Tervitan sind, Jeesus…
Räägi meile Pilatusest…, kas tema osa polnud mitte ette määratletud…?
Tervitan ka sind, mu kallis…
Ilmas pole midagi ettemääratletud…
Te olete alaliselt valimas oma teekonda ise…
Valik pole alati kerge olnud, kuna ei kuulda meie Isat…, eriti kui ümberringi on pimedus ja teekond pole silmatav…
Kuigi on olemas vaimsuse kutse…, kuid see tuleneb seesmusest…
Väljaspool on sedavõrd palju kurdistavaid helisid ja sündmusi, mis viivad vaimsuse segadussse…
Kujuta ette sosinaid ja ilutulestikku…
Kuidas on võimalik ilutulestiku müra sees kuulda sosinat…?
Vaimsus ei kisa kunagi…, temale seda pole vaja…
Vaimsus – on kui teednäitav täht…
Kui taevalaotus on pilvedega kaetud, ta ikka olemas – ta ei kao kusagile…
Teda mõneti silmata on raske…
Kuni ma polnud Maa peale laskunud, mul polnud aimu, kuivõrd tihke on unustuste kardin…
Kuigi maised ema ja isa olid rääkinud mulle sellest…, ja inglid olid käinud minu juures… – ma polnud suuteline isegi piiluma välise ilutulestiku kardinate taha…, Isaga eraldatuse illusiooni taha…
Isegi kui me olime koos Isaga, meil polnud võimalik näha teda…
Ta oli alati meie kõrval…, me tajusime seda igas enda ilmingus, kui teie tunnetate päikese kiirt…
Kuid Maa peal me kuulsime tema häält üksnes enda seesmuses…
Ka minul läks Ta mõneti kaotsi…, kuid samas leidsin taas…
Ja mõistsin ma siis, et kui väeti on põrm…, ja kui suur on teie poolt loodud illusioon…
Pilatus… – ta tuli koos minuga…
Juba Isa juures me teadsime, milline on meie osade roll…
Ta tuli, et aidata mind…
Noil aegadel tuli palju vaimsusi koos minuga…
Paljusid neist te ei tea… – neil ei õnnestunud mängida oma osa…, kuna kõik kulges teisiti, kui oli meil kavas…
Me lootsime ühiselt äratada teis Isa jumalikku vaimsust…, õpetada kuulma Tema kutset…, kuulma ilmaruumi häält…
Olite laste taolised…, mõneti julmad…, kuid samas südant soojendavad…
Te uskusite imedesse…, mõistmata, et ise olete suur Isa ime…, tema unikaalsed lapsed, kes on võimelised looma selliseid ilmasid ja selliseid illusioone…
Te sattusite sellisesse hoogu oma mängus, et polnud suutelised peatuma…
Kõik meie, teid armastavad vaimsused, otsustasime aidata teid ärkamises…, rääkida teile, et ilm polegi nii piiratud, nagu näete seda teie…, et teie kõrval ja teie seesmuses on tohutud ilmad – kaunid ja imelised…, ning teid on ootamas seal palju avastamisi ja teada saamisi…
Kuid ilm, milles olete ära eksinud ja sisse vajunud, on üksnes illusioon…, pildike, teie poolt kunagi nähtuna…, lelu, millest ei raatsi lahti lasta…
Selliseid, nagu Pilatus, oli palju…
Keegi ei arvestanud sellega, et mind risti lüüakse…. et teie olete sedavõrd julmad isegi Isa saadiku vastu…
Ma lootsin viimse hetkeni, et Isa kaitseb mind…
Nüüd ma mõistan, et Ta ei saanud seda teha…
Mille poolest ma olin parem, kui kõik teised Tema lapsed…?
Tema jaoks kõik on võrdsed…, ja kõik on võrdselt armsad…
Ta ei sekku laste mängudesse…
Ta hoiatas mind, et minu teekond ei tule roosiline…
Kuid ei kuulanud ma Teda…, minu armastus teie vastu oli üle kõige…
Kujutasime ette, kuidas meie tulek äratab teid…, siis kuulete meie Isa tõde…, ning hakkate avastama endi jaoks uut ja kaunist ilma…, ja uudis lendab siis üle teie ilma …
Paljud meie seast olid ilmutunud üle teie ilma, et kanda seda uudist edasi…
Kõikidel mandritel ja riikides oli keegi meie seast, kes oleks suuteline kandma Isa sõnumit edasi…
Kuid kõik ei läinud nii, nagu me planeerisime seda…
Kui mõistsin, et pean vastu võtme teie valiku, ja mitte võimendada vastuseisu…, siis oli juba selge, et miski ei lähe nii…
Pilatuse valik oli raske…, oi kui raske…
Tema tuli ju minule toeks…
Tema naine oli temaga koos ja aitas kõiges teda…
Esmalt tema missiooniks oli liita triumfaalselt maised ja vaimsed väed…
Kui keisri esindaja võtab vastu vaimu esindajaid, siis meile näis, et Jumala Sõna on sedavõrd võimas, et hakkab ümber kujundama teie ilma, ning äratab kõige metsikumaid ja magavaid…
Kuid teie uni oli raske…
Kui mina kaotasin mõneti side Isaga, siis nii oli ka teistega…
Pilatuse valik seisnes selles, et tema pidi nõustuma minu valikuga…
Kui mind toodi tema juurde ja jäime üksinda, siis arutasime temaga paljut…
Juba siis ma nägin mitmeid võimalikke tulevaid tulemusi…, ning teadsin, et pean oma karika vastu võtma ja tühjendama selle…
Kuid Pilatus polnud sellega nõus…, ta tahtis jätkata…
Tema tegevus oleks viinud veelgi suuremate hädadeni…
Ma mõistsin siis… – kui ta võtab mind vastu kui keisri saadik…, siis keiser saadab väed Jerusalemma… – pääseb lahti räige sõda…, kus hukkub palju inimesi…
Ma suutsin teda panna nõustuma, võtma vastu minu valik…
Palusin teda anda võimalus rahval teha oma valik…, nagu oli antud teha meie Isa poolt…
Tema mõistis, et rahvas ütleb „risti“…
Temal oli minust kahju… ta oli kurb, et me ei suutnud oma plaane realiseerida…, et kõik läks teisiti, kui oli planeeritud…
Kuid ma ei näinud teist teed…
Ta ootas viimseni, et rahvas valib kurjategijat, aga mitte mind…
Kuid… – kas mina olen Isa silmis parem, kui mõni teine Tema poeg…?
Kuid rahvas valis mind…, ja kisas „risti“…
Selles kisas oli sedavõrd palju viha, et ma kohkusin…, kuid ma ei saanud seda halvaks panna…
Nemad ei kuulnud… kui haiged lapsed…
Ka Pilatus oli hämmeldunud…
Ta püüdis mind päästa… – kuid kõik oli juba määratud…
Ahastades Pilatus kisas „ma pesen oma käed sellest“…
Ta mõistis, et inimestele langeb raske karma…, kuna need lõid mind risti ja valasid minu verd…
Ta pesi oma käed, et näidata… – temal polnud sellises tulemuses süüd…, tema ei valinud, vaid allus üldsuse nõudele…, nagu ma palusin temalt…
Pilatus lootis, et ma tõusen ristilt ja selliselt pääsen piinadest…
Ta keelas kedagi lasta ristile ligi, peale minu sugulaste ja mu õpilaste…
Kirgede ilutulestiku möll neil hetkeil oli sedavõrd suur, et meil polnud võimalust kuulda Isa häält…
Me ei kuulnud Teda ja arvasime, et Ta on meid maha jätnud…
Tegelikult Ta vaid ootas, kuna ei saanud sekkuda, sest me ei kuulanud teda…
Kuid Tema, kui tark Isa, võttis meie valiku vastu ja lubas meil läbida oma õppetunnid…
Ta jäi ootama meie naasemist, jätkates meid armastamast…
Oo, jaa, millise hea õppetunni me läbisime… – vastuvõtu õppetunni…
Ja õppetunni sellest, et kõigel on oma aeg…, ja ei tasu oma valikut suruda teistele peale…
Tarvis elada kannatlikult…, nii nagu Isa, kes on ootamas, kuna Tema lapsed ärkavad uue elu jaoks…, rõõmu valguse jaoks…
Pilaatusel oli hulga keerulisem, kui minul…
Mina tõusin üles ja sain Isaga kokku…, aga temal tuli jääda Maa peale, ning kanda meenduste risti…, ning ikka ja jälle naaseda mõtteis selle loo juurde…, ja mõista, et midagi pole võimalik muuta…, igal korral mõelda – kas toimis õieti, et lubas lüüa mind risti…
Elu muutus tema jaoks põrguks…
Ta lahkus keisri saadiku ametist…, lahkus eemale ilmast ja elas, pidevalt meenutades seda lugu…
Tema naine oli tema kõrval alati…, ja seda seni, kuni Pilatus tegi sügava palve, kus palus Isat võtta teda enda juurde…, naaseda Isa majja…
Seal me saime temaga taas kokku…
Koos me nägime, kuidas minu nimi on kasutusel kõikjal selleks, et minna sõjaga oma venna vastu…, kuidas on moonutatud minu sõnad ja sageli kasutatakse vääritute asjade jaoks…
Me nägime ka seda, et Isa Tuluke on hakanud loitma teie südameis…, ning palvete läbi te kuulsite Teda enda seesmuses…, kuigi väga vaikselt…
Meie, kui lapsed, tundsime rõõmu, et suutsime äratada osa teie seast…
Kuid millise hinnaga…
Ei…, mitte minu risti löömise hinnaga… – mis hind see küll oleks…!
Ma oleks nõus ohverduma isegi suuremale…
Sajandite kannatuste hinnaga…, ja juudi rahva karmaga…
Igaühe kannatuse ma elasin ise läbi, nagu olin seda palunud Isalt…
See, kelle nimeks oli teil Pilatus, oli koos minuga…, ta on ka praegu minuga…
Me kõik oleme üks…, kõik oleme Isa lapsed…
Sa ütlesid, teid oli palju üle kogu ilma, et viia Isa sõnumit edasi…
Keda teid…?
Miks kristlus ei levinud üle kogu ilma…?
Meid, Tähevendi, oli palju…, meid, kes ühinesime, et aidata teid…
Ülevalt tundus selline missioon kaunina ja üllana…
Kui Tähevennad poleks tulnud koos minuga kehastumisse…, missiooniga viia Isa Sõna kõikidele kontinentidele…, siis kristlus poleks saanud sellist levikut ja vastukaja, milline on olemas praegusel ajal…
Kuid kõiki vendi polnud kuuldud…, neil ei õnnestunud pääseda läbi eraldumuse illusioonist…
Plaanis oli… – kogu lugu alustada tõotatud Maa peal…, Maa peal, mis oli meie poolt valitud kui alguseks…, ning levitada seda üle ilmade…
Meile näis, et astudes mööda teie maailma maid, saan kohata igas ühes Tähevenda, kes toetaks mind ja aitaks levitada Jumala Sõna…
Lootsime sellest Jumaliku Tõe triumfi tulevat…, kuna arvasime, et Jumala Sõna särab sedavõrd, et seda pole võimalik mitte kuulda, ega näha…
Kuid kõik läks teisiti…
Jäi mul käimata läbi kõik maad, kanda Jumala Sõna…
Seda tuli teha minu õpilastel…
Nende väest ja usust jäi väheseks magavate äratamiseks…
Palju hirmu sai neisse külvatud minu ristilöömisega…
Nemad võitlesid küll selle hirmuga, kuidas vaid oskasid…, kuid ei õnnestunud neil alati võita…
Mõningate hirmud viisid neid endid ristile…
Mitte üksnes hirmud…
Nende arvates nad pidid kordama minu teed…, ning lõpetama samuti ristil…
Kuid sellega nemad vaid kordistasid kannatusi…
Nemad püüdsid küll osa juudi rahva karmast võtta endi peale, et kergendada nende teed…
Ja Isa lubas neile seda…
Kuid ei mõistnud nemad siis, et selline koorem on neile liiast……, kuigi Isa hoiatas neid selles…
Nemad kõik jutlustasid Jumala Sõna…
Ütle palun…, räägitakse, et Pilatus oli julm…, tema südametunnistusel olevat palju hukkamisi…
Kuidas käib see kokku sellega, et ta oli tulnud Maa peale suure missiooniga…?
Ta tegi palju vigu…
Kuid kas mina ei teinud vigu…?
Oli raske juhtida inimesi, kes käitusid kui julmad ja mõistmatud lapsed…
Minu ristilöömiseni ta juhtis nii kui suutis, kuid julmust ta ei lubanud endale…
Kuidas kujutate endale ette, kus julm ametnik laseb äkki lahti vaest rändurit, kes väidab end olevat Jumala pojana…?
Kust selline haletsus…, milleks temale seda…?
Ta ju rikkus kõik soovitused, mis tulenesid kohalikelt preestritelt, kuna oli teadlik, kes ma olen ja minu teekonnast…
Kuid peale minu hukkamise tema süda muutus julmaks…
Ta küsis Isalt: „Miks sa lubasid lüüa oma poja risti neil, kes armastasid Teda… Kas nemad olid väärilised seda tegema…? Nemad käitusid kui julmad loomad…“
Ta laskis raevu oma südamesse, ega suutnud seda ohjes hoida…
Mõneti ehk isegi maksis kätte minu eest…
Ma püüdsin pääseda tema juurde läbi viha kardina…, kuid ei kuulnud tema mind…
Ta kurvastas palju…, tema valik oli raske…, ega südames olev armastus teie vastu ei suutnud pääseda esile temas alati…
Kuid ma olin alati tema kõrval, kuna mõistsin, kuivõrd rasked oli tema valik ja tema heitlus…
Tema naine, helge vaimsus, oli tema kõrval…, ja aitas temal leida valgust, ning läbida oma tee…
On legende ja jutte, et ta lõpetas oma elu enesetapuga, kuna ei pidanud vastu sinu ristilöömise raskusele…
Et kui tema keha visati jõkke, siis isegi veed panid mässama…
Kas oli see nii…?
Temal olid sageli mõtted enesetapust…, kuid naine, olles tema kõrval, hoidis selle ära…, ning püüdis juhtida teda valguse poole…
Ka mina olin tema kõrval…
Kuid ta sai siiski Isa nõusse, et Ta võimaldas temale surma…, ehkki tema teekond polnud jõudnud lõpule…
Tema teekond ei jõudnud lõpule seetõttu, et ta oli jätnud ellu suht palju oma jälgi…, palju võlgasid, mida pidi tagasi maksma…
Ta sünnitas palju tagajärgi oma tegudega ja mõtetega…
Kuid meie Isa halastas temale, kuna ma veendsin Teda juhtida see karikas temast kõrvale…
Ta jättis palju jälgi…, seetõttu pidi veel palju kordi inkarneeruma Maa peale, et kustutada need jäljed…, et tasuda omad karmalised võlad…
Peamine tema võlg, nagu arvas ta ise – on võlg minu ees…
Kuid mina ei pea teda enda võlglaseks…, ta ju tahtis mind aidata… – kuid polnud võmeline selleks…
Kuna ta pidas end minu suurimaks võlgnikuks, siis ma palusin meie Isa vabastada teda pattudest…
Seetõttu tema keha oli lastud jõkke kolmel korral…
Vesi uhtis minema tema võlad, ning vabastas vaimsuse…, nii ta sai tulla minu ja Isa juurde…
Senimaani on ta meie juures…
Tema naine elas veel pikka aega…, aitas kustutada tema jälgi Maa peal…
Ka tema on praegu meie juures, Jumaliku Trooni juures…
Leave a Reply