuid ka sina oled toitumas võõrast energiast… – see sind ei häiri…
Sa toitud pidevalt vee energiast…, õhu energiast…, maa energiast ja päikese energiast…
Ilma selleta sina, tänavune minu vorm, ei saaks eksisteerida…
On üksnes vahetus…
Toitumise küsimus kerkib üksnes siis, kui andmine ja tarbimine ei ole tasakaalus…
Kui keegi annab enam, kui saab…, siis saab väita, et temast toitutakse…
Kui keegi saab enam, kui annab…, siis saab väita, et ta toitub kellestki…
Kui keegi annab samaväärselt, kui saab, siis jutt käib energia vahetusest… – üksnes energia voogamisest…
Näiteks… pühad inimesed andsid enam, kui said…
See ei ole päris nii…
Esiteks… – nemad teadlikult valisid andmist inimkonnale…, ehk valisid toita inimkonda jumaliku energiaga…
Seda isegi ei saa pidada toitmiseks…, pigem… täitmiseks…
Nemad püüdsid täita inimkonda ja eraldiolevaid inimesi Jumala Valgusega…
Kuid võiks nimetada ka toitmiseks, kuna nemad kustutasid kannatajatel janu…, neil, kes olid eksiteel Vaimus…, kes otsis sidet oma Lättega…, oma ookeaniga…
Nemad ise said energiat kõrgemalt poolt…, kõrgemalt tasemelt… – muidu nemad ei saaks elada kaua…
On olnud püha inimesi, kes surid varakult, kuna andsid enam, kui said…
Kuid need, kes elasid sügava vanaduseni, elasid tasakaalus… – nemad üksnes lasid Jumaliku tervendava energia Voogusid endast läbi…
Ka seda võiks nimetada toitmiseks…
Kõik on sõltumas sinu teadvustusest ja sinu vastuvõtu tasemest…
Igaüks teist on andmas ja võtmas vastu… – muud ei saa olla…
Ei saa üksnes anda, või üksnes saada…
Kui teadvus on eraldumuse tasandil…, kui peab end eraldi olevana, ega pole seotud kogu olevaga…, siis temale eraldatuse illusiooni läbi näib, et temal on puudu energiast…, ja seetõttu ta peab toituma kellestki või millestki…
Seetõttu teadvuses on olemas toitumise paradigma, milles on neid, kes on toitumas…, ja kellest toitutakse…
Kui hakkad mõtlema ühesuse paradigmas, siis sellised mõisted haihtuvad…
Neid, kes on toitumas ja kellest toitutakse – ei ole olemas…
On olemas Suur Teadvuse Ookean, kõiksugu ilmingutes, ning on olemas üksnes energiate hoovused ja voolused Ookeanis…
Kui sa oled ookean…, kas hakkaksid jagama oma hoovuseid õigeteks ja vääradeks…?
Kas arvaks, et keegi sinus on toitumas kellestki sinus…?
Kui see kõik oled üksnes sina… – siis, tuleb välja, et sa toitud üksnes iseendast..
Kuid toitumise küsimuses on… võtta kelleltki midagi ära…
Mida sina saaks võtta ära endalt…?
Kuidas sa saaks võtta ära endalt…?
Teadvustage endid Ühesusena…
Seda on raske teha eraldatuse tasandil…
Kuid, väljendades kavatsust, teadvusta end ühesusena, ava juurdepääsu koode Ühesusse…
Selliselt avate ukse Lõpmatusse…
Kuni peate end eraldatuna, siis kõigel sellel ei ole mõtet…, ja keegi on toitumas teist…
Te hoiate ust kinni, ega luba Lõpmatuse Voogudel täita teid… – te olete eitamas neid…
Kui teie uks Ühesusse on pärani lahti, siis te lakkate end eraldamast Ühesusest, ning hakkate märkama üha uusi erinevaid voogusid, mida toob uksest sisse sama Ühesuse ookean…
Te üksnes lubate endasse Ühesust, lubades temal täita teid, toita teid, taastada teid, ning ühendada teid Kogu Olevaga…
Iga isa ja ema on tunnetamas ühesust oma lapsega…, selline ühesus on kätketud teisse rakumälu tasandil…
Kuid lapsed hakkavad tunnetama oma ühesust üksnes siis, kui on läbimas iseseisvalt vanemlikke kogemisi…
Alles siis nemad naasevad ühesusse Kogu Olevaga, kogedes surma…, läbides selliselt kogu eraldumise tsükli… – eraldumise, kasvamise, naasemise läbi ühesusse enda ühesuse teadvustamise…
Vanemad on toitmas lapsi…, ning lapsed, kasvades suureks, hakkavad toitma vanemaid…
Igas mõttes… – mateerialikus, kui ka vaimses…
Vaimset toitu leiad ise, olles minu osana, kogedes läbi eraldumise Ühesusest ja läbi naasemise Ühesusse…
Ka sinu lapsed, kui neist saavad vanemad, hakkavad hoolt kandma oma laste materiaalse ja vaimse toiduse eest…, ja kogema ühesust minuga, eraldudes minust…
Eraldudes sinust…
See on – igavene ringiratas… – oma ühesuse tundma õppimine… – enda ühesusena tundma õppimine… – minu ühesusena tundma õppimine…. igavene minu, kui Absoluutse Teadvuse osa…
See on sinu, kui Absoluutse Teadvuse arengu tsükkel…, igavene Teadvuse Ookeani jumalik ilmutumine…
See on Absoluudi lähtumine Olu Jõgedeks, millised hiljem on naasemas temasse, olles rikastunud uute vastuvõtu vormidena…, tema uute avanemise võimalustena…
Enese tahkude teada saamisena…
Järelikult… me kõik oleme Olu jõgedena, mis on lähtumas sinu Teadvuse ookeanist…?
Jah…, igaüks teist on teadvuse ookean, milline avaldub olu jõgedena…, ja millised naasevad ja lõpetavad eneses, kui teadvuse ookeanis, tundma õppimise tsüklis…
Tänan sind, Isa, vestluse eest…
Ka mina tänan sind soovi eest tunda nii ennast, kui mind… – me oleme ühesed..
SElena
Leave a Reply