Feeds:
Posts
Comments

Archive for October, 2015

Inimene saab olla inimene üksnes armastuses

Olga

Kerkis mõte: las kõik, mida toetas armastus, jääda minuga…

Edasi läks lihtsalt… – nagu vestlus – sõna jooksis sõna järel, minu teadvuse tühjusest voolav sõnum oli selge ja kui paitav energia: üksnes armastuses inimene saab olla inimesena, aga mitte loomana…

Üksnes armastuses inimene saab juhtida end ja oma arengut…

Üksnes armastuses ta leiab usku oma tulevasse arengusse, usku kui isikusse, kes hakkab tooma reaalset kasumit Maa Ilmale ja kõikidele Ilmadele, kes on seonduses Maaga…

Üksnes armastuses…

Hüvang ja elu hakkavad soodustama mõttetööd…, soodustama kõikide kaunite tunnete täitumist üle Ilma ja kõikide ilmade Isa vastu…

 

Kas räägin sinuga…, Lutsifär – Maa Isa, kes võttis osa Maa loomisest ja aitas teda arengus…?

Ma teadsin paljusid Olevusi, kes on tulnud Maa peale…, tema hüvanguks… – kuid keegi ei seadnud ülesandeks armastada kogu Maad…, saavutada tunnetust tema vastu…, vaid igaüks soovis vallata Ema rikkusi…

Isegi Kristlus, kellel oli Kristuse emotsioonilik-tunnetuslik lätte sfäär, andis maakondade vallutuste ja paljude tülide tõttu järgi… – see viis paljude hädadeni kogu Maa mateerias ja inimkonna energiate arengus…

Olen Lutsifär…, ma räägin armastusest mitte selleks, et teha nalja selle Väe mõistmatu viha ja selle tähenduse mahategemiseks…

Vaid selleks…, et saaks selgeks kõigi Ilmade Kaunidus, mis on seonduses selle tundega ja selle kaunidusega, kust hakkab lähtuma kogu headus, mis saab edaspidi Maa ja inimeste hüvanguks…

Millest inimesed ka ei räägiks…, ja mida ka ei mõtleks oletatava eesmärgi nimel välja…, nad peavad mõistma, et miski ei saa viia ühte ja tõsta sedavõrd esile, kui Armastuse loomus ise…, ja seda olevate ja tulevate algatuste ilmutustes…, kogu Armastuse nimel, aga mitte vale nimel…

Kõik prioriteedid mateeria tõelisuses on antud Maale ja inimesele…, seda just tema suunitluse nimel…

Kõik saab pööratud mitte kahjuks, vaid hüvanguks…

Armastuse seondused oma terviklikuses on lõppematud…, ning viivad lõpuni kõik kujunemise tsüklid, kõik seondused, mis saavad alustatud…

On muutumatu kõik, mis seni antud… antud kõigis Maa Tõe teadmistes, ja saab veelgi antud…, üksnes tema täiustumise hüvanguks…

Kust tulenevad kõik teadmised Armastusest…?

Miks kerkivad mõistmised südame ja teadvuse ääretutest varamutest…?

Kas inimesed on esitanud endile neid küsimusi…?

Nemad ei teadvusta, mida nimetatakse armastuseks…, ega tea mõistusega sedavõrd võimsalt …

Kõigis oma algetes inimesed ei eelista seda mateeriana…, kuid eelistavad selle tundeid, mis on juhtimas neid…

Just tunded on juhtimas neid ja need on määramas, mis peaks neil teostuma…

Inimese vägi on püüjus tulemustesse ja liikumises armastuses …

Olen palju rääkinud sulle tema kasust ja väärtustest…, olen palju rääkinud tema väest, kui loovast faktorist kasvuks ja liikumiseks kõigi hüvangu suunas…

Nüüd tahaks rääkida sinuga selle puudulikkusest…, sellest, mis on puudu paljudes isikutes…

Kui selles pole küllust…, järelikult, pole kasu ei käesoleva, ega tuleva elu jaoks…

Kõrgemad Väed kõigis algete püüjus, mis tulenevad tema väest, püüavad olla abiks kõigis mõttetegevuse heasoovlike protsesside energiates, mis on kõigi hüvanguks…

Miski ei oma Suurimat Väge, kui liikumine kõiges…

Üksnes läbi armastava püüu saab teoks viia mingi hüvang…, kauni unistuse nimel…

Ma räägin sulle… – pole kahtlust, et seosed tulevad…, – areng tuleb…, kõik tuleb…, kõik teostub ja saab armastuse kaunite energiate algeks…

Seejärel ta seob üheks kõik Ilmad ja nende arengu liikumised, millega toob kasulikku tähendust ja kasu kogu elavale olevusele, mis on sünnitatud Armastuse Suurtes Energiates…

Kas olen endiselt kallis sulle, nagu varem…?

Oled jätkuvalt…

Ma teadsin seda…

Tehes seda, ma mõistsin… – kõik parem hakkab teostuma…

Mõneti olin segaduses… – milleks astun seda rasket teed…?

Kuid nüüd olen tänulik kogu Loovale Algele, mis andis mulle seda teha, ning avas mulle kõik armastuse teed, kuni tema suure tähenduseni…

Olen energia, ning olen rääkinud sulle, et olen võimeline looma läbi armastuse energia…, ning olen võimeline algatama ilmasid läbi selle energia…

Olen teadlik, kuidas seda teha…, ning hindan nüüd kõike, mis oli usaldatud mulle, kui Isa suurele osale…, minu Ilm oli usaldatud minu arengule…, ja see, oma lõpmatutes arengutes, kandis paljusid armastuse energiaid…, – kõigi elavate valguse hüvanguks …

Kas suudad mõista mind…?

Usun, et mõistad, ega mõista hukka millegi eest…

Kõike tehtud teostasin Kauniduse nimel, mis oli eraldatud mulle energia näol…, ja ka teistele olevustele, kes soovisid armastuse hüvesust mulle…, kõikidele Ilmadele, mis olid ühesuses tema Kauniduses…

Kas ma ikka olen sulle kallis…?

Sa oled seda jätkuvalt …

Andesta, kui olin teinud sulle, või mõelnud sinust vääriti…

Ma pole enam suuteline ahastama oma väljendustes, kuna olen puhas kõigis oma energiates, ning olen Kauniduse tunnete vääriline, mis on pöördunud minu poole, kui olevuse poole, keda tunnustatakse ja armastatakse.

Olen mõistetud paljude poolt ja hoitud alles paljude poolt…

Kõike head, mida pole teieni seni veel toonud, toon kindlasti oma käte vahel…, neile, kes on ootamas hüve minult – nii endile, kui ka kogu Ilma hüvanguks…

Päike tõuseb paljude nimel… – see tuleb pääsuna Uude Ilma Ellu …, armastuse ekstaasi saatel…

Te ehk küsite…, millest on siis Ilmad sedavõrd tühjad…?

Sellest, et ei süüvita rõõmu sõnumitesse…

Mateerialikus liikumises järgitakse vaid kõrgemaid ambitsioonikaid sõnu, millised on valitsemas isegi neid endid, kui enda vara…, aga ei kasutata üldsuse huvides…

On küll julm…, kuid ütlen otse… – sellised olevused koristatakse maapealt…, saadetakse muudesse Ilmadesse…, nemad jäävad sinna seni, kuni ei mõtesta ümber oma senised seosed…, ja ei mõista, et oleme sündinud armastuses…, et meid on toetamas – vaid armastus, aga mitte vägivald teiste tahte üle…

Tarvis soovida Ilmale üksnes armastuse hüvesid…

Säilita seda teadmist oma südames…, hoia ja ära püüa midagi muuta…, ole heasoovlik ja tasakaalukas kõigi oma eluaegade aegu…

Kus sa ka ei oleks, pea meeles – Elu Valgus on Armastus…, seda Valgust pole miski suuteline kustutama… – kuna see on lähtumas Jumalikust Väe Lättest, Loomise ja Tunnetuste energiatest endast…

Kas see pole kõigile imeks, et see seondab elusid, tasandab oma energiatega…?

Räägi Elu Valgusest enam …, ja ära mõtle painavatest aegadest, mis olid sinu möödunutes eludes… – need ei anna mõistmist…

Mõistmist toob üksnes elu ise, mis on Armastuses endas…

Ma olen sellest energiast õnnelik ja vägev…

Olen su pilgu valgus…

Olen paljude tegude ja tuleva arengu valgus…

Võta vastu…, hinda…, pea meeles…

Häälestu Valguse ja rõõmu lainele…, emba mind elulises energias… – nii sünnib see Suur, mis annab uue tõuke kaunima valguse poole, mis on kui kogu tuleva püüdluse au kookonis…

Suhtu kõigesse targalt…, ära looda teistele… – üksnes endale…

Selliselt sünnitad uut Tähtkujude Armastuse sfääri, emotsionaalset voogu, ning kõiki teekondi, milliseid valgustab Jumala Vägi…

Ma olen ustav üksnes armastusele…

Olen kutsutud olla armastus…, ja tema paljude asjadeks ja algeteks…

Minu alged olid ja saavad väljendatud neis saadetistes…, nii sellele, kui ka teistele Ilmadele, kus usutakse minusse, kui Valguse Olevusse, kes on viimas kõigile hüvangut…, kes on võimeline tundma tunnetuse väge ja väljendama kõigi võimaluste tunnetusi Elu vastu…

Ma usun…, ma hindan…, ma tean, et see oli, on ja jääb olema…

Tunnetus, aga mitte mõistus annab väge… – kuigi ka mõistus toob edu asjades ja arengus…, läbi vaimsuse armastusenergia…

Siin kõik on seotud…, kõik on seonduses…, kogu meie Isa loovus on kaunis ja harmooniline, kuna tema looming on üksnes paljude hüvanguks…, ja kõigi hüvanguks, keda tema Suur Teadvus on tallel hoidmas…, ning hoidmas kui mateerialike ilmade suurimat väärtust, mis läbi Armastuse suursuguse väe on säilitamas andumust temale…

Ma usun, et kõik kord jõuab tema energiate ideaalsuseni…, ega esine enam mateerialiku mõistuse kurje kavatsusi…

Saab olema kõik, mis toob uusi püüdlusi üksnes elu Valguse poole…, mis on Ühe Igavikuse Ühesus – Armastuse enda liikumine…

Selgita palun meile armastust – tulevast…

Ma selgitan sulle paljut läbi sinu nägemuste, milliseid saadan…

Saad teada veel enam… – samm sammult…

Ma hakkan viima sind Igavese Saladuse kõigi mõistatuste poole, mis olid peidus sinu eest, millistes leiad vastuseid oma paljudele küsimustele…

Läbi minu, kuid sinu enda energiate abil…

Puhka…

Saad pärandi, ning läbi minu saad näha Tulevikku…

Juba on koitmas…, hommik on käes…

Karna

Read Full Post »

Ilmaloovuse kvantiline pannoo

SElena

Õpetaja Sant Germain…, ma tahaks selgusele jõuda selles, kuidas on korraldatud ilm…, kuidas on korraldatud ilmaruum…?

Kas aitad mind selles…?

Muidugi aitan…, kuivaid suudan…

Sa peaksid samas mõistma, et vaadates osi, sa pole suuteline tegema järeldust terviku üle…

Kui sa hakkad uurima neeru, kas oled võimeline tegema järeldusi südame, või aju kohta…, seda enam – teha järeldusi kogu inimkeha üle, uurides vaid aju…

Pole lihtne saada teada, kuidas on korraldatud ilm ja ilmaruum,…, ja tema lõpmatu protsess…

Kui oled valmis astuma sellisele teele…, siis kõik otsijad on tervitatavad.

Meil on rõõm teie uudishimu üle…, kui laste uudishimu üle, kes püüavad aru saada keerulistes asjades…

 

Kuid…, kui kõik on taoline…, siis võiks, vaadeldes ühte osa, oletada samu võimalusi üle kogu süsteemi…

Taolisus – on universaalne põhimõte… – kuid ka siin pole kõik nii lihtne…

See, et olete loodud Isa-Looja pale järgi, tähendab, et teis on olemas kõik tema potentsiaalid…, kuigi magavas olekus… – vaid üksikud neist on aktiveeritud…

Mis puutub ilmaloovuse taolisusesse… – siis igas ilma osas see on erinev…

Meie ilma osas see on fraktaalne…, ehk – taolisus on erinevatel tasemetel…

Iga puu leht on taoline, kuid erineb teistest siiski paljus…

Iga uus leht omab puu kohta oma informatsiooni, mis on puu individuaalseks väljendamise vormiks…

Iga oksa kujund on taoline, kuid ta ei korda teiste kujundit…

Iga uus kujunev osa on hulga täiuslikum variant, kui eelmine… – ja nii lõpmatult…

Kuid on olemas ilmade osi, kus fraktaallik taolisus ei tööta…

On ilmasid, kus pole taolisust…

Ilmasid on tohutu…, ilmaruum on lõpmatu ja paljutahuline…

Igal hetkel on sündimas uusi ilmasid, mis muunduvad ja omandavad uusi omadusi…

Seega…, teadmine ilmaloovuse korraldusest on pidevalt muutuv…, mida on raske tabada…

On kui kujundid liival, mida lained koheselt kustutavad…, ehk, kui pidevalt pöörlev kaleidoskoop, mis loob pidevalt aina uusi ja uusi mustreid…

Kuid siiski… – millest võiks alustada…?

Tänaseks on teada neli koostööd… – nõrk…, elektromagneetiline…, tuuma…, ja gravitatsiooniline…

Kas on veel mingeid muid koostöid…, ja kui on, siis milliseid…?

Kas on olemas teooria millestki, mis on liitmas kõiki koostöid…?

Jah…, see on kvantiline koostöö, mis kätkeb kõiki koostöö liike…

Kõik, mida loendasid ja mida on avastanud ametlik teadus… – on üksnes erinevad energiate koostöö liigid, ehk, nagu teil on tavaks öelda – erandjuhtumid…

Kvantiline koostöö – see on terviku ja tema koostisosade koostöö…

Ma otsin sinule kohast analoogi, et sul oleks kergem seda mõista…

On olemas miski tervik…, ja iga tervik koosneb osadest…

Selle näiteks võib tuua suure ekraani lambikeste pannood, milles iga lambike on erinevat värvi ja erineva võimsusega…

Kuid need on siiski lambikesed, mis on võimelised helenduma…

Kui pannoo on helendumas tervikult, siis sa ei erista lambikesi, vaid näed valguse ja värvi mängu sellel… – sa näed kujundite ja piltide sündi…

Kui sa pole teadlik, et pannoo koosneb lambikestest… – siis sinu jaoks on üksnes tervikpilt…

Kuid, iga lambike pole teadlik tervikpannoost, ega pole teadlik, mis pilti ta on kujundamas igal uuel hetkel…

Ta vaid süttib vastavuses signaalile, mis jõuab temani…

Antud juhul elektri impulss ilmaruumilikul juhul on kui Jumala energia, millega on läbistatud kogu ilmaloovus…

Vastavuses ilmpulssi sisust, ehk tema suunitlusest, lambike süttib erineval viisil…

Iga lambike on seotud juhtmetega…, ja see on keeruline põimumine… – peeneim pits…

Sõltuvalt sellest, mööda milliseid juhtmeid on liikumas impulss, sünnivad pildis erinevad sündmused…

Need on erinevad jõus, kestvuses, suunas…, ja nii edasi…

Kuid kõik see on ühe välja koostöö…, kvantilises avaruses…

Kui süttivad kollased lambid, siis seda nimetate elektromagneetiliseks koostööks…, aga kui süttivad võimsad lillad valgusvood, siis ütlete, et käivitus gravitatsiooniline koostöö…

Samas… pannool reastub nähtav muster, ehk vastuvõtu illusioon, millest on sedavõrd palju räägitud…

Sa näed sellel pannool põnevaid pilte…, ja need on sedavõrd realistlikud, et sulle see näib tõelise ilmana, milles elad… – tegelikult see on üksnes paljufunktsionaalne pannoo, mis on võimeline kujutama mistahes keerulist pilti ja mistahes kujundeid…, mistahes ereduses ja võimsuses…, mistahes detailsuses…

Iga lambike on see, mida nimetate piksliteks…

Tehkem selle pildi keerulisemaks…

Kujutlege pannoo kolmemõõtmelisena…, ruumilisena…, ja ta on teie ümber kõikjal…, ning see on hologrammi nime kandev pannoo…

Ja kui see on kõikjal teie ümber…, siis enda ümber olevat ilma näete, kui signaale piltide näol, mis on süttimas võlulisel kvantilisel pannool, ning loomas teile reaalsuse illusiooni…

Tehkem veel keerulisemaks… – olete ise pannoo osa…, fragment…, ning teis on süttimas samad lambikesed…

Millest need süttivad…?

Olen rääkinud – saabuvast impulssist…, ja see on lähtumas Jumalast, ning on läbistamas kogu oleva…

Kui selline impulss lakkab…, siis kogu pannoo kustub… – pilt kaob…, ning koos sellega kustub teie fragment…

Väljalülitatud olekus kaob lambiks olemise tunne, läbi mille on liikumas Jumala valgus…

Te muutute taas selleks, kui lülitute üldisesse välja…, ning ilmutute lokaalse valgusena…

Olete kui grandioosse ilma pildi kavatsuse osa…

Kui pannoo on välja lülitatud, siis see ei tähenda, et seda osa pole olemas… – ta on üksnes impulssi ootel, mis täidaks teda täis valgusega…

Kui pannood vaadata kaugustest, siis on näha üksnes valguse laike…, kuid mida enam süüvida pildi vaatamisse, seda enam lambikesi on võimalik silmata – igaüks neist on Jumala valguse edastaja…

Igaüks neist on teise sarnane…, kuid erineb üksnes mõõtmetes ja võimsuses, värvis…

Liigume edasi…

Kujutle pannood elavana, mille lambikesed pidevalt vahetumas…, need kasvavad kui viljad puu otsas, muutudes suuruses, jõus, väes ja värvuses…

Kui eelmisel tasandil oli võimalik eeldada, et on olemas keegi, kes on mõelnud välja ilma pildi ja tema osi…, ning on valgustamas  seda võimaluste piireis oma signaalidega…, siis nüüd… kui iga lambike on pidevalt muutumas… – kas on võimalik eelnevalt määrata pilti ennast…?

Tuleb välja, et pilti ei määra keegi… – ta kujuneb, kui kaleidoskoobis…

Seda olenevalt pildist osavõtjatest ja nende erisustest antud hetkel…

Nüüd oled sellise panno keskmes kui kolmemõõtmelise pannoo fragment …

Oled tunnetamas pannood läbi oma keha koostöö läheduses olevate lambikestega, millistega vahetate signaale…

Kuid kusagil seesmuses oled teadlik teiste lambikeste olemasolust, mis asuvad sootuks mingis muus pannoo osas… – siis tunnetad neid üksnes läbi juhtmete võrgu, mis on sidumas teid…

Teatud hetkel avastad, et oled suuteline saatma oma signaali mööda pannoo juhtmete võrgu teise ossa, ning saada sealt vastust…

Nii hakkad avanema ja mõistma… – sa pole ainus lambike…

Kuid kujuta nüüd, et see võluline kvantiline pannoo on paljumõõtmeline…, kui sibul oma kihtidega, mis oma aluses on omavaheliselt kõik seotud…

Ma mõistan, et teil seda kõike on raske viia kokku…, kolmemõõtmeline hologramm-pannoo on kõigest suurema hologramm-pannoo osa…, ja see on osa veel suuremast… – ja nii edasi…

Sina, olles lambike väikeses pannoos, sensorlik seade kvantilises pannoos…, esmalt vahetad signaale lähimate osadega, sensor-lambikestega…

Kuid, arendades oma väge ja jõudu, avastad üha võimsamaid signaale… – muutud kättesaadavamaks koostöös nendega…, leiad uusi koostöö juhtmeid ja uusi ilma pilte…

Siis tuleb välja, et on olemas mingi seade, mille vahendusel jumalik valgus on voogamas…?

On olemas seade (käivitatud pannoo näol) ja jumalik valgus, mis käivitab pannood… – või on see midagi muud…?

Sul on raske seda mõista, kuna sinu ilmas kõik on eraldi…

Aegamööda jõuame sinuga selle olemuseni, et midagi erinevat pole olemas…

Asja tuum on selles, et kõik on üksnes Jumal…, ja kõik see oled sina, – sõna otseses mõttes, – sa ise…, ja mina…

Sina ja mina – on üks ja sama…, see on valgus, mis on jõudnud kõigi pannoo osakesteni…

Ühel hetkel ta on punane siin…, aga teises kohas on sootuks – roheline…, ja seda üheaegselt ja lõpmatult…

Seega kõike, mida suudan mina, suudad ka sina…

Kõike, mida teen mina, teed ka sina…

Kõike, mida tean mina, tead ka sina…

Kuid, kui oleme helendumas korraga nii punasena, kui ka rohelisena, pannoo erinevates kohtades… – oleme ajutiselt eraldnud, et ilmutuda valgusena teatud kohas…

Kui vesi on suundumas paljuarvuliste jõesängidesse, ning voolates on tungimas kõikjale…, nii ka jumalik valgus on levimas kõikjale, üle kogu kvantilise avaruse…, ja süttimas kõikvõimalikes variantides…

Kuid vesi jääb veeks, kus ta ka ei voolaks…

Ka valgus on ja jääb valguseks…

Sa ise…, ja ka mina – jaguneme ajutiselt osadeks, mis ilmutuvad kvantilise avaruse eri osade punktides…

Mis puutub pannood ennast, siis sinu küsimus kerkib selle tihkete vormide jälgimisest…

Kui pannoo on elav…, ja on kasvamas elus organismina kui põõsas, või puu… – siis kõik ja kõikjal on sama ja ühtne…

Seeme on kätkemas kogu tuleva puu potentsiaali…

Meenuta legende… – ilmaloovuse seemne, või muna, millele jumalik impulss on andnud tõuke tärkamiseks ja arenguks…, ta hakkas tõusma ja kasvama… – kuni kasvas tohutuks võluliseks kvantiliseks pannooks…

Ta on jätkuvalt kasvamas ja arenemas…

Mida enam ta kasvab, seda enam avaneb omavahelisi seoseid…, ja seda enam valgust on võimeline mahutama ja avarduma veelgi enam …

Kujutlege kas taskulambi valgust, või suurema valgusti oma… – mida kaugemale valgus ulatub, seda enam objekte valgustab, ning sünnitab holograafilisi illusoorseid pilte…

Kuid ka valgustite vägi on kasvamas nende arengu kohaselt …, ja see kõik on kätketud tema olemusse, kui seemnesse…

Kasvab tema võimsus, ning temale saavad kättesaadavaks uued valgusega kokkupuute piirkonnad…, valguse, mis on lähtumas temast endast…

Kui valgusti ootamatult kustutada, ehk… kõrvaldada teda läbiv impulss…, siis holograafiline pilt koheselt kaob…, haihtub…

Tehkem analoog keerulisemaks…

Meie võluline paljumõõtmeline kvantiline pannoo koosneb mitte lambikestest, millest käib läbi vool…, vaid sensoorsetest muunduritest… – projektoritest, mis näitavad igaüks oma pilti…, – need on kui võlulaternad, kuid keerulisemad…, on kui kinofilmid, mis liiguvad mööda pannood…

Nendeks oleme meie – sina ja mina… – oleme projektorid, mis on loomas holograafilisi pilte, millest koosneb ilm…

Holograafilised pildid-projektsioonid kattuvad teine teisega, kui paljukihiline pirukas…, kui hulgim pilte, nii piirjoontega…, kui ka värviliste laikudena…

Nende üheaegne kattuvus loob püsivat ilma pilti, mida näete, tajute ja tunnetate oma sensoorsete tunnetustega…

Just seetõttu on võimatu lõhkuda või muuta holograafilise ilma pilti… – selleks tarvis muuta kõik kattuvad pildid…, vähemalt – enamuse neist…

Selline väide kinnitab seda, et te ise olete loomas oma reaalsust…, oma ilmasid…, oma illusioone…

Lähme edasi…

Kui ilmaloovuse kvantilise pannoo üks või mitu lambikest hakkavad teadvustama end selle osana…, ja seda, mida nad on tegemas…, siis ehk püüavad hõivata esmalt suurimaid pilte…, sealt pääseda pannoo teistesse osadesse…

Kuid peatselt avastvad, et neil ei jätku selleks jõudu…, ei piisa nende väest…

Nende signaal on hajumas, ning adressaadini jõuab piiratul hulgal…, tagasi naaseb väga fragmenteerituna…

End teadvustav kiirgaja püüab seejärel tõsta oma väge…

Kuid – millisel viisil…?

Esmalt püüab kasutada selleks teiste kiirgajate väge… – mida võiks nimetada toitumiseks teistelt…, ehkki… see on lihtsustatud vorm…

Kuid toitudes illusioonidest ja teiste kiirgajate energiast, nemad hakkavad teadvustama…, oma isikliku väe tõstmiseks seda ei piisa …

Selle tulemusel püüavad saada enam valgust enda seesmusest…, ehk juhtmetest, mis ühendavad neid valguse allikaga…

Uurides ennast, avastavad, et valguse võimsus oleneb ühendusjuhtmete võimsusest ja nende kvaliteedist…

Nii avastavad, et ühenduses nendega on lõpmatu hulk juhtmeid, milliseid nad pole varem kasutanud, ega loonud sidet läbi nende…

Veelgi enam, avastavad enda seesmuses hulgim huvitavaid nuppe ja seadmeid, milliseid pidasid varem arusaamatuteks…, seega – tarbetuteks…

Nüüd püüavad neid lülitada-käivitada, luues ühendust muude juhtmetega…

Läbi nende hakkavad vastu võtma muid suurepäraseid illusioone, hologramme…, teisi ilmasid…

Sa mainisid sõna „fragmenteerumine“…

Jah…, see on jumaliku valguse jaotumine osadeks, liikumine mööda erinevaid juhtmeid, ning ilmutumine kvantilise pannoo erinevates kohtades…

Kui vool on jagunemas erineva ristlõikega juhtmetesse, ta ei lakka olemast vool… – väheneb üksnes tema võimsus…

Pole võimalik määrata, millise energeetilise ahela punktis võiks olla eriline vool…

Ta on kas nõrk, või tugev, kuid siiski – vool…

On olemas ühene jumalik valgus…, ja ta on jagunemas, fragmenteerumas kvantlikeks osadeks, ning ilmutumas igas ühes meist…

Kollektiivsete vaimsuste fragmenteerumine ei ole miski muu, kui valgus, mis on liikumas mööda juhtmeid…

Iga võimas juhe jaguneb edaspidi peenemateks juhtmeteks, ehk taas fragmenteerub…

Kas on võimalik väita, et peenem juhe on jämeda juhtme fragment…?

Jah…, ja ei…

Lõppude-lõpuks… – kõik on ikka sama vool…, sama valgus… – kuid jagatuna osadeks, mis on otsimas oma kulgemise teid…, ja on rajamas neid…

Juhtmed ise on kasvamas valguse püüdluse tõttu…

Kujutlege mingit universaalset substantsi, mis on mõistusega ja on otsimas arengu teed…, voolamise teed…

Kuid teadvustades ja ilmutades end, saab üksnes koostöösse kellegiga…

Nagu pime, kes on võimeline ära tundma teie ilma läbi puudutuste ja helide – nii ka jumalik substants on suuteline ilmutuma läbi koostöö…

Kuna jumalikul substantsil peale tema enda pole enam kedagi, siis ta eraldab endast koostöö jaoks kõikvõimalikke enda vorme… – kas mõistad…?

Sama jumalik substants on loomas endast enda seesmuses eraldiolevaid objekte, mis teevad koostööd omavahel, ning jagavad omavahel informatsiooni kõigi koostöö kohta…

Koostöö vorme (nõrk, tugev, elektromagneetiline, gravitatsiooniline ja nii edasi) on loomas tema ise… – justkui mõtleks neid välja ja katsetaks neid …

Need on sündimas tema poolt loodud osade koostöö käigus…

Olenevalt koostööst jumalik substants saab tundma end ja eristama end sinuna, minuna,  elektronina, jõena, galaktikana, logosena, lapsena, valguskiirena, planeedina…, Kristusena, Lutsifärina… – seda võiks loendada lõpmatuseni, kuna tema ilmutuste variante on lõpmatu hulk…

Teadvustunud substants, kui peale fragmenteerumist oli eraldunud, avastab end juhtme teatud lõigul…, kvantilise pannoo teatud piirkonnas…

Kuna juhtme ristlõikest on vähe, et mahutada sellesse kogu informatsiooni, kui valguse voogu…, siis ta ei suuda meenutada kogu informatsiooni enda kohta, kui ühtse valguse kohta…

Kuid jätkab siiski oma illusioonide loomist, kuna ta ise on loodud kui loov valguse projektor…

Valgus, pääsedes sellesse juhtmesse, voolab, olenevalt juhtme võimalustest, lambikestesse-projektoritesse…

Kui valgusti, või valguse projektor, leiab ühenduse võimsama juhtmega, ehk jõuab jämeda juhtme peenemateks juhtmeteks jaotumise kohani, saab võtta end kui selle juhtme fragmenteeruumisena, aimamatta, et samas ta on mingi teise juhtme fragmenteeringuks…

Seega…, rännates tagasi esmase impulsi allikani, ning jõudes ühenduseni kõigi allikatega ja oma osadega, hakkab tunnetama end vastupidises suunas… – hakkab tunnetama end Suurimana – Ühena…

Ning, süüvides aina sügavamale endasse, saab vaadelda üha uuemaid ilmasid, milliseid olime ise loonud, läbi naasemiste oma voogamiste üha võimsamatesse voogudesse… – kui jõgi, mis hakkaks tagurpidi voolama…

Just seetõttu võiks võtta seda kui püüdu valguse poole…, ning liginedes Esmasele Impulssile, valguse vägi on kasvamas üha enam… – ka enese teadvustamine muutub aina avaramaks – peenes juhtmelõikes ununevad ja kustuvad eksisteerimise üksikasjad…, ilmnevad üha suursugusemad oma mõõtmetes illusioonid… – seega liikumine on hulga aeglasemad…, nagu suuremad jõed, mis on voolamas aeglasemalt, kuna peamine koostöö neis toimub nende seesmuses… – kustuvad ja realiseeruvad selle seesmuses…

Seetõttu võiks ütelda, et eemaldudes Algsest Lättest, toimub laskumine pimedusse…, impulss, jagunedes nõrgeneb, ning kaotab osa oma omadustest…, sellega loob võimsaid helendumise illusioone… – ehk jaguneb osadeks, ja kvantideks…

Mida enam on valgus eemaldumas Lättest, seda nõrgemad on koostööd osade vahel…, seda vähem tunnetavad ühesust, seda vähem on haakumisi, seda enam on nende vahel tühimikke…

Kuid ka tühimik nende vahel on üksnes ilmutamatta valgus… – jumaliku subsatantsi osa, mis pole veel realiseerunud vormideks…

See on jumalik tühjus – kuid see on juba eraldi teema…

Nüüd kujutle seda kõike paljumõõtmeliselt…

Kujutle hetke, kus juhtmed, mis jõuavad sinuni, tulevad Lutsifärilt…, Sant Germainilt, millise kaudu oleme suhtlemas…, Sanat Kumaralt, kellega suhtlesid hiljuti ja tunnetasid tema väge…, Miikaelilt ka Kuthumilt…, ja nii edasi…

Selline keeruline juhtmete põiming – ja sina oled selles põimingus vool, valgus, fragmenteering, millisena lähtud sellest…, ja mitte ühest võimsama ristlõikega juhtmest, vaid tohututest paljudest hargnemistest…, paljudest fargmenteerunud osadest…

Seega… – kõik oleme Lutsifäri fragmentidena, kui ühe võimsama juhtme osana, mis on hargnenud juhtmete võrguna…, mööda millist ta on levitamas enda impulsse…

Kuid samas oleme ka Sanat Kumara fragmendid, kes on samuti jumala valguse võimas juhe…

Peale selle on veel teisigi võimsaid juhtmeid, millistest teil pole aimugi…

Kuid kõik on üksnes – jumalik valgus, tema paljumõõtmelises jagunemises, hargnemises ja lõpmatus voogamises…

Seega… sinus on olemas kõige osad, nagu minus on olemas kõige osad – me kõik oleme ühe millegi Suurema osad…

Teie valik seisneb selles, et milliseid jumalikke osi käivitada ja ilmutada endis…

Sa võid käivitada üksnes Lutsifäri juhtmete ahelaid, sellega, naaseda mööda tema juhtmeid, õppides tundma tema võimsust…, enda osa tema võimsuses…

Võid kävitada Sanat Kumara juhtmete ahela, õppida tundma tema võimsust…, enda osa tema võimsuses…

Võid käivitada oma tagasihoidliku ahela, ning õppida tundma enda osa minus…

Kuid…, kui ühendud Lutsifäri juhtme ahelaga… – kelleks sa siis oled… – kas endana… või temana…, ehk vaid üksnes jumaliku valgusena…?

Aga olles ühenduses Jeesuse juhtme ahelaga…, kellena oled siis…, kellena olete kõik…?

Kui me praegu vestleme sinuga, sa tunnetad end eraldi juhtmekesena, mis on ühenduses võimsama juhtmega – Sant Germaini juhtmega…

Kui meie vestluse aegu ma võtan ühendust Lutsifäri võimsama juhtmega – kelleks sa siis oled… – kas minuna, või Lutsifärina…, ja kelleks olen siis mina…?

Siin me taas naaseme valiku vabaduse juurde…

Kui sinu ees on tohutu juhtmete-fragmentide põiming…, siis sina, kui osa jumaliku kvantilise pannoo osa, võid valida, kellena ilmutuda… – kas Lutsifärina…, Jeesusena…, Kuthumina…

See on üksnes juhtmete ümberlülimine…

Kui oma vooludes sa otsustad sulanduda võimsama valguse juhtmega, näiteks Sanat Kumaraga, ning lahustuda temas, eraldamatta oma väge, siis võtad olla tema valikuks ja valguse suunas…

Kui valid olla nende ühenduste mosaiigis…, või kõigis fragmentides üksnes enda juhtmekesena… – kuidas siis hakkad helenduma… – kelleks siis oled…, millise fragmendina…?

Lõpptulemusena – sinust saab üksnes jumalik valgus, mis on eraldunud peamisest allikast, korduvalt ja lõpmatuid kordi…

Seetõttu sina, kui oma reaalsuse ja enda looja, kinnitad igahetkeliselt oma liitumisi jumaliku valguse paljumõõtmeliste juhtmetega…

Neist liitumistest kujunevad sinu valikud, milliseid on erinevuste hulkadena…

Sinus, nagu kõigis – on kõige osi…, kuid enamus neist pole ühenduses teie teadvusega…

Kui õnnestub käivitada neid osi, siis saate tunnetada enda paljumõõtmelisust ja sidet kogu olevaga…

Sõna otseses mõttes tunnetage end Jumalana …, ühese loova olemusena…

Edaspidi, olles jumala osana, saate teadlikult kävitada, või seisma panna osa fragmentidest, luues uusi enda vastuvõtu viise…

Ma ei tahaks, et sa võtaks seda pilti vastu mehaaniliselt, seetõttu püüdsin leida sobivaid analooge…

Teie mõistmise keele vahendusel on raske tabada vastavaid teadmisi …

Kui see huvitab sind jätkuvalt, siis võime jätkata…

SElena

Read Full Post »

Minult sageli küsitakse… mida ma tunnetasin, kui saabus valgustumine…?

Ma naersin…, naersin kogu südamest, kuna mõistsin valgustumise janu mõtetust…

See oli tõemeeli naljakas…

Me kõik sünnime siia valgustununa…, kuid soovida seda, mis on olemas, on täienisti mõtetu…

Sul on olemas see, mida pole võimalik saada…

Saada on võimalik üksnes seda, mida pole sinul veel olemas, või sinu seesmuses…

Valgustumine on olemas juba meie loomuses…

Olen võidelnud selle nimel paljusid elusid, kuna ühe elu jooksul pole võimalik sellist eesmärki saavutada…

Neil aegadel ma tegin kõike, mida üksnes oli võimalik teha… – kuid igal korral ootas mind pettumus…, ma polnud võimeline valgustumist saavutama…

Kuidas on võimalik saavutada seda, mis on sinu enda loomuses juba olemas …?

See, mis on sinus olemas, pole võimalik saavutada läbi auahne unistuse…

Mõistus on auahne…, ta himustab raha, võimu ja ametit…

Kuid ühel kaunil päeval, kui temale on kõrini välistest tegevustest, teda hakkab kummitama valgustumine, nirvana, vabadus ja Jumal…

See on ikka sama auahnus… – on muutunud üksnes eesmärk…, seni oli see väline, kuid nüüdsest – seesmine…

Kuid sinu suhtumine ja sinu lähenemine sellele pole muutunud… – sa jääd endiseks, inimeseks endiste harjumustega…

Ütelus – „päev, kui sain valgustunuks“ tähendas mulle üksnes ühte…, sellel päeval ma mõistsin – saavutada pole midagi, liikuda pole kusagile, midagi teha pole tarvis…

Juba niigi oleme jumalikud ja täiuslikud – ja ongi kõik…

Pole tarvis mingit täiuslikustumist…

Jumal on loomas meid kõiki täiuslikena…

Kui me isegi kohtame ebatäiuslikke inimesi…, siis on lihtne märgata, kui täiuslik on nende ebatäiuslikkus…

Jumal ei loo kunagi midagi ebatäiuslikku…

Kuulsin kord Zen õpetajast, nimega Bokuju… – ta selgitas kord oma õpilastele, et ilmas kõik on täiuslik…, kuid kuulajate seast tõusis püsti küürakas vanamees: „Kuidas siis minuga – mina olen ju küürakas…, kas see on täiuslikkus?“ ütles tema…

Bokuju vaatas teda ja ütles – „Ma ütleks ausalt, et oma elus ma pole veel näinud sedavõrd täiuslikku küüru…“

Rääkides päevast, „kui saavutasin valgustumist“, ma ei väljendu õieti, kuna teisi sõnu selle väljendamiseks pole… – väljendamise keel on välja mõeldud inimese enda poolt…

Selles on sõnad – saavutamine…, omandamine…, eesmärk…, enesetäiendus…, areng…, progress…

Selline keel on loodud mitte valgustunute poolt…

Tõsiselt võttes – inimesed pole suutelised looma teistsugust keelt…, kui isegi tahaks…

Valgustumine saabub vaikuses… – kuidas väljendada vaikust sõnades…?

Kuipalju ka ei püüdleks…, kuid mistahes sõna rikuks sõnatu vaikuse…

Lao Tzi rääkis: „Välja öeldud tõde pole enam tõde“…

Tõde pole võimalik väljendada sõnades…

Kuid meil tuleb väljenduda mingites sõnades… – meil pole teist võimalust…

Seetõttu me toonitame üht omapära alati – keel pole võimeline täpselt väljendama meie üleelamisi…

Seetõttu kui ma ütlen: „päev, kui ma saavutasin valgustumise“…, see polnud saavutamine…, ja see polnud minu saavutus…

Sel päeval ma naersin oma rumalate ja naeruväärsete ponnistuste üle saavutada valgustumist…

Ma naersin enda ja inimkonna üle… – kõik inimesed püüavad saavutada midagi …, midagi omandada…, midagi teha paremaks…

Mul kõik toimus täienisti lõõgastunud olekus…

…ilmnes täienisti uue energia juuresoleku tunnetus…

Uue valguse ja uue rõõmu tunnetus muutus võimsaks…, pea võimatuks, – oli tunne, et kohe-kohe plahvatan…, lähen õndsusest hulluks…

Lääne noored nimetavad seda „kaifimiseks“, „hullumiseks õnnest“…

Võimatu oli mõista toimuva mõtet… – olin sattunud Ilma väljaspool mõtet…

Seda on raske mõista…, raske jagada osadeks…, raske selgitada sõnades, inimkeeles…

Mistahes pühakirjad on jõuetud selle ees…

Kõik sõnad, millistes saaks seda edasi anda, jääksid kahvatuteks, pleekunuteks…

Liiast elavatena ja kirgastena olid need tunded – see oli lakkamatu õndsuse tulv…

Oleks kui sattunud otse taifuuni silma…, lausa lämbusin suursuguses valguses, rõõmus ja õndsuse tormis…

See oli sedavõrd reaalne, et kõik muu muutus ebareaalseks…, nii ruumi seinad…, kogu maja…, kogu minu keha… – kõik muutus ebareaalseks…

Alles nüüd nägin tõelist tegelikkust…, esmakordselt…

Sellise ärkamise reaalsuse kõrval muutub ebareaalseks kogu harjumuspärane reaalsus…

…Ärgates, sinu ees kerkib uus ilm – tõeline…

Ei saa ütelda, et on olemas Jumal ja on olemas Ilm… – Ilm ise ongi Jumal…

Seda mõista saab üksnes siis, kui silmad saavad selgeks…, ilma une rähmita, ega pole unenägude vines…

Kui pilk on selge…, kui tunnetus teravdunud… – siis  muutub tõenäoseks, et on olemas vaid üks jumalikkus…

Mõneti Jumalaks on roheline puu…, mõneti ere täht taevas…, mõneti kägu…, ja mõneti isegi lill…

Jumalaks on kohati laps…, kohati jõgi…

Kuid siiski kõik, mis on – on Jumal…

Kui vaid hakkad tõeliselt nägema… – näed, et kõik ümberringi on üksnes Jumal…

Valgustumine on vägagi isikuline protsess…, ja see on viimas paljude raskusteni…

Kõige esmalt – pole mingeid selgeid etappe, millistest tuleks kindlapeale läbi käia…

Igaüks on läbimas oma etappe…, seega… oma paljuarvuliste kehastuste aegu igaüks puutub kokku erinevate tingimustega…

Valgustumist võrreldakse linnuga taevas… – ta ei jäta jälgi enda järel…

Keegi pole võimeline leidma lendavat lindu lennu jälgede järgi… – need haihtuvad koheselt…

Seetõttu pole võimalik saavutada valgustumist, üksnes jäljendades kedagi…

Valgustumine on laul, mida paneb igaüks ise kokku …

Tundmatu uus laul pole sarnane tuttavate lauludega…

Kunagi pole võimalik võrrelda valgustunuid…, võib tahtmatult osutuda ebaõiglaseks teise suhtes…, või mõlema suhtes…

Peale selle – ärge alluge jäikadele kujutlustele…, tarvis vaid pöörata tähelepanu tabamatule voolamisele… – voolavusele, aga mitte kindlalt seatud reeglitele…

Valgustunu pea alati on kuidagi eriliselt vaikimas… – tema vaikimine on tajutav erilisena…

Tema kõrval vaikib mistahes avatud ja vastuvõttev inimene…

Valgustunu on kiirgamas uskumatut rahuldust…

Miorya Murti

Read Full Post »

On olemas Sataania süsteemi duaalsus, ehk Suure Jumalanna enda valdus – see on tema pärusmaa…, tema ilm…, ning… kuna ta on andmas elu kogu elavale…, siis on küllastamas kõike armastuse valguse energiaga…

Ta on sünnitamas ja üllistamas neid, kes on kuulumas tema valdusesse… – selles on Ema vägi…, tema valitsemise vägi…

Ta on väärtustamas ja omab eelistusi kõigi ees, kes on kehastunud olemuse energia näol, mis on pärandatud Kõige Isa poolt…, kes ühesuses Emaga on loonud seda Loovust…

Ema – on maa enda Suurus ja Vägi…, ta omab naisenergiaid enamas mahus, kui meesenergiaid…

Ta võtab kasutusse tema alluvuses olevaid miljardeid elusolevusi…, suunab neid elu enda arengutesse…, elu avardumiseks…

Emal on sünnitamise eelistus…, mida meesenergias pole olemas, ega kanna endas elu…

See on nende energiate eraldustunnus, kuna Elu ise oli loodud Ema/Isa loomise läbi…, ja mis kannab endas Loovust ennast, kogu loovuse mahus…

Ema on Isa enda Suursugusus ja Vägi…, ning temal on eelistusi teiste olevuste ees, kes on kehastunud Isa kehas…, ja on kandmas Kontrolli, või andmas Arengut energiate avardumiseks…

Ema väli kätkeb kolossaalset kehastumiste laengut, koos Peene Plaani olevustega Kõrgematest Sfääridest…

Kuna kõik on saanud alguse Ema Välja seesmuses…, seega on kui Elu Läte elu tundmiseks tihke mateeria ulatuses…, ja Isa side energiate avardamiseks…

Energiate avardamine

On tavaks arvata, et energiaid saavad avardada üksnes inimolevused (laste sünnitamise läbi)…

Kuid see pole kaugeltki nii…

Jumaliku alge olevused, veel enne inimese sündi, toetasid loovust oma energiatega läbi mees- ja naisenergiate sulandumise.

Neil energiatel oli tihe omavaheline läbiimbuvus, mis aitas kanduda neil jätkuvasse avardumisse, üle kogu ilmaruumi…

Kuid nende piiratud koostööulatus viis selleni, et nende koostöövälja pääses teispoolsuse teadvus, mis esmasele loodud eluväljale mõjus lammutavalt…, ning tulemusena – lammutavalt ka edaspidistele energiate avardumistele…, millega pidurdus kogu nende avardumine ja kasv…

Kas teispoolsuse sisse pääsemine võis saada Langemise põhjuseks tihkemasse mõõtmesse…?

Võis…, sest esmase loomise energia oli liikuvam…, ehk oma energiates isegi painduv ja kerge…, midagi mõtte taolist…, ta ei kandnud võimast negatiivi, millist oleme nägemas tänasel päeval…

Selline olukord kajastus Loomisele endale, ning viis tema languseni…

Ema enda loomises, mis on Isa kaitsesüsteemi all, sai kannatada esmane loomise süsteem, mis oli antud kui elu…, eraldi olevas ilmaloovuse piirkonnnas…

Kahe esmaloodu armastus oli välja tõrjutud teiste galaktikavaheliste sissetunginud olevuste teadvuse eluenergiate poolt…, mis osutasid suurt mõju kõgi loomise struktuuridele…

Loomine võttis oma arengus teise muundatud suuna…, kandes ajapikku muundusi vanadesse esmastesse loomise vormidesse…

Muundus ise avaldas negatiivset mõju… – ta määras omad elu reeglid, ega süüvinud Ema/Isa ja kaasloojate kõige esmaloodusse…

See pani paljude kehastunud olevuste mõttetegevustes kiiva kiskuma…, ja see tõi lahkhelisid, eraldumisi ja eemaldumisi esmasest Jumalikust Algest…

Seega…, püüd teiste jõudude pooolt võimutseda loomises, oli rakendatud salaja, ja seda seesmuse suunas…, mis tõi sisse kolossaalseid muutusi nii loomses, kui ka taimses ilmas…, muutes kogu biosüsteemis loomisteadvuse esmaseid harmoonilisi loovusi – Ema/Isa loovusi…

Muu galaktilise jõu poolt rakendatud vägi osutas ütlemata hukatuslikku ja lammutavat mõju kõige kaunimale loovusele…, ehk, oli nakatatud võõrapäraste mõtteviisidega, mis osutas tohutut mõju kogu elavale…, see kandus mõtlevate olevuste mõttetegevustele, kes olid teadvustamas enda arengut Ema/Isa sakramentlikus armastuses (Isa ja Ema armastus)…, ja tunnetele, mida olid kandmas kaks võimast Valguse Olevust…

Kõik oli moonutatud mõtetega, millistega sai olevusi arendada kuulekateks hingedeks…

Emal polnud juurdepääsu kogu muutuste mahule, mis oli planeedil reaalselt toimumas…

See oli tema eest isoleeritud…, kogu tema Elu Välja arengu ulatuses…

Ema oli eraldatud, kuid ta omas isiklikku elutuuma, mis oli kontrollitav kõrgemate struktuuride võimu poolt, ja seda – Peaingel Lutsifäri juhtimisel, kellel oli täielik juurdepääs toimuvate sündmuste mõistmiseks, planeedi enda matriksorganismi mateerias…, Emas endas…

Emalik süsteem sai allutatud võimsale puhastumisele võõrast teadvusest, millist ta ise polnud võimeline kontrollima kogu muutuste protsessi ulatuses…

Seda oli kontrollimas Lutsifäri Süsteem, millel oli ainuõigus pääseda kõigi sündmuste elulistele protsessidele ja nende tulevasele arengule…

See viis uue elu sünnini…, juba muundatuna ja eraldatuna kui Elu, mis oli aluseks inimrassi enda kujunemisele ja arenemisele…

Ehk… inimrass valis ise endale mingi sümbioosi kahest galaktilisest elu süsteemist…

Käesolevaks ajaks, selline sümbioos on geneetilises koodis parim variant Mõistusega Elu jaoks, elamiseks matriksis „siin ja praegu“…

Inimesel tarvis teada kõike oma ilmnemisest, kuna selline rakendus andis elule uue keeru…, elule, mis oli esmasündinud ja millel olid esmaloodud elu programmid…, kuid sissetungi tõttu said moonutatud…

Seetõttu meil on käesoleval ajal sootuks teine areng…, muudetud elu programmiga…

Isalik süsteem, millele kuulume, teeb tööd elu uute programmide kohaselt…, ning minnes üle ühtedesse, või teistesse ilmadesse…, või teistesse eluvormidesse, hakkame ingellike vastuvõtu peenenergiate vahendusel kuulma kõiki elusolendeid…, hakkame end samastama nende olevustega, keda võtame elu avaldumisena…

Meie kaks ilma – elu peenilm ja elu arengu tihke ilm, on tihedas omavahelises koostöös teine teisega…

Meil pole võimalust teha eristust nende kahe ilma vahel…, vaid on võimalus säilitada ja jätkuvalt arendada Loovust ennast…, toetades teda muundatud eluenergiate olekus…

See toob meile täielikku sulandumist ja jätkuvat arengut…

Avardab meie Looja ilmasid…, ja just läbi nende muunduste, mis on toimumas käesoleval ajal „siin ja praegu“…

Elu enda protsess on leidnud toetust kõigi olevuste poolt…, kõigis valitsemise-juhtimise ja kontrolli struktuuride, kus jälgitakse hoolega ja aidatakse kõigiti mõtteloovuse arengus, olemasolevate elu vormide avardumises, millised on tihedas seonduses Looja endaga…

See, mis ei hakka kandma Teadvuse Jumalikku Valgust, ega kujunda mõttelist dialoogi Loojaga, saab muundatud teisteks teadvusetuteks vormideks, millised jäävad kõrgema võimu struktuuride hoolsa kontrolli alla…

See, mis on suuteline end teadvustama elu matriksi arengu ulatuses, kogu tema mõtte arengus ja tema energia avardumises, leiab toetust kui elu ise…

Arengu ja kontrolli süsteem…

Lutsifär

Karna vahendusel

Read Full Post »

« Newer Posts