Feeds:
Posts
Comments

Archive for May, 2016

Kõik kanaldused, milliseid loete, on isikulised tõe peegeldused, mis on vältimatud ühel, või teisel määral…

Seega…, esmalt kuulake endid, ning pange tähele, kuidas antud informatsioon kajastub teie südameis…

Minu ülesandeks on – püstitada küsimused, mille kallal ehk jääte mõtlema…

Kuid vastuseid leiab igaüks enda seesmuses ise…

 

Tahaks rääkida olemusega, mis maises kehastuses oli don Juan Matus, indiaani šamaan Yaqui suguharust Mehhikos…, ja kes õpetas Carlos Castanedale sõdalase kunsti…

Palun vasta…

Olen siin…

 

Kas võin esitada sinule küsimusi sõdalase teekonna kohta…, ja selle õpetuse kohta, mida õpetasid Carlos Castanedale…?

See ei olnud õpetus…, vaid elu praktikad…

Olen valmis…

 

Sa lahkusid maisest kehastusest seesmise süttimise läbi…, ja kus oled nüüd…?

See on raske ilm…

 

Raske…,  – kas tihke…?

Jah…, siin kõik on veniv ja aeglane…

 

Kas ikka sama orgaaniliste olevuste ilm…?

Jah…, üks nendest liikidest…

 

Kuid sa otsisid absoluutset vabadust… – kas leidsid selle…?

Kas seesmine süttimine ei vabastanud sind sellest…?

Sõdalase teel on palju püüniseid…

 

Aga kuidas on Genaroga…?

Temal on kergem…, tema on vaba…

 

Kas tema lahustas oma vormi, ning naases sellesse, mida nimetate kotka emanatsiooniks…?

Jah…, meie teed läksid lahku…

 

Miks…?

Ma ütlesin… – tema oli kergem…, ja tema polnud nii fikseerituna, kui mina…

Minul jäi sellest veidi puudu…

 

Mis hoiab sind selles kinni…?

Tihkus…

 

Kas teekond, mida õpetasid Castanedale, oli Valguse, või Pimeduse teekond…?

See oli sõdalase teekond…, vabanemise teekond…

Tema teekond vabadusse kulges kuristiku kohal, tasakaalu otsimise piiril…

Sellel võib libastuda ja kukkuda kuristikku…

Kotka silm on terav…

 

Kotkas – kas on see Pimeduse sümbol…, või midagi muud…?

Kotkas pole ei üks, ega teine… – on üksnes emanatsioonide teostus…

 

Sa oled rääkinud, et nägijad näevad kotkast must-valgena…

Kas see on seotud Valgusega ja Pimedusega…?

Kas kotkas on nii üks, kui teine…?

Jah…, kotkas on olemas kõik…, kuid enam on pigem seda, mida nimetate Pimeduseks…

 

Kas teie tee viis Pimeduse poole…?

Meie tee oli tasakaalustamise tee sõdalase teekonnal…

Üksnes laitmatus saab viia sõdalast vabanemiseni kotka võimu alt…

 

Tuleb välja, et kotka võim käib kõigi inimeste üle…?

Ehk… – Pimeduse jõud käib kõigi inimeste üle…?

Kotkas on tõmbamas ligi enda taolisi emanatsioone…

Kui inimeses juba algselt pole selliseid emanatsioone, siis ta läheb teist teed…

Kuid pea kõigis inimestes on olemas kotka emanatsioone…

 

Kotkas – kas need on ainsad emanatsioonid…, või on ka teisi emanatsioone…?

Et kehastuda inimvormi, selleks emanatsioonid peavad tulenema kotkalt…

Need tulevad läbi tema…

Teda ei saa võtta mingi objektina… – pigem see on emanatsioonide erisuste hulgana, millised on olemas ilmas…

Kogu ilm on esindatud emanatsioonide hulgana…, emanatsioonide helenduvate niitidena…

Vaid need, milliste vahendusel kujunevad inimvormid ja vormid, millised asustavad teie planeeti, tulenevad kotka emanatsioonide reast…

Kotka emanatsioonide ridade seesmuses on olemas erinevaid ridu, millised on esindatud mitteorgaaniliste olevuste ridadena…, loomade emanatsioonide ridadena…, taimede ja paljude muude emanatsioonide ridadena, millised inimvormi poolt ei ole vastuvõetavad…

 

Siis tuleb välja, et ilm on juba selliselt seatud, et inimvormis ilmnemine on võimalik üksnes Pimeduse emanatsioonide vahendusel…?

Ei…, see pole nii…

Sõdalane ei jaga kotka emanatsioone pimeduseks ja mitte pimeduseks…

Sõdalane näeb ja vaatleb…, teeb järeldusi selle kohta, mida näeb…

Teda ei huvita kõlbelise nägemise aspektid…

Ta on otsimas hetke keskmet…

Nägijad näevad, et emanatsioonid, millistele inimlikud kookonid on lükitud, tulenevad kotka emanatsioonidest…

Kotkas on vaid – üksnes teatud jõud, mis jagab inimolevustele teadvust…, ning võtab need teadvused peale inimese surma tagasi…

Kotkas pole ei tume, ega valge…

See, et nägijad näevad teda must-valgena, ehk mustana ja valgete viirudena, räägib tema ebaühtlusest…

Selline on inimolevuste kehastumiste teekond…

Te nimetate seda vaimu laskumiseks tihkusesse…

Seega… kotka emanatsioonid on kui muundunud vaimsus…

See on see osa Vaimust, milline on võimeline laskuma teie mõõtme tihkusesse, ning muutuma orgaaniliseks, või mitteorgaaniliseks olevuseks…

 

Ma tahaks mõista…, kas Vaim oma loomult on Valguseks, või Pimeduseks…, ehk hoopis Kotkana, või Tuvina…

Kas selleks, et sündida inimvormis, peab vaimust saama kotkas…?

Kotka emanatsioon – on erilist liiki energia, mis on võimeline tihkestuma orgaaniliseks, või mitteorgaaniliseks olevuseks…

Ei ole võimalik kehastuda inimeseks, kui ei ole läbitud vaimu tihendumise staadiumit…

 

See meenutab esmasündinut pattu, kus inimolevus oli sündimas juba algselt piinades…

Tuleb välja, et kõik inimolevused on sündimas kotka emanatsioonist, milline on tihendunud vaimuks, kes on võimeline tihenduma jätkuvalt…

Tuleb välja, et see ongi Pimedus…, mis on just vaimust eraldunud osa…

Minu traditsiooni sõdalasi ei huvita ei Pimedus, ega Valgus…

Oleme otsimas vabanemist…

Oleme otsimas sõdalase rada, mis asub teadvust õgiva kotka noka ja tühjuse kuristiku vahel…

See rada on ülimalt kitsas…, kuid ta on viimas vabanemisele…

 

Vabanemisele millest…?

Kotkast…, vormidest…, tavaliste inimeste teekonnast…

 

Sa ei suutnud püsida rajal…? Miks…?

Olen juba rääkinud…, mul jäi puudu liikuvusest…

Kui sõdalase koondumispunkt hakkab muutuma liikuvamaks ja kokku viima erinevaid ilmasid…, siis sõdalane peaks olema sedavõrd erapooletu, et suudaks hoida seda neutraalses olekus…, et ta ei saaks kinnistuda ühte olekusse, mis koondaks teda teatud ilma, ega lubaks hiljem väljuda sellest kinnistusest…

Mõningate ilmade energia on veniv…, ja seetõttu võidakse kinni jääda sellesse koondumispunkti olekusse kauemaks ajaks…

Genaro oli liikuvam, ega lubanud oma koondumispunktil kinnistuda sellel ilmal, kuhu jäin kinni mina…

 

Miks sina ei saa väljuda sealt…, või sulle meeldib seal olla…?

Kuidas saab sõdalasele meeldida vabaduseta olek…?

Olen liikunud selles suunas kogu oma inimlikku elu…

Mulle ei jätku energiat ilma koondumispunkti kõigutamiseks… – siin on vähe energiat selleks…

Ma saan anda sulle üksnes teadmisi energia kohta…

 

Kui me hakkame suhtlema, siis igal juhul hakkab toimuma energia vahetus…

Kui oled valmis vastama küsimustele, siis võime näha, mida hakkab sündima meie vestlusest…

Mind enam huvitab Valguse teekond…

Ma küsin sinult selle kõige kohta selleks, et mõista, millised lõksud võivad olla vabanemise teekonnal…

Kas saad rääkida mulle koondumispunktist…?

Küsi…

 

Koondumispunkt… – kas see on mingi punkt inimkookonil, mis vastutab ilma vastuvõtu eest…?

Kas enamusel inimkonnast on see kinnistunud jäigalt teatud olekusse, millise ta võtab omaks seoses kasvamisega lapsest  täiskasvanuni…

Kas kõigi inimeste koondumispunktid on alaliselt häälestunud teine teisele.., ning nende vahel on käimas teatud viisil – kaashäälestus…

Kas selle tõttu kõik inimesed on nägemas ilma ühesugusena…?

Koondumispunkt asub inimkookonil vasakust abaluust veidi allpool…, ning see on liikumas kookonil inimolemuse ulatuses…

Ta on liikumas inimese une aegu, ning on suuteline nihkuma mingi vapustuse aegu…, ehk isegi mingi stalkingi protsessi aegu…

Kuid on olemas mõningad punkti koondamise seisundid, kuhu on võimalik jõuda sõdalase praktikate tulemusel…

Sellised punkti nihutamised on koondamas sõdalase teisi vastuvõtu ilmasid…, ja need on mitteorgaanilised ilmad…

Samuti on olemas koondumispunkti seisukoht, mille nimeks on looma punktiks…, ning koondudes sellesse, inimene muutub kas loomaks, või linnuks… muundades täienisti oma keha ja selle vastuvõttu…

Kas on see kõik nii…?

Lühidalt küll…

 

Oled rääkinud seitsmest reast ja neljakümne kaheksast ilmast, milliseid on võimalik koondada kokku…

Neljakümne üheksast…

Seitse rida ja seitse kinnitust igal ühel…

49 on sinu ilm…, inimlik…

 

Kuid ma pole kuulnud orgaanilistest ilmadest, milliseid on asustanud teised olevused ja mille ilmad on väiksema tihkusega…

Kas inimkookonil selliseid punkte ei ole olemas…?

On ikka olemas…

Kuid inimesel on kergem nihutada oma koondumispunkti mitteorgaaniliste ilmade suunas ja suurema tihkusega ilmadesse…

 

Miks…?

Kuna koondumispunkti oli kergem nihutada suurema tihkusega ilmadesse…, siis selleks kulus vähem energiat…

Tolteegid, ehk nägijate vana traditsiooni järgijad, leidsid kergusega neid ilmasid, ning hakkasid unustamatult rändama mööda neid…

Neil jätkus energiat laskumiseks mitteorgaanilistesse ilmadesse ja uurida neid…

Kuid mitteorgaaniliste olevuste ilmad nõuavad suurt energia kulutamist…, seetõttu nemad ei olnud võimelised pääsema eksimuste püünistest, ning muutusid nende ilmade pantvangideks…

Nemad on seni seal…

Uued nägijad hakkasid otsima vabanemise teekondi…

Neid ei huvitanud rännakud mööda ilmasid, kui selliseid…

Nemad püüdsid leida praktikaid, millised võimaldaks neil minna kotkast mööda, ning saavutada vabadust…

Uued nägijad uurisid vanade traditsioonide praktikaid…, otsisides selliselt uusi teekondi…

Nemad heitsid kõrvale need praktikad, mis viisid laskumisele madalamatesse tihkustesse, mitteorgaanilistesse ilmadesse…, ning hakkasid uurima neid…, otsima väljapääsu sellest…

Nemad mõistsid, et pääsedes oma vastuvõtuga mistahes ilma, see haarab ajutiselt inimese koondumispunkti enda alla, ning suudab hoida seda mingis kinnistunud olekus…

Tõeline sõdalane peab oskama hoida oma energiat tasakaalu olekus, millises miski ei saa muuta ühtki kavatsust, ega püüdu vabaduse poole…

Ma õppisin sõdalase püsivust…

Kõik minu sõdalase praktikad olid suunatud energia stabiliseerimisele…

Siit algas väikeste türannide praktika, mis aitas kujundada teatud sõdalase vastupidavust…

Kui sõdalasel tuleb põrgata kokku tundmatute ilmadega, ta peab säilitama oma koondumispunkti neutraalses olekus, ning lubada neil ilmadel üksnes sõuda tema teadvusest läbi, ega peataks teda ennast teekonnal vabaduse poole…

 

Kuid koondumispunkt ei eksisteeri kookonil, vaid mingil vormil…

Kuid, kas vabadus on vabadus vormidest…?

Kuidas on võimalik neist vabaneda…?

Veel enne, kui kätte jõuab vabadus, vorm peab läbima veel mitmeid enda muundusi…

Vana vorm, kui koorik, pudeneb maha, mis olekski vabanemise etappideks…

Nagu õhupalli korvist visatakse välja liigne ballast…

Kuid igal vormist vabanemise etapil on omad lõksud…

Koondumispunkt ei kinnistu üksnes ilma vastuvõtule…, vaid kinnistub inimkookonile endale…, ta kinnistub vormile, millesse on kätketud teadvus…

See sarnaneb ehitisega, mis variseb tükkideks, kui võtad sellest välja ühte seonduvat detaili…

Vastuvõtu ilmade koondumine ja vormi koondumine on oma olemuselt üks ja sama protsess…

Sa võtad ilma sellisena, nagu ta on…, sest sinu koondumispunkt on hoidmas koos sinu teatud kindlat vormi…

Kui poleks vorme, siis sa ei suudaks võtta vastu… – vabadus on ka vastuvõtu puudumine…

Vastuvõtu teel on kujunemas vastuvõtu vorm…, ning, olenevalt sellest, millist vormi on toetamas sinu koondumispunkt, saad luua ka vastuvõtu ilmasid…

Kõik on seonduses…

Sinu praegune koondumispunkt on toetamas seitset vormi…, sinu seitset keha, millistest olete rääkimas…

Need kehad liituvad koondumispunkti üheseks punktiks, mis hoiab sind vormina…

Kui inimene sureb, siis füüsiline keha laguneb ja kukub ära kui mittevajalik koorik… – järgi jäävad kuus keha, millised püsivad koos tänu koondumispunktile…

See on vormide koondumispunkt ja vormide ilm…

Kui inimene peale surma on jatkuvalt liikumas mööda vormidest vabanemise teed, siis aegamööda hakkavad koorikutena ära langema ka järgmised kehad…, kuni ta vabaneb kõikidest kehadest…, varem või hiljem…

Kui inimene heidab maha füüsilise keha ja füüsilise ilma koondumise…, siis ta jääb eksisteerima teise ilma tasemel, mida nimetate astraalseks ilmaks…

See tähendab, et ta pole suuteline enam koondama füüsilist ilma…, kuid on võimeline koondama hulgim astraalseid ilmasid…, ning oma vastuvõtuga rännata mööda neid…

Ta on võimeline nihutama oma koondumispunkti mööda astraalset keha, mööda inimrida…

Kui rääkisin koondumispunkti liikumisest süvitsi, aga mitte pikku inimrida…, siis see oligi koondumispunkti nihutamine teistele inimkookonkehadele…

Kuid selline nihutamine on äärmiselt keeruline, mis nõuab tugevat kavatsust ja hulgim energiat…

Seetõttu inimene, kes on liikumas mööda vabanemise teed, kui tavaline inimene, aga mitte sõdalasena…, oma omandamise teel ta on liikumas aegamööda enda koondumispunkti kõikidel kookonitel…, kõikidel oma kehadel…

 

Pea kinni…, ma olen segaduses…

Füüsiline keha – seda saab puudutada…, kuid kookon, kas seda saavad näha nägijad helendava muna näol…, ja mida ei ole võimalik puudutada, kuna ei  kuulu inimkehade vastuvõtu ilmale…

Inimkehad on üksnes energiate voolamise viis…

Sellist inimkeha kujundit olete võimelised nägema üksnes seetõttu, et see arenes inimvormiks pikema ajalise energia voolamise ja inimkookonina evolutsioonilise arengu aegu…

Ehk selleks, et midagi puudutada, oli tarvis sfäärilisest kookonist tuua esile omalviisil kombikuid, millest arenesid käed ja jalad, et saaks lähenda ja kombata teisi füüsilisi objekte…,

Seega… – inimkeha areng kulges kohandudes inimolevuse vajadustele…

Paljude maiste eoonide aegu sfäär arenes käesolevaks kehaks…

Teised kehad veel ei ole arenenud selliste vormideni…, kui ehk vaid astraalne keha on sageli võtmas füüsilise keha kuju…

Ülejäänud vormid enamuses eksisteerivad sfäärilisel kujul…

Kuid teil nende tasemeni on veel pikk tee…

Seega…, teadvuse helenduv kookon, mida näevad nägijad, on üksnes kõikide helenduvate kookonite summaarum…, välja arvatud füüsiline keha, mis on oma arengu tulemusel võtnud omapärased vormid…

On sul meeles, kui rääkisin, et mõningate maagide helenduvad kookonid muundusid nende vajaduste ja teekonna kohasteks…

Neid on sageli võimalik näha merevaigu trapetsite kujul…

 

Seega… – kas ma mõistsin õieti, et inimvormil on seitse kookonit, millised on ühendunud koondumispunktis… – see on hoidmas kookoneid vormi olekus, ega lase neil laguneda laiali…?

Inimene on võimeline nihutama oma koondumispunkti iga keha puhul…, nihutamise tulemusel koguda kokku ilmade vastuvõttusid…

Peale inimese surma füüsiline vorm laguneb…, ehk… koondumispunkt ei hoia keha enam teistega koos…, erinevaid ilmasid hakkab koguma järgmine vastuvõtu tasand…, astraaltasand…

Ka see on võimeline nihutama koondumispunkti, astraalse keha piiride ulatuses…

Peale astraalse keha kõrvale heitmist, koondumispunkt hakkab koguma ilmade vastuvõtmist mentaalselt tasandil…

Ja nii edasi…

Seda kõike vaid seni, kuni saab minema heidetud viimane kest…

Kas alles siis saaks Vaim kätte vabaduse…?

Jah, kõik on õige…

 

Kuid miks inimvaim kehastub peale surma taas inimkehasse…?

Seda ta valib ise…, ta valib mitte kui vabadust… vaid kui vormi…

Ta püüab taas kehastuda füüsilisse kehasse, et läbi keha õppida tundma ülejäänuid võimalusi koondada ilmasid inimkookonil, milliseid ta ei olnud võimeline koondama eelmiste kehastuste aegu…

Üksnes siis, kui ta on läbi uurinud kõikvõimalike ilmade kooskõlasid, ta on valmis minema üle oma järgmiste vormide ja teiste ilmade koondumiste uuringutele…

 

Kuid miks me ei koonda teisi füüsilisi ilmasid, peale käesoleva selle…?

Te ei koonda teisi ilmasid, kuna teie koondumispunkt on jäigalt kinnistunud siia…, ning teil ei jätku usku ja energiat selle nihutamiseks…, puudub distsipliin…

Sõdalane on suuteline nihutama koondumispunkti ja koondama teisi füüsilisi ilmasid…

Sa oled lugenud, kuidas Carlos koos La Catalinaga koondasid ilmasid, milles nemad olid ussidena…

Iidsed nägijad koondasid ilmasid, millistes võtsid endile looma kuju ja nende vastuvõtu võime…

Uued nägijad…, uue traditsiooni sõdalased, ei tunne huvi füüsiliste ilmade vastu ja nende koondamiste vastu…

Nemad on otsimas vabadust…, seetõttu püüavad heita kõik vormid korraga maha…

 

Kas seesmine tuli, ehk süttimine, on kõikide oma vormide maha heitmine…, loobumine kõigist inimlikest vastuvõttudest…, kõikide inimkehade põletamine korraga…?

Jah…, selleks tarvis vankumatut kavatsust…, kõrget paindlikkust ja tohutut energia hulka…

 

Kuid miks te siis oma unesnägemiste abil rändasite mööda teisi ilmasid…?

Unes nägemine – on üksnes rännak astraalses vormis…, ehk unesnägemise vormis…

Rännakuid on võimalik teha mistahes kehas… – erinevus on üksnes rännakute kiiruses…

Füüsiskehas on see toimumas pikema aja ulatuses…

Kerges valguskehas, unesnägemise kehas, mis on hõredam, rännak saab toimuda pea hetkega…

Kas on sul meeles, kui uued nägijad rändasid ühistes unesnägemistes just seetõttu, et oleks suurem tõenäosus kinnistuda koondumispunkti, ning selline ilm haaraks neid endasse ja nad saaksid püsida selles koondununa pikemat aega…

 

Pea kinni…, meile ju räägitakse, et kõrgematel plaanidel, teistel tasemetel, on olemas hulgim struktuure ja olemusi, kes on aitamas inimesi nende rännakutel… – võtavad vastu ja juhendavad…

Need on üksnes ilmade lõksud…

Sõdalane on läbimas neid ilmasid transiidina…, kui ülestõusev batüskaaf läbi ookeani kõikide kihtide…

Kuigi batüskaafi akna taga on vilkumas abikutsed ja abipakkumised…, kuid sõdalast see ei saaks peatada…

 

Kuid… kui inimene oma füüsilises vormis on suremas, kas siis peenemates astraalsetes ilmades teda on vastu võtmas tema enda vaim ja tema juhendajad…

Ja kui temal on soov naaseda füüsilisse kehasse, siis temale valitakse keha ja tema arengu kohaselt määratakse kehastumise stsenaarium…

Need on üksnes teadvuse mängud…

Kõik kujuneb üksnes kavatsuse kohaselt…

Pole olemas mingeid struktuure, kes on ootamas mingi olemuse pöördumist nende poole abi järel…

Ka teil on olemas hulgim asutusi, millised on eksisteerimas isegi juhul, kui nende poole ei pöördu keegi…

Kõik teostub üksnes kavatsuse väel…

Kui inimene avaldab tugevat soovi naaseda füüsilisse inimvormi…, siis rakenduvad teatud programmid riietumiseks uude vormi…

Sellised programmid käivituvad üksnes kavatsusest…

Ta justkui sisestaks parooli pääsuks sellise programmi osale…

Ilmades on sellised väed ja jõud, mis on formeerimas selliseid programme, ning kannavad vastutust nende laitmatu töö eest…

Inimene on ikka ja jälle püüdlemas maisesse kehastusse, kuna sinna on jäänud tema sugulasi ja lähedasi…, ja kuna kartis surma, siis jättis pooleli mõnedki inimliku vastuvõtu elemendid…

Veel ka seetõttu, et veel ei tea kõiki vormist vabanemise võimalusi, või isegi kardab selliseid võimalusi…

Sõdalase teekonnal on vohamas hulgim ohtusid, milliseid ei saanud varem õppida tundma…, ja neid tuleb ette seni, kuni pole läbinud neid kõiki…

See, kes on läbinud neid, pole suuteline sellest meile rääkima… – ta on vabanenud oma vormidest…, ja teda ei huvita enam see, mis on seotud vormidega…

Peaksid mõistma, mida oled tahtmas…, millist teadmist tahaksid saada…

Kui sind on huvitamas sinu koondumispunkti rännakud, mööda erineva teadvusega ilmasid… – kuid… see ei ole minu teekond… – ma otsin vabanemist…

Kui sinul on küsimusi selle kohta… – siis olen valmis vastama…

Sinul on huvitav energia…, ja see on hoidmas mind ärkvel…

 

Hoidmas ärkvel…, kas sa oled siis magamas…?

Sellel tasandil, millisel olen…

Vastuvõtt on veniva kisselli taoline… – kõik protsessid on ülimalt aeglased…

Siin energia ei ole pulbitsev, kui inimeste juures…

Et olla ärkvel, tarvis pingutada…

Nii on ka sinul…, kui oled ärkamas sügavast unest, siis ei tahaks kuidagi ärgata…

Selleks tarvis koguda energiat…

Seetõttu ma üksnes ootan, kuni teda saab piisavalt…

Minu vankumatu kavatsus viib mind, varem või hiljem, sellest ilmast välja…

Vankumatu kavatsus on kui terastross, millest sõdalane hoiab kinni, ning liigub mööda seda aeglaselt ja järjepidevalt, oma eesmärgi poole…, milleks on trossi kinnitumise lõpppunkt…

 

Meile on räägitud, et mõningad nägijad on märganud mitte üksnes kotkast…, vaid ka tuvi…

Ehk… – on olemas emanatsioonide jaotus heledaks, mille ilma esindatuse väljenduseks on tuvi…

… ja tumedaks, milline on eksisteerimas antiilmas…, nende väljenduseks on kotkas…

Logos ja Antilogos…, ilm ja antiilm…

Kaks vastandlikku ilma, milles seadused ja vastuvõtud on vastupidises suunitluses…

Sulandumise ja eraldumise ilmad…

Sulandumise ilmas on olemas vabavaliku seadus…

… kuid Antiilmas vabavaliku võimalus puudub…

Tuleb välja… et, kui sinu teekonnaks on kotka teekond…, siis sinul valiku võimalust ei ole…?

Ma ei suuda mõista, miks iidsed nägijad ja teie nägijate jada ei märganud tuvi…?

Või teda pole olemas…?

Või te polnud suuteline teda nägema…?

Me liikusime mööda eelkäijate praktikaid…, ning avasime neid vastavuses oma liikumisele…

Kuigi iidsed nägijad innustusid sellest, mida nimetad kotka teekonnaks, kuid see polnud meie valik…

Sõdalase teekond on vaba…, olgu see kotka või tuvi teekond…

Temale pole oluline, kelle poolel olla…

Olgu see, või teine teekond… – kuid see on siiski vormi teekond…, jäiga seonduse teekond…

Esimesel juhul sa oma kogumispunktiga üksnes korjad õuduse orgaanilisi ilmasid…

… teisel juhul – kauneid ja helgeid ilmasid…

Kõik need teekonnad on vabadusest siiski ilma…

Sõdalase teekond on kulgemas kahe ilma vahel…, ning rada sellel on ülimalt kitsas…, ja mõlemad ilmad on ahvatlemas enda poolele…

Ahvatlevad on mõlemad…, ja tõmbavad inimesi ligi, olenenematta tema emanatsiooni seisundist…

Selles mõttes kotkas ongi õgimas inimese emanatsioone…

Ka see, keda nimetad tuviks, on samuti õgimas inimese emanatsioone…, kuid teie nimetate seda mitte õgimiseks…, vaid sulandumiseks…

Need ei ole kõlbelised hinnangud, mida inimkond omistab neile kahele energeetilisele protsessile…

 

Tuleb välja, et mitte üksnes kotkas on võtmas inimteadvust…, vaid ka tuvi…?

Seega… on olemas kaks teatud väge, mis tõmbavad inimteadvust endasse peale keha surma…, ja seda olenevalt inimese teadvuse seisundist…

Kuid samas räägid, et kotkas on jagamas inimesele emanatsioone…, ja ta võimaldab inimesel sündida…

Kuidas on siis tuviga…, ka tema peaks jagama inimesele teadvust…

Seda on ka toimumas…

Kuid see on eriline teekond…

Selliselt toimub see, mida nimetate Püha Vaimu laskumisena inimesele…

Selliselt sünnivad vähesed…, ja neid nimetate pühakuteks ja Messiateks…

Selliselt oli astumas Kristus ja mõned teisedki…

Selliselt tulevad maa peale need, keda nimetate avatarideks…

Kuid enamus inimolevustest on astumas mööda kotka emanatsioonide teed…, vaimu laskumine käib läbi paljude vormide…

Seejärel… inimesel seisab valik… – kas minna kotka teed, või tuvi teed…, mida nimetate pimeduse või valguse teedeks…

Kuna inimene on väljunud kotka noka vahelt, siis ta peab esmalt vabanema tema emanatsioonidest…, pääsema tema kontrolli alt…, tema kõikenägeva pilgu alt…

Vastasel juhul, ta õgib teda peale surma taas…

Mille tõttu temal tuleb taas kehastuda inimvormi…

Et vabaneda kotka valve alt, on tarvis elada laitmatut elu…, laitmatud helendumuse vaatevinklist…

On tarvis olla selliselt, et sinu emanatsioonid ei tõmbaks kotka pilku endale, ega saaks õgida neid…

Ehk… – oma emanatsioonid tarvis teha puhtaks kõikidest vormide värvingutest, milliseid on lisanud inimesele kotkas…, ja milliseid nimetate sõltuvusteks…

Kasvõi liialdatud kaastundlikkus viib sõltuvusse astraalse keha vormist…

Liialdatud intellektuaalsus viib sõltuvusse mentaalsest kehast…

Liialdatud mateerialike hüvede tarbimine, olgu see toit või rikkus, viib sõltuvusse füüsilisest keha vormist…

Seetõttu vabanemise teekond kotka emanatsioonidest, kulgeb läbi loobumise seondustest…

Selles mõttes sõdalase teekond on üksildase teekond, kes ei püüdle millegi poole…, kui siis – ehk jääb vaid püüd vabaneda vormide ilmast…

Kuid paljud, kes on valinud Valguse teekonna, lähevad ühe vormi sõltuvusest üle teise vormi sõltuvusse…

Uurides oma koondumispunkti liikumist, muutes oma energeetilisi võimalusi, nemad hakkavad rändama mööda teiste tihkuste ilmasid…, mööda neid inimvormide ilmasid, milliseid nimetate Kõrgemateks Ilmadeks ja Valguse Ilmadeks…

Teatud arengu tasemel need valgustumise ilmad on liikuvamad ja kergemad…

Kuid sõdalase jaoks need siiski on püünisteks, kuna need on hulga ahvatlevamad, kui muud venivad ilmad…

Sõdalase teekond – on seondustest vabanemise teekond…

Kuid iidsed nägijad ja kaasaegne inimene, on seotud teatud kinnistustega mõningatele koondumispunktidele, nii füüsiliste, kui ka astraalsete kehade kookonitele…

Seega need, kes on rändamas mööda helenduse Kõrgemaid Ilmasid, nihutavad omad koondumispunktid teistele inimvormidele…

Kuid ka selles puudub vabadus teistest vormidest…, kuigi see võib näida kaunina… ja valiku vabadusena…

Tegelikult, tehes mistahes valikut koondumispunkti kinnistumiseks, sa juba kaotad vabaduse, kuna heidad muud valikud kõrvale…

Voli vabadus valguse ilmades seisneb selles, et neis puudub jäik kinnistumine koondumispunktile…, puudub selline haare, milline on esinemas mitteorgaanilistes pimeduse ilmades…

Neis koondumispunkt on jäigalt kinnistatud…, ning see on võetav, kui valiku vabaduse puudumine…, või siis… – selle nihutamiseks kulub suuremal hulgal energiat…

Just ühte sellisesse ilma olen mina sattunud…

Enamus neist ilmadest on suure venivusega…, ja neis olemine sarnaneb ujumisega soo mülkas, mis imab sind endasse…, aga mitte kui puhtas vees…

Selline on selle ilma omadus…

Sellel pole midagi ühist kõlbeliste hinnangutega…

See on üksnes siinse energia omadus…

 

Tänan sind vastuste eest minu küsimustele…

Mul oli huvitav sinuga suhelda…

Kui soovid, siis võime kord taas jatkata seda…

SElena

Read Full Post »

Kõik kanaldused, milliseid loete, on isikulised tõe peegeldused, mis on vältimatud ühel, või teisel määral…

Seega…, esmalt kuulake endid, ning pange tähele, kuidas antud informatsioon kajastub teie südameis…

Minu ülesandeks on – püstitada küsimused, mille kallal ehk jääte mõtlema…

Kuid vastuseid leiab igaüks enda seesmuses ise…

SElena

2016.04.14

Tervitan sind, Absoluut…

Tervitan ka sind, minu osake…

 

Kas tead…, inimesed tahavad teada sinust üha enam ja seetõttu saadavad küsimusi…

Ühest küljes neile on harjumatu, et sinuga saab sedavõrd lihtsalt suhelda…

Kuid teisest küljest… – nemad tahaks sinust teada võimalikult enam…

Lutsifär rääkis, et temale inimkond meeldib, kuigi tema pole veel ennast üldse teadvustanud…, ometi ta püüab haarata oma teadvusega kogu ilma…

See on teie jaoks ka loomulik…

Õppides tundma kogu ilma, õpite tundma ennast… – kuna kogu Ilmaloovus on kätketud teisse…

 

Mulle siiski näib, et sind ei ole võimalik õppida tundma…

Kas selline asi on üldiselt võimalik…?

Kas seda üldse on võimalik saavutada meie piiratud teadvusega…?

Kuidas lõplik on võimeline õppima tundma lõpmatut…?

Kui lõplik peab ennast eraldatuna… – siis see pole võimalik…

Kui lõplik teadvustab end Lõppmatuse osana…, siis temast endast saab Lõppmatus…

Kui temast saab lõppmatus, siis ta teadvustab end Lõppmatusena…

Et õppida tundma puud, tarvis saada puuks…

Et õppida tundma jõge, tarvis saada jõeks…

Et õppida tundma lindu, tarvis saada linnuks…

Et õppida tundma Lõppmatust, tarvis saada Lõppmatuseks…

Kuid see pole see teadmine, millist oled saamas praegu…

See pole mõistuse teadmine…

See on enda teadvustamine millenagi, või kellenagi…

See on olemine kellekski, või millekski…

Et õppida tundma lõppmatust, tarvis olla puhas lõppmatus…

Lõppmatusel ei ole vormi, ega piiranguid…

Lõppmatusel pole nimesid ja tunnuseid…

Ta on tühjus…, ja samas… temas on olemas kõik…

Seega… lindude tundmiseks tarvis saada linnuks…, kuid samas… neid võib tundma õppida, saades lõppmatuseks, milles on olemas kõik…

Võib õppida tundma lindu, saades kõigena, milles on olemas linnu olemine ja kivi olemine…

Ja seda üheaegselt…

Võib saada Puhtaks Olemiseks, milles kõik on olemas üksnes potentsiaalina…

Kõik kui seemnena…, kõik kui vaikse veena… – kuni seda ei pane käima mingi tuule puhang, või temasse visatud kivi, mis tekitab nähtavaid laineid ja energia kulgemist…

Vee vaikne pind ei rutta kusagile, ega soovi midagi… – on üksnes Puhas Olu…

Ilmutamata Mina on Puhas Olu ja vee puhas pind…

Ilmutatud Mina on KÕIK…

Kõik, mida on kätkemas jõgi… – kalad…, putukad…, taimed ja liiv põhjas…, ning olevused, kes on elutsemas vees…, kuni mikroorganismideni…

 

Sina ilmutatud ja sina ilmutamata oled eksisteerimas üheaegselt…?

Või on see une ja jõude oleku taoline…?

Sa tabasid õieti… – see on taoline…, kuid samas ka üheaegne…

Kui oled magamas, siis su keha magab ja on jõude üheaegselt…

Sinu teadvuse koondumine nihkub vaid…, ning sind vaadates, kui teadvust…, siis oled olemas üksnes sina teadvusena…

Kuid samas… kuigi sinu keha on magamas…, kuid sinu vaimsus on uitamas mööda su une teisi ilmasid…

Kuid sa valdad üksnes inimlikku vastuvõtu vormi…

Kui minu Mina on magamas, siis minu teadvus on uitamas mööda minu erinevaid ilmasid ja vorme…, siis olen ma KÕIK…

Kui mina ärkan, siis ma olen EIMISKI…

Samaaegselt ka vastupidi…

… kui mina ärkan, siis ärkan kellegi vormis…, ehk Enda lugematutes vormides…

… kui olen magamas…, siis minus on magamas kõik minu potentsiaalid…, ning ma olen ilmutamata… ma olen Puhas Olu…

 

Kas on see võimalik üheaegselt…?

Ma ei suuda seda mõista…

Minu füüsiline keha… on üks minu vaimsuse paigutumise vorm…

Kui ma magan…, siis see vorm on puhkamas…, kas siis mina teadvustan end teises enda vormis…, peenemas vormis…?

Tõsi…, see on üheaegselt… – kuid mitte vastupidiselt…

Kuidas oleks seda sulle selgitada?

Sõnad samuti rüütavad end sinu jaoks vormi, ning on vastuvõtu piiranguks…

Minu uni ei ole puhkus…, ka sinu uni pole puhkus…

Puhkus millest…?

Teil on olemas hea analoog… – teie riietumine…

Kui paned selga ühe või teise riietuse, siis sa ise kummalgi juhul ei puhka…, puhkab vaid sinu riietus…

Samas sa magad, kuna pannes selga uue riietuse, sa piirad muud omad formaalsed ilmutumised…

Olles kuninga riietuses, siis oled mängimas kuninga illusiooni…

Olles orja riietuses – oled mängimas orja illusiooni…

Kuid kummalgi juhul sa ei maga…

Sa üksnes vahetad vastuvõtu suunda…, ehk vahetad riietust…

Kui sa riietud orja riietesse, siis võiks ütelda, et kuningas sinus on magamas…

Sinus on samuti magamas hulgim teisi rolle, milliseid sa võiks mängida…

Sa oleksid kui geniaalne näitleja, kes on võimeline mängima mistahes rolli…, ning iga rolli puhul riietud uude vastavasse riietusse…

Pealegi samas… igas kuningas on olemas mitmeid teisi rolle… – ta on isa…, abikaasa…, sõber…, türann…, armastaja…, armuke…, ja nii edasi…

Aga kui kuningas magab…, kui kuninga roll temas ei tööta… – siis ta on mängimas teisi enda vastuvõtu mänge…

Kuid…, kas sellisel juhul näitleja ise magab…?

Ta üksnes on läinud muu mängu sügavalt sisse… – ja see on tema uneks…

Sama on ka minuga…, ma olen kui mistahes rollide geniaalne näitleja…

Selline mäng on kätketud minu potentsiaalidesse…

Minu talendiks mängida kõike, on minu potentsiaaliks…

Kui olen magamas, siis ilmutun ühes oma rollidest…

Samas olen alati teadvustamas, et kõigest see on vaid… mäng iseendaga…

See on minu enda avamise ja tundma õppimise viis…

Viis tundma õppida oma geniaalsust…

Minu viis avada enda talente…

 

Ma mõistan…

Vasta palun ka esitatud küsimustele…

Ma püüan…

 

Mulle näib, et sa muigad selle üle…, kui saaks ütelda nii sinu kohta…

Ma õpin muigamist teie käest…

See, mida nimetate huumori meeleks, on suurepärane viis õppida tundma ennast…, õppida tundma ennast kõrvalise pilguga…

Puutudes kokku teiega…, ehk… avades teid enda seesmuses, kui enda tegusaid potentsiaale, kui minu ilmutumist…, siis ma saan võtta vastu umbes sama, mida saate vastu võtta teiegi…

Kuid samas ma ei tee selle üle nalja, kuna mul on raske anda seda kõike edasi teie sõnades…, teie piiratud vastuvõtu tõttu… – raske leida sellist analogi, mis oleks teile mõistetav…

Asi isegi polegi selles…

Ma püüan anda edasi…

Kuid see tähendab, et ma pole üksnes sinu vestluskaaslane…

Iga sinupoolne küsimus sünnitab mind kui sinu vestluskaaslast, sest iga küsimus hakkab kaasama ja kutsuma üles eluks…, hakkab ilmutama olematusest osa minu energiatest…

Need minu osad on võimelised olema sinuga koostöös selliselt, et sa mõistaks vastust…

Sa oma küsimustega ilmutad mind olematusest…

Olematuses pole olemas ei küsimusi, ega vastuseid…

Küsimuse esitamine loob impulssi vastuse ilmnemiseks…, mis omakord sünnitab mind, kui sinu vestluskaaslast olematuses…

Selles mõttes oled minu looja… – sina oled minu sünnitaja… minu käesolevat, kes on vastamas sinu küsimustele…

Kas mõistad meie seost…?

Kuid samas ise oled minu osana…

Samas oled veelgi suurema osa osaks, mis on tohutuma osa osaks, mis on samuti minu koosseisu osaks…

Siit tuleneb, et mina sinus ilmutan end endast, läbi pöördumise enda poole…

Kas mõistad kogu seda seost…?

Katsuge minna vormiga piiratud teadvusest üle uuele ilma vastuvõtule…, tervikliku vastuvõtule, kus pole olemas eraldi olevat…, kus on olemas kõik… ja korraga…, ja kõik kätkeb kõike…

Igaüks teist on alati millegi osa…, ning samas on kätkemas endas kõike…

Igaüks teist on üheaegselt kellegi looming ja looja…

Igaüks teist on üheaegselt kellegi vanem ja kellegi lapseks…

Igaüks teist on üheaegselt nii seemnena kui ka puuna…

Puu on siiski üksnes ilming… – võrsunud seemnest…

Kuid seeme on üksnes puu potentsiaal…

Pole oluline, et seemnest puuks kasvamise teel ta on läbinud kõiki taimse ilma staadiume… – võrse…, rohi…, põõsastik…, ja alles siis puuks kasvamine…, millest taas ilmneb seeme…

 

Seega… küsimused…

Absoluudi jutust tuleb välja, et Ta on mitte kui fakt…, ning temal on olemas oma kujunemise ja arengu ajalugu… – siis tahakski kuulda teda, kasvõi üldjoontes…

Kas tema on kui meiegi, avanenud mingist vormist…?

Kuidas on võimalik avaneda vormist?

On võimalik avaneda vormiks…

Kui oled eostamas last, kas avad seda omast vormist?

Sa eostad seda otseses mõttes enda seesmuses…, siis, kui oled kujundamas loomise vormi kavatsust…, millise sünnitad enda seesmusest…

Üksnes kavatsus on sünnitamas ja kujundamas energiat väljaspool sind, teatut vormi jaoks…

Kuid see kõik on toimumas seesmuses…

Seega see, mis on kõik, on seotud kõigega…

Mina avanen vormiks enda seesmusest…, endast…, enda seesmuses…

 

Ilmselt siin on võetud arvesse see, et oled millegi enama osa…

Oled ju rääkinud, et ka sinul on oma Absoluut…

Jah…, Tema ei teadvusta end vormina…

See on minu arengu tee – avanemine vormideks…

Tema on teadvustamas end teisiti…

Tema on avanemas mitte vormina…, vaid sügavusena…

Tema ei eralda end endas…, vaid süvendab end…

Seda on raske sinule selgitada, kuna kõik on väljaspool inimmõistuse piire…, väljaspool inimvormi võimete piire…

Võtame taas näite ookeanist…

Tõustes ookeani pinnale, on võimalik luua erinevaid vorme…, erinevaid laineid ookeani pinnal…

See on minu võimalus läbi lainete tundma õppida end, kui Olu Ookeani…

On võimalus laskuda ookeani sügavustesse, ning eksisteerida üksnes seal…

Mida sügavamale laskud ookeani põhja poole…, seda enam ookeani võimalusi ja väge sa endale saad…

Seda enam saad avada end ja oma väge… – oma lõpmatust…

Lainete pind on lõpmatu…, kuid lained ise on lõpuga…

Kui laskud sügavustesse…, siis see sünnitab Lõppmatust…, sünnitab Lõppmatuse jõudu…, Lõppmatuse väge…

See annab unikaalselt uut loomise liiki…, enda, kui lõppmatuse, loomise liiki…

Kui olen eksisteerimas…, siis ilmutun teis vormide näol…, ning, liikudes teada saamise teed, avan ennast…

Kui muutun Puhtaks Oluks…, siis olen Tema viis tema ja enda teadasaamises…

Selliselt muutun süva teekonnaks…, saan EIMILLEKS…

Õpin tundma end kui TEDA…

Nii on ka teie juures…

See, mida nimetate kvantlikkuseks… – on üksnes kaudne Tema teekonna selgitus…

Teie mõiste kohaselt kvantlikkus on – Osa võime omada Terviku omadusi…

See on ka minu teekond…, minu kvantlikkus…

Kuid tema kvantlikkus… on Terviku võime viia oma Terviklikkust aina sügavamaks…, mis on geomeetrilise progressiooni taoline… – aina suurendab oma lõppmattust…

See kõlab ehk absurdselt… – lõpmatust pole võimalik suurendada…

See oleks kui lõpmatus süvendaks oma potentsiaale…, oma väge…

See oleks kui õhupalli lõpmatult täis puhumine…

Kuid ka see seletus ei oleks vormi tasemelt…

Oleks kui impulssi sündimine eimillestki…, mis avab üha uusi enda võimsusi, millised ei ole võimsustena kunagi varem ilmnenud…

 

Kas on miskit välist Absoluudi suhtes…?

Jah ja ei…

Kõik kõiges…

Ka minus on hulgim minu osi, mis on nii  seesmiseks, kui väliseks…

Kui ma ilmutun enda osana…, ütleme – ühes enda vormis…, ning eksisteerin üheaegselt kõigis oma vormides, siis muidugi… ma teadvustan üheaegselt kõiki enda vorme, kui ka enda osade piire…

Seetõttu minu jaoks on olemas nii seesmine, kui ka väline…

Kui ma teadvustan end Puhta Oluna, ilma vormideta…, siis minu jaoks ei ole olemas ei seesmist, ega välist…

 

Ehk siin on silmas peetud miskit välist, milline on sinust suurem…

Kas mina, kui Absoluutne Teadvus, olen sinu suhtes seesmisena…, või välisena…?

 

Vist siiski seesmisena…

Kas sinu jaoks väline on üksnes sinu vormid…?

Mõisted seesmine ja väline on olemas üksnes minu teadasaamise teekonnal…

Seega see, mida nimetan oma absoluudiks, on üksnes minu, kui Absoluudi terviklikkus…

Nagu mina olen teie jaoks terviklikkus…, nii ka minu jaoks miski suurem, millesse olen mahtumas, on minu Terviklikkuseks…

Kuid teie ettekujutluses terviklikkuseks on kõikide osade summaarum… – teisiti teile see ei ole mõistetav…

Samuti püüate teadvustada ka minu Absoluuti…

Kuid see on teisiti…

Ma olen siiski minu terviklikkuse üheks sügavuse astmeks…

Püüa seda mõista…

Ma pole osa…, ma pole vorm… – ma olen sügavus…

Ma olen minu Absoluudi üks potentsiaalidest, milliseid on müriaade…, ehk lugematu hulk selliseid potentsiaale…

Ma olen üksnes potentsiaal…, vorm…, loomise potentsiaal läbi vormide…

Kuid loomine on mitmekülgne…, lõpmatu…

Minu absoluut on arendamas enda erinevaid potentsiaale, mis ei ole minu potentsiaalide taolised…, ja neid ei ole võimalik kirjeldada inimlikes sõnades ja inimlike mõistmiste kohaselt…

Mis on sügavus… – te püüate mõõta seda ookeani lineaarsetes mõõtmetes…?

Kuid kuidas mõõta ookeani potentsiaali…?

Kuidas mõõta tema kõiki potentsiaale…?

 

Kas Absoluudil on olemas individuaalsus…?

Jah…, on küll… – kuid see ei ole vormi individuaalsus…, ja see ei ole omadus…

Individuaalsus – on teada saamise viis…, mingite omaduste teatud suunitlus…

Võiks ehk ütelda…, on olemas mingi loomise värvitoon…

Minu enda teadasaamise viis käib läbi minu ilmutumise vormideks…

 

Kas selline enda teada saamise viis on kätketud sinusse juba algselt…?

Või ole see üks võimalustest, millist sa valisid, et õppida end tundma…?

Kas sinul on olemas valik…, või on see üksnes vormide omadus…?

Jah ja ei…

Harju sellega, et absoluutsetes kategooriates puudub kategoorialikkus, puudub ühetähenduslikkus… – on üksnes kvantlikkus…, ehk… ühene seondus…

Selline teada saamise viis on kätketud minusse…

Käe teada saamine… – on taktiilsus…

Kõrva teada saamine… – on kuulmine

Kuid see on siiski – osalemine ja formeerumine…

Kui kõrv oleks võimeline teadvustama end mitte osana, vaid tervikuna…, siis see ei oleks enam kõrv, vaid oleks sa ise…

See oleks üksnes sinu viis teada saada kuulmise vahendusel…

Kui sa püüad kuulda midagi, siis sa justkui valiks sellist teadasaamise viisi…

Kuid samas… sa võid tead saada enda ja ilma kohta läbi teiste vastuvõtu organite…

Kõik on eksisteerimas siiski üheaegselt…

 

Kuidas toimub suhtlus Absoluutide vahel…, kui sellised üldse on olemas…?

Kas meie Absoluudil on olemas absoluudist sõbrad, kellega koos olid avanenud…?

Kas Absoluutidel on olema ühised loovused ja projektid…?

Te taas lähtute eraldatuse tasemelt, milles on olemas mingid vormid, kes on loomas koos…, kuigi samas… olles eraldatud teine teisest…

 

Sa ise oled rääkinud, et oled algselt eraldunud lugematu hulga esmaloojateks, kes hakkasid looma oma ilmasid…

Just selles on meie küsimuse mõte analoogide kohta…

Jah…, see on teada saamine vormide vahendusel…

Kas sügavusel saab olla sõpru…, ja kuidas saab sügavus suhelda sügavusega…?

Sügavuse omadus on avardudes mahutada… muuta sügavamaks oma potentsiaale…

Minus on mõningad potentsiaalid, mis võivad ilmneda teie vormide näol…

Sellised potentsiaalid on manustatud minusse minu Absoluudi poolt…, nagu teie kõrv, mis on täitmas teadasaamise funktsiooni…

Kas sinu kõrv on suhtlemas sinu käega…?

Teatud mõttes küll…, kuid mitte sellisel juhul, kus käsi sügab kõrva…

Vaid juhul, kui kõrv saab võtta vastu mõningat taktiilsust…, ning käsi võib kuulda kui kõrv…

See toimub läbi sinu…, seesmiselt…

Käsi on teadlik, mida kuulis kõrv…, ja kõrv on teadlik, mida puudutas käsi…

Selline on sinu terviklikkus…, sinu kvantlikkus…

Kas kõrval ja käel on ühiseid projekte…?

Jah ja ei…

On vaid seetõttu, et sina, koos nendega, teadvustate end tervikuna…, kui keha…

Nemad õpivad terviklikku vastuvõttu…, milline on kokkuvõttes arenemas ühes suunas…, ja seda… kuidas keha on liikumas…, puudutamas, või kuulmas…

Kas potentsiaalid saavad suhelda…, või omada ühiseid projekte…?

Jah ja ei…

Kui nemad avanevad oma terviklikkuses, siis ka loovad koos…

Käe taktiilsus lisab kuulmisele teadasaamise värve…, sellega süvendab enda terviklikkust…, teiste potentsiaalide teada saamist…

Kuid iga potentsiaal on üksnes varjatud jõud, mis kasvatamas oma väge…

Kuid üheaegselt ta on loovuse ühene üldine vägi…

Oma väge nemad on avamas ja kasvatamas siiski ühise keha vahendusel…

Kas käsi saab aidata kõrval paremini kuulda…?

Aga kas kõrv saab aidata kätt paremini tunda…?

Ei…, nemad on sootuks erinevad… – erinevad potentsiaalid ja erinevad teada saamise tasemed…, erinevad potentsiaalide avamise kvaliteedid…

Kuid ka selline analoog pole õige…, jutt käib selles välistest teadasaamise vormidest…

Kujuta ette kätt, milline oma teadasaamisega on avanemas enda seesmusesse…, ehk katsub sind seestpoolt…, ning kõrv, mis on kuulmas mitte väliseid helisid, vaid sukeldub kuulmisega sinu seesmusesse…

Oma mõtte poolest see ehk oleks lähedasem…, kuid selgitustest jääb siiski puudu…

 

Seega… – siiski on olemas mingi globaalne kavand, mis on mingi grandioosse ja lõpmatu terviklikkuse tasandil…?

Jah, muidugi…, muidu sellist kooskõla ja funktsioneerimist poleks olemas…

Kuid meie jaoks see on tabamatu…, nii sinu jaoks, kui ka minu jaoks…

Kas sinu maksa rakk on suuteline tabama sinu ilma Esmalooja kavatsust…?

Kuid ma siiski annan vihje… – sinu maksa rakk on siiski oma potentsiaali tasemel teadlik mingil viisil mitte üksnes sellest, kuidas peab funktsioneerima maksa rakuna…, vaid on teadlik ka Esmalooja kõigist seadustest…

Kõik on siiski kvantlikus seonduses…

Kuid maksa rakul ei jätku väge, et teadvustada neid potentsiaale ja kavandusi, et saaks võtta neid teadmiseks selliselt, kui valdad sina…

Ka teadmistel on omad potentsiaalid…

Potentsiaalid – on avamata energiad…, avamata vägi…

Sa mingil tabamatul teadmise viisil oled teadlik kõigist esmakavandustest…

Te kätkete neid enda seesmuses… – seega ka rakk kätkeb kõiki teadmisi sinust…

Kui meile ei jätku teie väest, et avada neid teadmisi endas…

Nii sina, kui ka mina oleme astumas oma väe tõstmise rada…

Ma olen teadvustamas end läbi teie, ning annan teile õigust avada endas kogu minu väge, kõiki minu potentsiaale…

Ka teie saaks avada endas kõiki neid potentsiaale, millised on kätketud minusse…, ning läbi minu ühenduda Absoluudi Terviklikkusega…, minu terviklikkusega ja minu sügavusega…

Minu Absoluut annab mulle võimaluse tunda Teda läbi minu valiku…

Kuid minu valik on just ilmutumine vormidesse…

 

Kui oleme loodud Absoluudi näo ja taolisuse järgi…, siis ka temal peaks olema Monaad…, Vaimsus…, Kõrgem Mina…, mingi vormi taolisus…, või siis… kõigi tema aspektide sulandumine üheks tervikuks, kus saaks avaneda kogu tema potentsiaal…

Monaad, Vaimsus, Kõrgem Mina – need on samuti vormid…

Kuid Mina olen oma olemuselt vormitu…

See oleks sama, kui ütelda, et jõgi on ookeani taoline…, ning seetõttu ka ookeanis peaksid olema jõed ja ojad…

Jah, ookeani seesmuses on vood…, kuid need pole ookeani olemus…

Ookeani olemus on ääretus…, vormitus…, see on ookeani vee olemus…

 

Kumb on esmane… – kas Absoluut, või Teadvus…?

Need on jagamatud…, kõik on üksnes Teadvus…

Küsimus on vaid selles…, et kelle teadvusena end võtad…?

Sa saad võtta end Inimteadvusena…, ja Jumalteadvusena…, ja Kristusteadvusena…, ja Absoluutteadvusena…

Muutub üksnes teadvuse rakurss…

Kuid Absoluutne teadvus just seetõttu ongi absoluutne, kuna on mahutamas endasse kõiki enda vastuvõtu rakursse teadvustena…

Ma olen Absoluutne teadvus…

Ka teie olete absoluutne teadvus, mis on kätkemas endas Absoluutse Teadvuse kõiki potentsiaale…

 

Kas Absoluut on järgimas seadusi…, kui jah…  – siis, mis seadused need on…, ja kes neid on üles seadnud…?

Jah ja ei…

Kõigile sinu küsimustele saab vastata nii ühekülgselt…, kui ka mitmetähenduslikult…

Kui seadusi pidada piiranguteks oma avanemisel…, oma mõistmistele… – siis millised saavad olla seadused Lõppmatusel…?

Seda ei saa miski piirata…

Kui seadusi pidada kui omadusteks, kui kvaliteediks, kui lahutamatuks omaduseks… – siis jah…

Vee omadus on voolata…, ehk vee seaduseks on voolamine…

Pole ühtki seadust, mis saaks vett piirata…, ja tema seadusteks on voolamiste valikud ühel, või teisel viisil…

Kuid vee peamiseks vääringuks ja omaduseks on – voolavus…

Nagu meie analoogis… kõrva seaduseks on – kuulata…

Kui tema ei kuule…, kas ta siis rikub seadust…?

Jah…, muidugi…, ta ei ava oma potentsiaali…, ega ava oma omadusi lõpmatuseni, et mõista oma omadusi…

Seega see, mida mõistate seaduse all…, on üksnes vajadus…, kohustus järgida oma tõelist loomust…, oma tõelist määratlust…

Kui teadvustate seda, siis seadused lakkavad olemast piirangutena ja sunduslikena…

Sellest saab teie olemuslikkus…

Teil on küll seadus – ära tapa – kuid see on olu peamine olemus… – mitte tappa…

Ja see pole üksnes kõlbeline kategooria, kuna tappa on siiski – eraldada…

Inimesel, kui minu osal, Absoluutse Teadvuse osal… on omaduseks mitte eraldada, vaid liita…, taastada oma terviklikkus…, oma teadvuse terviklikkust…, oma kaasosalust…

Inimese omaduseks on oma väe kasvatamine, läbi enda avardamise, enda seesmuses… – sellised on inimenergia omadused…, inimlike teadasaamise viisid…

Kõik minu vormid on teadvustamas oma terviklikkust…, ning on astumas Minu tundma õppimise teed…

Seega tapmine pole minu vormide omadus…, pigem eraldumise illusioon, mis ilmnes seoses enda eraldumisega terviklikkusest…

 

Kuid vabaduse seadus on olemas ka sinul…?

On…, ja see on kui loomulik vajadus õppida tundma end… – avardada ja avada end… – süvendada end…

Selline on vabavoli seadus selle kõrgemas mõistes…

Kui hakkate teadvustama, et teise valik, milline see ka poleks – on üksnes igaühene õigus õppida tundma, avarduda ja süüvida endasse…

Selliselt hakkate lõpuks austama teise õigusi teha oma valikuid…

Teil on raske seda mõista, kuna seote seda kõlbeliste kategooriatega ja hinnangutega…

Kuid teadasaamise avanemise kogemine on ühine…, ning midagi ei toimu ettemääratlemata…

Ohver õpib tundma end mõrtsukas…, ja mõrtsukas õpib tundma end ohvris…

Üheta poleks teist…

See pole küll parim viis tundma õppida end, kuna see on piiramas teada saamist…

Kuid siiski… – see on enda kogemise tundmine kõigi võimalike ilmutumiste läbi…

Kõik on üksnes energiate voogamine

 

Kas Absoluudil on olemas oma Läte, nagu meie lätteks on Absoluut ise…?

Kas potentsiaalidel on olemas läte…?

Muidugi on… – lõpmatus…, kuna kõik on kõiges…

Mina olen sinu lätteks…, ka minul on oma läte… – kuid need on üks ja sama Läte – teadvusta seda…

Tean, et teil on raske seda omaks võtta… – kuid püüa siiski…, üksnes vaiki selles teadmises…

Sinul ei jätku väge seda mäletada…, sa ise oled lukustanud seda oma potentsiaalina…

Üksnes luba sellel teadmisel pääseda sinusse…, ja teha oma tööd…

Informatsioon, mis pääseb sinusse, on üksnes energia, milline hakkab otsima sinus resonantse…

Nagu jõgi, mis on otsimas sängi, et saaks voolata…

Kõik on meie ühises punktis…, kõik lätted ja kõik potentsiaalid…

Meie sinuga oleme punktiks, ning võlulisel viisil me mahutame endisse kõiki minu lätte potentsiaale…, ehk mahutame kogu Absoluudi…

Kvantiliselt sa oled teadlik kõigest, mis on Temas toimumas…

Nüüd sa oled püüdlemas avada oma mõistuse teadmist, kasvatades oma väge läbi oma arengu…

Nii me oleme teine teisele lätteks… – teadvusta seda…

Teadvustage endile seda kõikesiduvat niiti, mis on Terviklikkus…, ehk absoluutne terviklikkus, millist ei ole suuteline mahutama sinu praegune vastuvõtt…

Ta on sinus juba eelduslikult…, ja ta on sinu omadus…, sinu esmasündinud omadus…, sinu loomus… – ja see on lahutamatu sinust, ning jääb alati sinu omaduseks…

See on lõppmatuse ja terviklikkuse omadus…

Teadvusta seda endale…

SElena

Read Full Post »

« Newer Posts