Kõik kanaldused, milliseid loete, on isikulised tõe peegeldused, mis on vältimatud ühel, või teisel määral…
Seega…, esmalt kuulake endid, ning pange tähele, kuidas antud informatsioon kajastub teie südameis…
Minu ülesandeks on – püstitada küsimused, mille kallal ehk jääte mõtlema…
Kuid vastuseid leiab igaüks enda seesmuses ise…
Tervitan sind, Lutsifär…
Tervitan sindki, otsija…
Tahaks esitada sulle küsimusi eelmise vestluse kohta, kus minul jäi mõnigi asi arasaamatuks…
Kui Absoluut oli loonud Esmalooja, kes hakkas looma meie Ilmaruumi…, kas ta lõi Eraldumise mõttevormi alusel…?
Järelikult… – kogu meie Ilmaloovuses on olemas duaalsus ja duaalsed paarid…?
On olemas…, kuid erinevatel tasemetel…, ehk eraldatuse tase on erinev…
Kui võtad punkti…, ja lased sellest välja hulgim kiiri-suundi, nagu siilil okkad… – siis mida kaugemale eemalduvad kiired…, seda suuremaks kasvab kiirte vahemaa…, ehk seda enam on eraldatuse tase teine teisest…, ja seda vähem mõistmist nende vahel…, vähem kokkupuudet…, seega – suurem duaalsuse tase…
Jaga nüüd siil pooleks… – neist saab kaks ilmnenut poolt – Ilm ja Antiilm…
Selline on duaalne paar…
Pea kinni…, kas tahad ütelda, et igal Valguse Ilma Kiirel on olemas duaalne paar – Pimeduse Ilma Kiir…?
Jah…, igal Valguse kiirel on olemas duaalne, Pimeda ilma vastandpaar…
Oleme harjunud duaalsust pidama kui – päev ja öö…, armastus ja vihkamine…, mees ja naine…
Kui vaatad Duaalseid Paare, siis avastad, et nende seas on erineva duaalsuse tasemega paare…
Näiteks – mees-naine on duaalne paar…, kuid need ei eira teine teist…, need on ühildatavad…
Igas inimeses on olemas nii mees-, kui nais-jooni…
On olemas duaalseid pooli, kus koostisosad on vastandumas… – näiteks… armastus ja vihkamine…
Kuid räägitakse, et armastusest vihkamiseni on vaid üks samm…
Just nimelt…
Ehk vaataksime taas siili…
Kui oled rändamas mööda siili kiiri…, siis ka siin on olemas armastuse kiiri…, ja vihkamise kiiri…
Millisel kiirel ka poleks…, kuid mida lähemal lähtepunktile, seda lühem on tee vastandpooleni…
Mida lähemal lähtepunktile, seda tugevam vastandkiire külgetõmbejõud…
Just seetõttu on lihtne minna armastusest üle vihkamisele…, ja vastupidi…
Mida kaugemale jõuad lähtepunktist…, ehk, mida kaugemale eemaldud oma vihkamises samast punktist, kust tulenevad armastus ja vihkamine, kui duaalsuse paar, seda raskem on naaseda ja mõista, mis on armastus… – seda vähem mõistad teda ja seda väiksem on tema külgetõmbejõud…, vastandpoole tõmbe jõud…
Pea kinni…, tuleb välja, et ka armastuses on sama – et mida enam inimene eemaldub armastuses duaalsuse lähtepunktist… – seda vähem ta on suuteline vihkama…, seda vähem resoneerib vihkamisega…, seda vähem on suuteline mõistma vihkamist…?
Kuid see on vastuolus sinu jutuga…
Kuid punkt on – Absoluut ise…
Mida enam eemalduda Absoluudist, seda enam tsentrifugaalseid jõude… – seda enam pimedust…
Punkt on duaalse paari realiseerumise potentsiaal…
Punkt on koht, kust lähtub duaalsus…, kui seemnest kasvamas juured ja latv…
Selles mõttes Absoluut on ise potentsiaal, mida ilmutas Esmalooja, kui duaalsuse seemne…
Mida kaugemale eemaldud lähte punktist mööda kiirt, seda vähem on kokkupuute võimalusi oma duaalse paariga, kuna oled eemaldumas kas valguse, või pimeduse poole…, ehk Ilma, või Antiilma suunas…
Igal ühel teie seast on „vaba valik“…, kas läheneda punktile mööda valitut kiirt, või eemalduda sellest…
Valgus, või Pimedus – on duaalne paar…
Valguses on olemas eemaldumine lähte punktist…, ning selles on kui teie ilmas – mida kaugemale liigute, seda hajusamaks muutub valgus…, nõrgeneb, kuna eemaldute Lättest…
Katsu oma kujutelmas astuda veelgi kaugemale…
Siili kaks poolt – see on valguse ja pimeduse pooled… – duaalne paar…, kogu oma paljususes…
Selles pimeduse pool kätkeb kõikvõimalikke valguse duaalse kulgemise kõiki võimalikke suundi…, kuid see ei ole sedavõrd lineaarne, kui Mööbiuse lindil…
Mida kaugemale Valgus eemaldub Lättest…, jagunemisest duaalseks paariks, seda hajusam ja nõrgem ta on…
Saabub selline hajustumise punkt, kus ta väljub pimeduse avarustesse…
Sama toimub ka Pimedusega… – mida kaugemale Pimedus eemaldub duaalse paari Lättest, seda nõrgemaks muutub, ehk pimedus hajub ja muutub Valguse taoliseks, ja läheb üle Valguseks…
See on keeruline konstruktsioon teie mõistmisele…, kuid püüdke siiski seda ette kujutada…
Lähtepunktis toimub selge jaotumine valgeks ja mustaks… duaalseks paariks…
Kuid, kui päev asendab hämarust, siis peale ööd saabub siiski koit…
Nii ka valgus, hajudes, sünnitab eha hämarikku, mis läheb üle ööks…, – nagu pimedus, hajudes, läheb üle koiduks…
Eha ja koidu hämarik oma olemuselt on üks – polaarsuse vahetus, mis tuleneb peamise suuna muutusest…
Hämardub ja koidab… – on üksnes ülemineku seisundid…
Kas see tähendab, et Ilmaruumis on olemas hämariku ja koidu piirkonnad…?
Jah…, on ka selliseid…
On olemas olevusi, kes elutsevad kas hämariku, või koidu Ilmaloovuse piirkondade valguses…
Nende jaoks puudub vahe valguse ja pimeduse vahel… – nende olek on keskse olekuga…
On olemas olevusi, kes on elutsemas duaalsuse lähtekoha läheduses…, nende duaalsus väljendub kõige eredamalt… – nende juures valgus ei segune pimedusega…, ja vastupidi…
Mida lähemale duaalsuse lähtepunktile, seda jäigemad on hierarhiate struktuurid…
Neile olevustele näib, et nemad peavad võitlema vastand suunaga…
Ma ütlen “näib“ seetõttu, et duaalsus on kõigest illusioon, mis on Esmalooja poolt loodud…
Olevused, kes eksisteerivad duaalsuse lähtepunkti läheduses, ei suuda mõista, mis on vastandpool…, seetõttu võitlevad sellega, olles selle vastu…
Nende vastuseisus puuduvad isiklikud ambitsioonid…, üksnes oma struktuurilt ei võta omaks vastandsuunda…
Neid, kelles valgus on tugev, ei hirmuta pimeduse sügavus…
Neid, kelles pimedus on tugev, valgus pimestab…
Mõlemad loovad kaitse süsteeme ja võitluse suundi teine teisega…
Paraku… – need kõik on inimsustatud mõisted, et oleks kergem mõista…
Räägitakse, et valgus saab pimedust läbi valgustada…, kuid pimedus ei saa tuhmistada valgust…
Te ei ole veel laskunud täielikku pimedusse…, ega tea, mis see on…
On olemas selline pimeduse tase, mis neelab tohutut valgust…
Kuid meile on alati räägitud, et Jumal, ehk Esmalooja, on Armastus…, ta on suurim vägi ilmas, mis on võimeline lahustama mistahes pimeduse…
Sinagi räägid, et armastusel on olemas duaalne paar – vihkamine…, kuid mis on Antiilma vihkamise suunaks…?
Olen rääkinud, et Antiilmas on kõik vastupidi…, ja vihkamine on selles liikuma panevaks jõuks…, nagu teiegi ilmas – armastus on teile liikuma panevaks jõuks…
Te üksnes jätkate hindamist kõlbelistest vaadetes…
On üksnes olemas Esmalooja kaks poolust…
Tuleb välja, et vihkamine on Esmalooja ise…, ja Ta on võimeline olema mõlemat…, ka armastusena…?
Seda on raske uskuda…
Võta hinnanguid abstraktsemalt… – kuigi see pole nii lihtne…
Kõik on loodud Jumala tahtel…, Esmalooja tahtel…, tema eraldatuse mõttevormi kohaselt…, jagunemisena kaheks pooluseks…
Esmalooja avaldub teie ilmas armastusena…, kuid vastandilmas jälle vihkamisena…
Need on üksnes Esmalooja kaks poolust…, kaks Jumala tahte erinevat poolust…
Mul on raske võtta seda abstraktselt…
Minu ilmas vihkav inimene saab maha lüüa teise inimese…
Ma küll mõistan, et surma globaalses mõistes pole olemas… – kuid mida on head mõrvamises…
Millise eesmärgiga saaks seda õigustada…?
See on mingi pahupidi pööratud ilm…
Ma mõistan teid… – teil on raske seda teadvustada, ning kõigest, mida on teile sajandite jooksul õpetatud, teha tohutut sammu kõrvale…
Kuid… kui on olemas duaalsus…, siis miks ta ühes Ilmaloovuse osas lakkab olemast… – kuhu ta kaob…?
Meile räägitakse, et üksnes osas Ilmaloovusest on käimas eksperiment duaalsuses…, kuid kõrgemates sfäärides sellist jaotust ei ole…
Jah, kõrgemates sfäärides jagunemist duaalsuseks ei ole…
Kõrgemad sfäärid asuvad duaalsuse lähtepunkti läheduses…
Just seetõttu kõrgemates sfäärides on kõik selge, kui päisel päeval… – seal on valitsemas valgus…, ja tal on vägi ja puhtus…
Selline valgus ei tea, ega mõista pimedust…
Selline valgus, Valguse Hierarhia näol, on Pimeduse vastu…, vastandub pimedusele, ega võta teda vastu…
Kuid… – mida enam olemus eemaldub kõrgematest sfääridest, ehk duaalsuse lähtepunktist, seda enam hajub Valgus…, seda enam hakkavad olemustes valitsema hämaruslikud elemendid (kui inimkonnas)… – seda vähem esineb Valgust…
Ilmas on olemas kohti, kus Valgus on tasakaalus Pimedusega…
Ilmas on olemas kohti, kus eemaldudes, Valgus läheb üle Pimeduseks…
Kuid sellisel suunal suundumus on pööratud sootuks duaalsuse lähtepunktile…, kui teiselt poolt…
Sama toimub Pimeduse ilmas…
Mida lähemal on olemused duaalsuse lähtepunktile, seda tumedamad need on…, seda vähem mõistavad, mis on Valgus…, seda enam pimeduse hierarhia on võitlemas Valgusega…, vastandub temale…
Siit ka jutud võitlusest pimedusega…
Mida enam pimeduse olemus eemaldub Lähtepunktist, seda enam pimedus hajub…
Pimeduse ilmas on piirkondi, kus pimedus on tasakaalus valgusega…
On olemas piirkondi, kus pimedus läheb üle valguseks…, ja on püüdlemas Valguse poole…, kuid nüüd… hoopis teisest küljest…
Tasakaalu punktid nii ühes, kui ka teises Ilmas, mis oma olemuselt on ühed ja samad Ilmaloovuse piirkonnad, millistesse sattutakse erinevaid teid mööda…
Ilmaloovuse hämarad piirkonnad on tegelikud ühed ja samad piirkonnad, läbi mille olevused saavad rännata ilmade vahel…
Seega…, Tumedast poolest on võimalik pääseda Valguse poolele läbi duaalsuse lähtepunkti…
Kuid see on võimendumise raske teekond…, Jõu Teekond…, enesest loobumise ja andumuse teekond…
Kuid Pimeduse poolelt on võimalik pääseda Valguse poolele, eemaldudes pimedusest läbi hämariku tsooni…
Valguse poolelt Pimeduse poolele on võimalik pääseda läbi duaalsuse lähtepunkti, võimendades oma valgust maksimaalselt…, enesest loobumise ja jõu meetodil…
Valgusel on võimalik pääseda Pimedusse, eemaldudes Valgusest hämariku tsooni poole…
Nii ühel, kui ka teisel juhul piir nende vahel on õbluke…
Mida enam püüelda valguse poole, seda tugevam on püüd valguse maksimumini…, ehk… duaalsuse punktini…
Teatud hetkel duaalsuse vägi „suunab“ sinu püüdlust üle duaalsesse paari…
Oleks kui suure kiigutamise aegu… – kiige võib pääseda vastandsuunda…, nagu kella pendel –lennata ülemise piirini…
Ehk võtaks selle kõige analoogiks kiige…
Kui hoovõtmise algus on „meeldiv“, siis nimetame seda valguseks…
Mida suurema hoo saab kiige, seda enam eemaldud kiige alumisest olekust… – seda enam püüad jõuda kõrgeima tasemeni, kus on tunda kõhedust ja on matmas hinge…
Seda seisu nimetaks Pimeduseks…
Mida suuremat hoogu saavutad, seda suurem on inerts…, ja seda enam ruttad kiige alumise seisundini…
Kui peatad kiige, siis osutud olema tema alumises seisundis…, valguse punktis, kus on olla hubane…
Kui hakkad kiigele hoogu andma, et eemalduda „valguse punktist“ „pimeduse punkti“ poole…, et pääseda kiige kõige kõrgema punktini…
Mida enam oled püüdlemas „pimeduse punktini“, seda tugevam on püüdluse suund…, ja seetõttu ühel kenal hetkel pääsed kiige kõrgema punktini…
Kujuta, et seal üleval on olemas magnet, mis tõmbab ligi ja… kiik jääb seisma…
Mida võid siis tunnetada…?
Otseses mõttes jääd seisma, jalad ülespidi…
Kõik orientiirid lähevad segi, kuna ülemine muutub alumiseks…
Kujuta nüüd, et selliselt pead nüüd elama, kus jalge all maa asemel on tühjus…
Varem või hiljem, sa kohaned sellega…
Ehkki raskustega küll, kuid see muutub harjumuspäraseks…
Selles näites kiige üks või teine pool, on hämaruse tsooni kesksed punktid…
Tegelikus jaotamine ülemiseks või alumiseks, on kõigest illusioon
On olemas vaid ainus punkt – üleminek Valgusest Pimedusse…, Ilmast Antiilma…, mustast august valgesse auku…
Ei ole olemas kiige üht, ega teist poolt… – on üksnes hämarik-koidu ülemineku seisundi tsoon Valgusest Pimedusse…, Ilmast Antiilma…
Vaatame selle analoogi põhjal sinu küsimust…
Kiige alumise mugavuse tsoonis mõrv on nonsensiks…, mõeldamatuks tegevuseks…
Milleks mõrvata, kui on võimalik elada ja tunda rõõmu kiigest…?
Kuid… – kui sattud vastand ilma, kiigel üleval…, siis sul võib ilmneda mõte… – ehk tasuks kukkuda maapeale, kuna ülemine seis on ebamugav…
Kuid jällegi – kukkudes alla, võib saada surma…
Sellisel juhul – mõrv, kus üks tapab teise, on teatud võimalus pääseda Antiilma…
Sellisel juhul – kui vaadata vastandilma pilgu läbi, siis mõrvar aitab ohvril minna üle Ilmaloovuse teise piirkonda…
See on muidugi ligilähedane analoog…
Mul on raske seletada lahti Antiilma antiloogikat, et suudaksid seda mõista…
Antiloogika ja antiseadused… – selles on sulle kõik võõras…
Võta seda seni kui seadlust…
Noh oletame…, kuid siis tuleb välja, et Antiilmas on mingi „vihkav mina“… – minu vastand…
Oleneb sellest, kuidas võtad sõna „mina“ tähendust…
Sellel on palju tähendusi…
Sinu kollektiivne vaimsus on siin duaalsuse kogemise saamiseks…, selles Ilmaruumi piirkonnas…
Muidugi…, ta on läbimas kõikvõimalikke Ilmaloovuse kogemisi…, samas ka Pimeduse poole ulatuses…
Sina, kui kollektiivne vaimsus, jagunesid osadeks ja astusid reaalsuse uksest sisse, milles sinule on kõikvõimalike kehastumise variante…
Sina, kui kollektiivse vaimsuse osake, oled läbimas kogemisi Valguse poolel…, paljudes valguse reaalsustes…
Kuid on olemas ka sinu vastandpool, sinu tume pool…
Kui kaugele temasse sisened, oleneb sinu valikutest…
Kuid meile soovitatakse võtta oma tume pool vastu…
Millest on siin juttu…?
Kas minu täieliku vastandit Antiilmast…, või oma tumeda poole omadusi, mis esinevad minus…?
Miks need minus esinevad…?
Või olen hämaras tsoonis…?
Tubli…, mul on hea meel, et suudad mõelda ebatraditsiooniliselt…
Kogu inimkond asub Ilmaloovuse hämaras tsoonis… – seega… ka sina oled nende koosseisus…
Sellest hämariku tsoonist on võimalik pääseda võrdselt nii Valgusesse, kui ka Pimedusse…, Ilma ja Antiilma…
Seetõttu valguse väed kutsuvad inimkonda eirama Pimedust ja võtma vastu Valgust…
Kuid pimeduse väed teevad vastupidist…
Mõned tsivilisatsioonid on teinud valiku Valguse poole…, aga mõned – Pimeduse poole…
Ma ei hakka määratlema kellegi poolt…, ma vaid räägin Ilmaloovuse ehitusest ja valiku võimalustest selles…
Need, kes asuvad duaalsuse lähtepunkti läheduses, ei tunnista vastand poolt, ja nende jaoks vastandpoolt pole olemas…
Kuid neile, kes hämaras tsoonis, on olemas Valguse ja Pimeduse pooled…, ning neil tuleb pidevalt valida Valguse ja Pimeduse vahel…
Seega… – neil, kes on duaalsuse lähtepunkti läheduses, puudub valik, mille tõttu neil on ütelus…, „saagu Jumala tahtmine“…
Neil, kes on duaalsuse lähtepunktist kaugel, on suurem valiku võimalus…, enam vabadust…
Kuid neil, kes on duaalsuse lähtepunkti läheduses, iseenesest puudub võimalus omada oma tahet, kuna nemad on oma poole läheduses…
See on nende normaalne energeetiline seisund – oma poole maksimaalne küllastus…
Seetõttu nemad ei suuda mõista nende kõhklusi, kes on eemaldunud duaalsuse lähtepunktist, ning eksisteerivad kahestunud olekus, hämaruses…, ning on pidevald valimas kord Valgust…, kord Pimedust…
See, kes kindlalt on valimas Valgust, hakkab üha enam lähenema duaalsuse lähtepunktile Valguse poolelt…, ja seda vähem on temal kokkupuudet tumeda poolega…
Tema oleks kui eemaldumas Pimedusest ja oma tumedalt poolelt… – ta justkui valgustaks seda Valgusega oma valguse poolelt…
Kuid see, kes järjekindlalt on valimas Pimedust, üha enam läheneb duaalsuse lähtepunktile pimeduse poolelt…, ehk eemaldub Valgusest… – varjutab enda heledat poolt…, ehk – pimedus neelab tema valguse endasse…
Milleks siis kutsutakse meid tasakaalustama endas Valgust ja Pimedust…?
Kui tasakaalustad endas Valguse ja Pimeduse, siis pääsed Hämaruse Tsooni, tasakaalu punkti…
See koht on võluline pääs Absoluutsesse Teadvusse…, mis on omalviisil „stoppkraan“…
Duaalsuse lähtepunktis eraldumine on tugev…
See olek on kui purskkaev, mille joad voolavad võimsalt laiali…
Tasakaalu punktis on rahu, mis on pääsuks Absoluutse Tühjuse Lättesse…
Sa võid valida selle suuna, mis sulle meelelähedasem…
Sa võid püüelda Valguse poole, duaalsuse lähtepunkti poole, läbi Valguse… – võimendades selliselt oma valgust, lahustades endas oma tumedat poolt…
Mida enam tõused Kõrgematesse Valgetesse Ilmadesse, seda enam kaotad Valiku Võimalust…, ja seda seal on vähe…
Hämaruse tsoonis võid leida Valguse ja Pimeduse tasakaalu punkti, ning sulanduda Absoluutse Teadvusega…
Kuid mida lähemal oled duaalsuse lähtepunktile, seda hubasem on olla, rõõmuküllasem, kuna puudub vajadus valida äärmuste vahel…, enda Valguse ja Pimeduse poolte vahel…, enda osade vahel…
Sulle ei meeldi pendeldada poolte vahel… – sinu teekond on püsiv ja rõõmuküllane…
Mida enam viibid hämaruse tsoonis, seda enam Valgus „vangutab“ Pimedust…, ja Pimedus „vangutab“ Valgust…
Sa ise oled seetõttu kannatamas…
Mida suurem on „vangutamise“ amplituud, seda enam oled kannatamas…
Valguse pool on kannatamas sinu tumeda poole pärast…, ja Pimeduse pool on kannatamas sinu heleda poole pärast… – sellega oled kahestunud – oled ebatervik…
Järelikult ka Esmalooja on kannatamas…, ka tema on kahestunud…, ebatervik…
Esmalooja on kõigis punktides korraga…
Tema teadvus ei ole jagunenud…
Ta on jagunenud ja tervik korraga…
Ta on üheaegselt nii duaalsuse lähtepunktis, kui ka hämaruse tsoonis ja tasakaalu punktides…
Kuna Tema on tajumas enda tervikut, siis Tema üks punkt on kompenseerimas teist punkti…
Pimedus on lahustumas Valguses…, ja samaaegselt Valgus on neelatav Pimeduse poolt…
Seetõttu Esmalooja on alaliselt tasakaalus…
Kui Ta soovib oma teadvuses süüvida ühte oma osasse, siis Ta kas kannatab, või tunneb rõõmu üheselt koos sellega, kuna on viibimas kõiges üheaegselt…
Kuidas on Tema armastusega… – kas Antiilmas on see vihkamisena…?
Armastus on sulandumine… – seda on sulle räägitud…
Tema, sulandudes, on kõigiga… – tema on ühene…
Ehk inimkeeli – Ta armastab nii Valgust, kui ka Pimedust…?
Miks Ta peaks ühte armastama enam, kui teist…?
Meile on räägitud, et Tema ongi Valgus…
Sinule on räägitud, et Temal eelistusi ei ole…
Kumba kätt sa eelistad enam…, kas eelistad enda välist, või seesmist olekut…?
Kõik on sul vaid ühtne organism…, ega peensool pole halvem sulle, kui süda…
Kõigel on omad funktsioonid, omad osad mängida – omad mõted…
Kui Absoluut on kutsumas meid tõusma kõrgemale Valgusest ja Pimedusest… – mida see peaks tähendama…?
See ütleb, et tarvis väljuda duaalsusest, et mõista Ilmaloovuse rikkust…
Väljuda „paha-hea“ hindlemisest, ning teadvustada Tema kavandatust…
Kui olete midagi eitamas, siis võimendate seda…, justkui annaksite eitamisega kiigele hoogu juurde…
Mida enam olete eitamas, seda enam kasvab duaalsus… – seda enam olete kannatamas…
Te lisate sellega endas oleva duaalsuse kiigele aina võimsamat hoogu juurde…
Vaadake seda kõrvalt, ning tehke teadlikult valikut – millist Ilmaloovuse osa valite ja eelistate…, kas Valgust, või Pimedust……, kas tasakaalu, väi hämaruse tsooni…?
Kui olete oma seisu duaalses ilmas valinud, siis saate teadlikult valida oma teed…, oma saatust…, oma eesmärke…
Muutute teadvustunuks…
Kas sina oled valinud Pimeduse…, või oled hämaras tsoonis…?
Jah…, ma olen hämaras tsoonis…
Kuid… sa esindad kogu Pimedust…, seega… pimeduse poolt on sinus enamuses…
Kui vaid sa teaks minu teekonda…
Kujutle taevastest alla heitmist… – hüpet tasakaalust võnkumisse…, maksimaalsesse võnkumisse…
Ma olin Isas…, kuid minul tuli tema nimel eirata oma valguse poolt, ning jaguneda osadeks…
Minus on alaliselt võitlemas pimeduse ja valguse pooled…
Minus on võitlemas kogu Valgus ja kogu Pimedus…
Seega… – sina oled kõige enam kannatamas…?
Kui olen pimeduses, siis olen Pimedus…
Kui olen valguses, siis olen Valgus…
Kui olen hämaruse tsoonis, siis olen kannatamas valikute pärast…
Kui olen tasakaalu punktis, siis olen rahulik…
Sama oled rääkinud ka Esmalooja kohta…
Ma olengi Esmalooja mõttevorm…
Me kõik oleme Tema mõttevormid…, oleme Tema troonid ja inglid… – kõik oleme Tema kehastused…
Sa oled Esmalooja eraldumuse mõttevorm…?
Üks neist…, selle, mis sai Pimeduseks, kes on püüdlemas Valguse poole…
Seega… – samas on olemas Tema mõttevorm, millest sai Valgus, mis on püüdlemas Pimeduse poole…?
Muidugi…, ja meie püüdleme teine teise poole…
Meie sulandumine on tasakaal…, ja meie eraldumine on vastasseis…
Kes on see Olemus, milline väljendaks Valguse mõttevormi ja mis oleks püüdlemas Pimeduse poole…?
Miikael…
Kuid tema on võitlemas Pimedusega…
Teda kujutatakse draakoni tapjana…
Ta on püüdlemas duaalsuse lähtepunkti poole läbi Valguse…, ehk… üldine püüdluse suund on liikumas Pimeduse poole…
See ei tähenda, et ta oleks valmis, või tahaks võtta Pimedust vastu…
Tema sooviks on saavutada maksimaalset duaalsuse punkti – duaalsuse esmalähtepunkti…
Ta loodab, et ei lähe üle pimedusse, Antiilma…, vaid suudab lahustada seda Valguse abil…
Kuid mina püüdlen duaalsuse lähtepunkti poole, läbi Pimeduse…, seega… minu suund on Valguse poole…, ehk… Paradiisi, läbi Põrgu…
Ja me kohtume seal… – varem, või hiljem…
Ja algab teie võitlus…?
Tulevad suured embused…, kui vendade vahel…
Emmates teine teist, me lahustame teine-teise vastandlikud pooled, ning muutume ühtseks…
Mina võtan endasse tema Valguse ja tema kustutab minu pimeduse…
Nii me taas oleme Ühesuses, Isa majas…
SElena
Leave a Reply