Teadasaamise jumalik komöödia
Räägi palun…, kas on inimeses mingid välised programmid, mis blokeeriks tema arengut ilma tema osaluseta…
Ilma teie osaluseta pole seda võimalik…
Mingid blokeeringud on siiski meie loomise aegu püsti pantud…, kas pole…?
On näiteks informatsioon selle kohta, et iga vaimsus on seotud inkarneerumise lahtriga, mis on omakord seotud Gaiaga…, mis otseses mõttes ei lase meil ingkarneeringute aegu, ega füüsilises reaalsuses, pääseda Maa pealt…?
Ma püüan leida sulle mõistetavat analoogiat…
Kui kollektiivne vaimsus valib kehastumise kogemist, siis ta pääseb teatud ilmade avarusse, milles on omad koostöö seadused…
Sageli sellise avaruse omadused ei lähe kokku vaimsuse enda omadega…
Kujutlege kahte nõud… – ühes on vesi…, teises – õhk…
Kuidas ühe omadus võib pääseda teisesse…?
Kuidas vesi saab eksisteerida õhus…, aga õhk vees…?
Et vesi saaks eksisteerida õhus, ta kapseldub tilkadesse…, ning langeb alla vihmana, õhu ilma…
Kuid kuidas seda teha korraga…?
Kui avada eraldavad piirid, siis vesi valgub vaid teisse nõusse…
Selle tõttu on olemas vahepealne ruum…, ruum kahe ruumi ühendamiseks – midagi lüüsi ruumina – ülemineku avarus ühest ilmast teise…, ühest omadusest teise…
Sellises avaruses… – meie näites… vesi struktureerub osadeks, ehk valgub lahtritesse… – selliselt iga osake hakkab eraldi läbima kahe ilma ühendumise kogemist…
Antud juhul – vaimsuse ilma ja mateeria ilma…, kehatusse ja tihkusse…
Võib ette kujutada fantasmagoorilisemat pilti…
Kujutlege, et olete jagunenud paljudeks väiksemateks enda osakesteks…, teie täpseteks koopiateks…
Kõik koopiad jätsid hüvasti…, ning läksid oma tubadesse laiali…
Iga tuba – on ilma vastuvõtu tahk…, on oma eraldi stsenaarium ühe ja sama sündmuse läbielamiseks…, kui mingi eraldi labor ilmingute uuringuteks…
Näiteks… – igas ruumis on üht ja sama liiki mateeria…, üks ja sama artefakt, mida tarvis uurida paljudest rakurssidest…
Ise olete eraldunud ise-füüsikuks…, ise-keemikuks…, ise-bioloogiks…, ja nii edasi…
Igaüks uurib seda asja oma professionaalsest vaatevinklist…
Või teisiti…
Tarvis maha mängida näidend…, ning igas ruumis toimub lavaline töö, toimub etendus…
Samuti olete jagunenud miljoniteks endaks, et mängida igas toas erinevaid rolle, ühes ja samas näidendis…
Selles näites tubadesse minek on jagunemised mööda inkarneeringute lahtreid…, on mingi vaheruumilik seisund, milles ühel olemusel on võimalik üheaegselt läbida hulgalikku kehastumiste kogemist…
Nõustuge…, ilmas, kus aeg puudub, pole ratsionaalne elada…
Kui väike osake läbib kõik omad õppetunnid, siis lubab teisel väikesel osal asuda sama õppetunni kallale…
Kui kõik õppetunnid on läbitud, kõik teie, kõik SINAd, tulevad kokku, et rääkida oma õpingutest, oma rollidest ja üleelamistest… – selliselt saavad teada kõik, mis on tihkus…, ja mis on mateeria…, ning milline on see imeline ilm, millesse on kõik kehastunud…
Kusjuures… mõned on läbinud mängu kiiremini…, mõni on saavutanud tulemusi kiiremini…, mõni väsib ja palub hingetõmmet, et hiljem taas naaseda ja kogeda lõpuni…, viia õpping lõpuni…
Nemad on kui ujuja, kes tuleb veepeale, et hingata õhku sisse…
Ehk… kui kujutleda kõike suure sfäärilise saalina, mille seintel on lugematuid uksi…, milliseid on sama palju, kui teid, osi… ja need viivad tubadesse-kehastustesse…
Nii sina…, kui ka mina… tulles sfääri, laguneme miljoniteks ühesugusteks koopiateks…, ja igaüks neist suundub oma ukse poole…
Mõni väljub sealt, et tõmmata hinge ja naaseb taas oma ukse taha… (see toimub une aegu, või surmajärgselt).
Kuid on olemas vältimatu tingimus: selleks, et läbimise kogemus oleks sõltumatu, selleks läbides ust, te unustate, mis toimus „ühises saalis“…, meenutate taas siis, kui olete naasenud tagasi…
Kuid te ei suuda vabaneda ähmasest tundest, et te pole üksi…, et on palju selliseid, kui teie…, teie suguluslikke osi, kellega koos olete õppimas seda ilma…
Seega… – miljonites tubades-kehastustes toimuvad mängud-näidendid, teie osavõtul…
Mõnes toas olete kuninga rollis…, teises kerjuse…, kolmandas mõrtsuka…, ja neljandas ohvri rollis…
Ühes toas olete isana…, teises emana…, kolmandas tütrena…, neljandas pojana…, ja nii edasi…
Kõik need on teie rollid…, proovite end kõigis rollides…, ja kõiki neid proovite üheaegselt…
Etendus on üks…, stsenaarium on üks… – kuid ta on väga põhjalik…
Selles seisnebki fraasi „kõik toimub üheagselt“ peamine mõte, kuna igas toas aeg on kulgemas omal viisil…
Mõnes rollid on lühemad…, mõnes pikemad…
Toas, kus oled ohvri rollis, juba kõik on toimunud…, aga teises, kus oled timuka rollis, pole veel jõudnud kulminatiivse sündmuseni, mis toimus juba mõnes teises toas…
Kas mõistad…?
Kuni näitemäng pole lõppenud, ükski esineja ei saa lahkuda oma toast – oma vastuvõtu sfäärist…, kuna kõik on ühe terviku osad…
Tervik saab taas tervikuks, kui kõik osad on taas koos…
Just seetõttu need, kes oma toas on mängu lõpetanud, peavad ootama neid, kes pole jõudnud oma mänguga lõpuni…, ja kui ei malbe oodata, võivad siseneda muude kehastus-tubadesse…
Võiks ütelda, et antud vastuvõtu sfäär on teie jaoks piiranguks…, blokeerivaks programmiks…
Teie tubadesse minek on mingiks piiravaks stardi tingimuseks… – kuid see toimub siiski teie nõusoleku kohaselt ja teie valiku järgi…
Kui igaüks meist siseneb tubadesse-eludesse, kus on mängus üks ja sama stsenaarium…, siis kuidas olles „oma toas“, saan luua oma ilma…, oma üksikasju…, – või on see loodud kellegi poolt…?
Stsenaarium – pole sündmustike jada, vaid energia omaduste valik…, teatud energia muutuste läbimine…, teatud koostööde läbimine…
Igasse tuppa sisenete oma kindlas valguse ja soojuse spektris, ning mängite oma näidendit…
Mõrtsuka energia spekter erineb ohvri energia spektrist…
Ehk vaatleks seda uurimisanaloogiate põhjal…
Igas toas on teatud võimalus…, üks ja sama artefakt, mida tarvis läbi võtta…, ning igaüks võtab läbi üksnes teatud osa…
Mõni võtab läbi füüsilised omadused…, mõni keemilised omadused…, mõni valgusomadused…, ja nii edasi…
Kuidas nimelt…, ja milliste meetoditega… – seda valib igaüks ise…
Igaüks teeb seda katse-eksituse meetodil…, teeb omad eksperimendid…, analüüsib enda katseid omal viisil…, teeb omad järeldused…
Selliseks artefaktiks teie jaoks on teie endi füüsiline ilm…, erinevate tihkustega ilm…, tihkustega, kui sellistega…
Selles te elate…, teete koostööd…, püüate läbi võtta…, ja mõista…
Ehk naaseks analogi juurde toast…
Tuleb välja, et tubades toimub ühe ja sama näidendi tegevus, ja kõigis ma mängin oma vastavat osa…
Kust tulevad teised osatäitjad…?
Kas keegi on vaatamas tohutud etenduste hulka…?
Sinu poolne näide on lineaarne…, kuna selliselt on sul lihtsam mõista…
Kuid katsume seda vaadata paljumõõtmeliselt…
Kujutle, et kõik toad valguksid üheks toaks…, kuid kõigis jätkuks oma, eraldi tegevus…
Kõik sinu osad on mängimas üheaegselt teine teisega, käesoleva ilma ulatuses…, kuid olles igaüks oma toas…
Kas mõistad…?
Seega kõik, kes on su ümber sinu elus, oled tegelikult sa ise…
Sa ise oled mängimas teist rolli ühises etenduses…
Isegi kui SINA elad teises riigis…, ja SINA – siin olev, ei puutu temaga oma elus kunagi, siis igaljuhul see oled SINA ise…
Seetõttu mõrtsukas ja ohver oled üksnes SINA ise…, selles ilmas pole kedagi peale SINU enda…
Kõik, mis on selles ilmas toimumas… – toimub üksnes su endaga…
Seetõttu pole kedagi vaatamas seda etendust kõrvalt…
Ise oled seda vaatamas, kuna ise elad kõigis ilmingutes…, kogu inimkonna igas inimeses…
Igaühe samm on sinu astumine…
Igaühe tunnetused on sinu tunnetused…
See oleks kui vanni dušši kaudu tuleks vesi, kus iga augu joad oleks… ühes keeristena…, teises rahulikuna…, kolmandas kuumana…, neljandas jäisena…, ja nii edasi…
Neid stsenaariume on võimeline nägema iga olemus, kuna need salvestuvad.
Jumalas ei saa midagi kaduda, kuna need on Tema erinevad eksisteerimise vormid… – Enda areng Enda seesmuses…
Kui lõpuks teadvustate seda, siis lakkate arvustamast teine teist…, see oleks tegelikult üksnes iseenda arvustamine…
Samas peaksite mõistma, kuivõrd oluline on olla ENDA TEISELE abiks, tema isikliku kogemise läbimisel, et saada kiiremini tulemust ja ühineda taas üheks tervikuks…
Tuleb välja, et kui ma kedagi tapan…, siis tapan tegelikult iseend…?
Kuid selles pole midagi hirmsat, kuna tekitan valu üksnes endale…
Seega tapmine – on normaalne…, kõigest roll…?
Kõik on üksnes energiate koostöö… – pea seda alati meeles, kui tahad mõista ilmaloovuse eesmärki…
„Jumalik näidend“…, „Jumalik komöödia“… – selliselt need on loodud…. ja selliselt see kulgeb igavesti…
Oleme arutanud tsentrifugaalseid ja kesktõmbe jõude…, avardumist ja kokku tõmbumist…
Ma tean, et tunned huvi teenimise teema vastu…, nii ennast, kui teisi… – kuid see on eraldi ja suurem teema…
Kuid meie näites ta on samuti oluline…
Enda, või teise teenimine – see on uus avardumise ja kokkutõmbumise arutlemise vaatenurk…
Avardumine – kas see on enda, või teiste teenimine…?
Mida enam avardute, seda enam eemaldute jumalikust keskmest…, jumalikust impulsist… – seda enam tihkustute ja seda vähem kuulete jumalikku üleskutset…
Sisenedes kehastus-tubadesse, te eemaldute „kesksest saalist“…, mõneti isegi kaotate side sellega…
Ning seal, kaugel, oma kehastus-tubade labürindis, unustate, et see, keda tapad, oled sa ise…
Naastes saali, varem või hiljem, kus kohtuvad kõik SINA, mõistad, et enda tapmise kogemine polnud su esmaseks valikuks…
Tapmise kogemises jätad end ilma füüsilisest kehast…
Selleks, et keha ilmuks taas…, areneks ja saaks tugevaks, ning oleks võimeline läbima jumalikku kogemist… – tarvis energiat…, su enda omat, kui kollektiivse olevuse oma…, ja aega…
Seega… – sa raiskad tühja oma energiat, korrates ühtesid ja samu tegevusi…
Antud näites teenimine ennast on – eraldi tegevus oma kollektiivsest olemusest…, arvestamata üldiste määrangutega…
Kui tunnetaksite oma lahutamatust kollektiivse olemusega, siis te ei hakkaks tapma oma teisi osi…, see pole ratsionaalne…
Pole mõtet rääkida sellest, et te ise sunnite ennast kannatama enda osade pärast…
Kuid mõned räägivad, et see on ainus viis enda tundma õppimiseks…, ning seetõttu lubame teistel õppida tundma, mis on kannatus…
Jah…, see on üks viis tundma õppimiseks… – kuid te jäite sellele ühele pidama…
Meie näites te läksite kannatustes sedavõrd kaasa, kõikvõimalikes variatsioonides, et lausa ei tahagi oma kehastus-tubadest välja tulla, ning jätkate kannatamast ja kannatamast…
Olete uurinud kannatusi paljudes variatsioonides ja detailides…, kuid on aeg läbida ka muid kogemisi…
Kuid…, te pole võimelised kuulma oma kollektiivse vaimsuse Jumalikku Kutset, mis pole suuteline koonduma üheks, et alustada teisi rännakuid…, mööda teisi vastuvõtu sfääre…, mööda teisi ilmaloovuse ilmasid…
Tuleme tagasi piirangute juurde, mis on väljastpoolt tulnud…
Tuleb välja, et igaüks meist pole suuteline väljuma ühisest tundmaõppimise sfäärist, milles oleme õppimas tundma meie ilma tihkust…, ja seda seni, kuni iga meie kollektiivse terviku osa ei naase, ega sulandu ühe tervikuga…
Kuidas on siis ajaloos tuntud isiksustega, kes tõusid üles… – kus nemad on…?
Kasutades meie analogi…, nemad on „ühises saalis“, ning on ootamas teie igaühe naasemist, koordineerides sealses protsessis erinevaid rolle, juhendades struktuure õppetöös…
Seal asuvad kõik teile tuntud olemused, kelle kohta küsite…
Järelikult nemad pole saavutanud täit vabadust…, täit sulandumist Jumalaga…, täit naasemist Absoluuti…?
Kuidas on siis sulandumise kogemistega jumaliku tühjusega…?
Täit vabadust millest…?
Välise ilma illusioonidest.
Kõik on kõiges…, kõik on igavene…
Ka sina oled kollektiivse vaimsuse osa, mis on suurema osa…, ja mis on veelgi suurema osa, mis on tohutute kollektiivsete vaimsuste terviku osa…, ja nii edasi… – kui matrjoška…
Kõige väiksem matrjoška ei saa olla vaba, kuna ta on suurema matrjoška osa…, suurema olemuse osa…
Vastavuses vabanemisele, ta vabaneb oma ilma vastuvõtu piirangutest, ning sattub muu ilma vastuvõtu piirangutesse…, ja nii lõpmatult…
Teie poolt vastuvõetav suur tühjus on üksnes sulandumine suurima matrjoška ilmaga…
See on kõigest teine vastuvõtu kogemine, milles on teised kiirused ja teine aeg…, teine koostöö…
Kui kellegil teie seast kord õnnestub puutuda kokku selle vastuvõtuga…, nende kiirustega ja koostööga, siis nad tunnetavad suurt tühjust, mingit vastuvõtu avarust, kus kõik toimub mastaabsemalt, globaalsemalt, rahulikumalt, suursugusemalt ja sügavamalt…
Suure Tühjuseni on teil veel palju maad…, kuid mille poole oleme kõik püüdlemas, et lõppkokkuvõttes saaks tunda end Jumalana…, Tema maksimaalses mahus…, Tema suurimas vääringus…
Keegi pole teadlik, kui teostatav see üldse on…
Seega need, kes tahaks väljuda selle ilma illusioonidest ja naaseda Jumala juurde, pole võimelised seda saavutama…?
On võimelised pääsema üksnes suursugusema illusooni seesmusesse, mis on loodud Kõrgema Jumaluse poolt…?
Jah…
On sul meeles meie vestlus unelustest…, jumalikest fantaasiatest…?
Esmane Jumal fantaseerib ja uneleb nähtamatutest ilmadest, milles on tema osad…, mis samuti unelevad nähtamatutest ilmadest, millisteni on suuteline pääsema nende ulmelisus…
Nende ulmelisustest võtavad osa nende endi osad, kes on samuti unelemas ja loomas oma ilmasid…, ja nii lõpmatult…
Te näete und, milles magate…, ja näete und, milles samuti unelete…
Et väljuda üldisest unest, tuleb järjekorras ärgata kõigist unedest…, või ärgata korraga kõigis unedes…
Selline üheaegsus on keeruline, kuna unenägu on reaalsuse taoline…, te et isegi ei taju, et see on uni…, ja et… ei saa sellest ärgata…
Olete sedavõrd kaasatud unenägemistesse ja nende illusioonidesse, et aina palute iseendalt veel pisut aega, et saaks veel mängida seda mängu…, veel pisut magada…
Ja selleks on teil õigus, mida kellegil pole õigus rikkuda…
Teie vahetu loov jumalikkus saab üksnes saata teile signaale, mis tuletaks meelde, et kõik mida näed, on kõigest uni…
Kui teil unes on paha, või ebamugav, siis teil on võimalus ärgata…, kuid te ei kuule seda…
Enamus teie seast ei kuule seda…
Olgu…, aga kuidas on teiste tsivilisatsioonidega… ?
Neil on sama…
Ilmaloovuse sfäärides on lugematu hulk ilmasid…, ehk lugematu hulk vastuvõtu tube-üleelamisi…
Just seetõttu te kõik olete ühe terviku osad, ning olete teie ilma ühese avaruse vastuvõtu sfääris…
Seega… siinne Mina ja reptiloid Mina olen sama Mina…, vaid teises toas…?
Jah, kuigi seda on teil raske mõista…, – seega, selles pole kedagi süüdistada…
Kõik on – Sina…, Mina…, Jumal…
Sina oled Mina…, ehk oledki Jumal…
Kuid kõik ei saa pidada end sinu osaks…, kas neil pole õigus…?
Või mõned neist on siiski teiste kollektiivsete vaimsuste kehastused…?
Pole oluline kelle osaks nemad end peavad…
Oluline on teadvustada, et on olemas tervik, millele kuuluvad…
Ehk pöörduks taas saali, ustega paljudesse tubadesse…
Saali avarus pole kollektiivsest vaimsusest eraldi, kuna ta ise on kollektiivne vaimsus…
Sellesse ei saa tulla kõrvalised vaimsused ja siseneda selle tubadesse oma elamiste kohaselt…
Selleks peavad esmalt sulanduma ühese vaimsusega…
Näites dušši sõelaga – kuidas on võimalik teha vahet vetel, mis sellesse jõuavad segistist…, kas mõistad
Ka siin on kõik ühtne…, see ongi ühtne kollektiivne vaimsus…
Kui temal on kindel nimi…, siis see räägib sellest, et see vaimsus sisenes oma tuppa enda kogemise läbimiseks, kuigi varem oli teise, võimsama kollektiivse vaimsuse osana…
Ehk… ühine saal on ühine teadasaamise sfäär ja on üheks tubadest teises, suuremas ja võimsamas kollektiivse vaimsuse sfääris…
Kas tahad ütelda, et kui oled kollektiivseks vaimsuseks, mis on kehastunud inimkonna tsivilisatsiooni, millisega oled tegemas koostööd teadasaamise sfääris…, siis samas oled osa suuremast ja võimsamast kollektiivsest vaimsusest, ning oled temas läbimas oma teadasaamise kogemist…?
Jah…, nii see on…
Ja kes on see veelgi võimsam kollektiivne vaimsus…?
Ma nimetan seda Jumalaks…
Tema nimi ei ütle sulle midagi…
Kas on meeles, kuidas päris alguses rääkisin, kuidas Jumal eraldas väljaspool end ennast, et õppida tundma ennast…
Väljaspool – see on tinglikult…, mis ongi tubadeks enda seesmuses…
Mul on kõik segamini…
Kes on siis Sanat Kumara…, süsteemi Logos…, või Melkisedeki ja Raiza ordenid, kellest meile räägitakse, kas nemad kureerivad ja juhivad meid…?
Kes on sellisel juhul Jahve ja muud inglid…?
Kes on nemad sellises analogis…?
Sinu selgituste kohasel nemad kõik peaksid olema SINA…?
Ei…, need kõik oleme MEIE…, Jumala osad, mis on tulnud enda osana meie teadvuse sfääri…, meie „teadasaamise tuppa“…, jagunedes enda seesmuses funktsionaalseteks osadeks, mis samas on organiseerimas endid…, ja õpivad tundma endid… struktureerivad endid, ning loovad struktureerimise ja koostöö seadusi…, juhivad endi osi kui terviku osi…
See on väga keeruline…
Kas Esmase Jumaluse saalis, enne tubadesse minekut, leppisite kokku… kellest saab vaatleja…, kes siseneb tubadesse…, kes jääb korraldama tubade koostööd…, kes jääb salvestama kõike filmidena…, kes analüüsima toimuvat…, kes näitama kaotsi läinutele teed…?
Jah…, sa oled õieti tabanud kõige olemust…
Kuid me kõik oleme üks…, me kõik oleme meie ülima jumaluse osa…, võimsama kollektiivse vaimsuse osa, kes tuli õppima tundma seda teadasaamise sfääri, ning valgus siia dušši eraldi avause kaudu…, selle ilma teadasaamise ja uneluse tuppa…, meie ilma tihkusesse…
Miks te siis vaenutsete, ega suuda jõuda kokkuleppele…?
Kõik on taoline…
Nagu teiegi vaenutsete ja ei jõua kokkuleppele…, nii ka meil ilmnevad mõneti teine teise mõistmatused…
Kuna igaüks on eraldumus ühesest…, siis eraldumus moonutab ühesuse signaale… – igal ühel see on teatud määral erinev…
Seda pole tarvis võtta vaenuna… – see on üksnes inimlik määrang…
Kui võtta analogiks inimlikuse taolisust, siis see oleks sooviks tõsta omad ideed esiplaanile…, kui oma lapsukest, kelle üle ollakse uhked, ning uhkustada oma lapsukesega…, tunnetada uhkust tema pärast ja pakkuda teda kui parimat loomingut, kui kõige geniaalsemat…
Kõik, mida loetlesid, on ego mõjutus…
Jah…, nii see on…
Ego on just eraldatus teine teisest…
Te võtate seda mingi negatiivina, millest püüate vabaneda…
Kuid… – see on eraldatus keskmest…, tervikust…, ühesest…
Sellisel eraldatusel on omad tagajärjed – üldise signaali moonutused…
Kuid selline eraldatus teatud etapil on vajalik…, kuna see on enda tundmaõppimise viis…, jagades endi osi enda osadeks…
Selle ületamine on üksnes enda osade tagasi korjamine tervikuks…
Kui teadvustate vajadust korjata end tervikuks, siis hakkate ka vabanema ego omadustest…, tervikust eraldumise joontest…
Ma mõistsin…
Kuid võtame taas osad, kes valisid enda teenimist…, valisid teiste alla surumist…, teiste juhtimist… – reptiloidsete juurde…
Tuleb välja, et mina, kui kollektiivne vaimsus, ei saa naaseda oma Jumala juurde seni, kuni iga osa ei otsusta naaseda…
Kui reptiloidsed suruvad peale vägivaldsust, elanike vaikival nõusolekul, siis tuleb üksnes oodata, kuni nad küllastuvad mängust…
Kas see kõik on siiski minu osa, kes on läbimas kogemisi…?
Selliselt sa võid kujutada ette, kui kaua olen oodanud meie ühinemist…
Kui kaua on oodanud Jumal mind…
Kui kaua on oodanud Ühene Looja…
Kõik ju räägivad, et aega pole olemas…
Aega pole olemas selles mõttes, nagu mõistate seda teie…, kui pöördumatult läinut…
Oleme sinuga rääkinud, et aeg – on teatud seisundi märge, mis erineb teisest möödunud seisundist, et saaks neid eristada…, aga mitte kokku sulandamiseks üheks olekuks…, sündmuseks…
Aeg – on ilma üksikasjade fikseerimiseks…
Nüüd võid kujutada ette – kui palju on sinu seisundeid, kui kollektiivsel vaimsusel…, ja mis on eksisteerimas üheaegselt…, kuid millised peavad, varem või hiljem, sulanduma kokku… – üheks tervikuks…, üheks kogemuslikkuseks…
Kuid lähme siiski blokeerivate programmide juurde…
Tubadest ja ühesusest on mul selge…, kuid meile on räägitud, et on olemas teiste tsivilisatsioonide poolt seatud programmid, mis on pidurdamas meie arengut
Tuleb välja, et osa minust, ilma minu nõusolekuta, on pannud minusse programmid, mis pidurdaks minu mõnede osade arengut…, ise panin plokid, et ma ei areneks teatud viisil….
Kus on selle mõte…?
Kui otsida mõtet eraldumuse paradigmas, siis sa ei leia seda…
Mõte seisneb teadasaamises…
Teadasaamise valiku võimalusi pole võimalik ette ennustada…
Kui oled huvitatud maksimaalsest enda tundmisest, siis pead mõistma ja vastu võtma igat valiku võimalust õppida tundma ennast…
Just seetõttu on olemas vaba valiku seadus…
Vaba valik on viis õppida tundma end, kui jumalikku osa…, kui terviku osa…
Mistahes plokki on võimalik võtta kurjana…, kui vägivallana…, kui takistust tundma õppimisele ja arengule…
Võib võtta ka uue trenažöörina arenguks… uue endana, kui Jumaliku Vaimsuse tundmiseks…
Tuleb välja…, et me peaks tänama reptiloide nende plokkide eest, negatiivsete programmide näol, milliseid pidime ületama…
Jah…, selles peitub ka Kristuse ütelus – pööra teine põsk ette, ning armasta ligemist kui ennast…, ära mõista hukka, siis ei mõisteta hukka ka sind…
See on üleskutse ühesusele…, end tervikuks tunnistamisele…
Kusjuures – kui üks osa ei mõista hukka teist, siis keegi ei mõista hukka tedagi…, kuna pole hukkamõistmist kellegilt…
Kõik on üks tervik, kes on läbimas enda tundma õppimist, kui Jumalikku Vaimsust…
SElena
Leave a comment