Koju rännaku loo lõpp
Antud kanaldus oli esitatud „Koju rännaku“ viimasel retriidil…, see toimus „lõpetajate“ ees viimasel õppetunnil.
See on Krayoni viienda raamatu loo lõpp.
Antud sõnum on neile, kes tahavad tõemeeli teada saada… – mis juhtus siiski Michael Thomasega.
Tänud kõigile, kes uskusid sellesse loosse, ning nende läbitud õppetundidega said õnnistavaid ande.
Lee Carrol
Loo lõpp
Nüüd, diplomeeritud spetsialistid…, ma tahaks teha seda, mida on paljud nõudnud hulga aastate jooksul… – mida mu partner polnud edastanud…, mu partner polnud isegi mõelnud, et kunagi hakkab seda edastama.
Kogu aja kohasuses ja energia teostuses saab teile edastatud „Koju rännaku“ loo lõpp.
Lubage rääkida teile Michael Thomasest… – rännaku kogemusest läbi seitsme ingli maa…, – teadvustades maale naasemise kogemust.
Kodu – tähendab ülestõusu Maal oleku ajal, mis on muutnud inimest.
Tegelikult see on – inimese ülestõus kõrgemate vibratsioonideni, mille mööda on liikumas ka planeet Maa, et jõuda partnerluse mõistmiseni temaga.
Vaadake Michael Thomast – ta kulgeb, et teha tööd.
Tema mõõk, kilp ja keep – kõik on temaga kaasas.
Te ju teate, et see on nähtamatu?
Temaga kaasas on täiesti võidetud loom…, kes on siiski elus ja kõikjal saadab Michael Thomast, kuhu ta ka ei läheks… – Michael Thomas on sellest teadlik.
See on suurepärane, kuna ta on täienisti Michael Thomase kontrolli all…, nii, nagu ta enda bioloogia.
Kõige tumedam asi on temas – kuid ka see on tema täieliku kontrolli all.
Kõige vaimsem asi Maa peal on samuti tema sees, ning Michael Thomas valis anda sellele luba avardumiseks.
Iga päev tuletab talle meelde olulist rännakut, mille ta on võtnud ette õpinguteks sellel imelisel Maal.
Raamat lõppeb sellega, et Michael Thomas leiab tööd.
Mitte lihtsalt tööd…, vaid sellist, kus ta saab luua koos Loojaga.
Michael Thomas vaatas ringi, ning ütles: „Milline töö selles linnas tõstaks minu suursugusust?“
Nii ta leidiski endale töö.
Ta läks sinna, kus oli kuulutus, et avalduste vastuvõtt on lõppenud…, koosseis on koos.
Lugu jätkub, ning Michael Thomas ilmub sinna töö saamise ajaks…
Kuid töö tähendab – teha tööd paremini, kui oled võimeline.
Michael Thomas oli hea organiseeria… karismaga!
Temast sai väärt inimene kompanii jaoks, mille heaks ta tegi tööd.
Ta võis rääkida targalt…, ta oli õiglane…, oli aus… – ning… oli ainsana.
Kui ta tegeles kliendiga, ning töö lõppedes, olid mõlemad võitjad.
Ta sulandus kultuuri süsteemi, kuid samas tõusis sellest üle.
Selle peal me peatusime Michael Thomase loos, lubades teie kujutlusel jätkata.
Mis juhtus edasi Michael Thomasega?
Kas tema osutus samade asjade ees planeedil, nagu teiegi… kui valgustunud olevused?
Mis juhtus seejärel?
Kas ta leidis oma kallihinnalist Ennelit…
Kui olekski leidnud, siis kuidas hargneks tema sündmused?
Kus oleks tema ja kus Enneli, kui nad kohtuksid…, mis sündmus siis oleks?
Ta ehk täidaks ja ilmutaks seda, mida inglid ütleksid temale teha?
Kuidas ta kasutaks põhimõtteid, mida oli temale õpetatud neis seitsmes kodus?
Olgu…, meil on kavas anda teile väike episood sellest, mis juhtus edasi.
Püüame tõmmata teie jaoks selle loo lõpud kokku.
Siin on neid, kellel on õigust kuulda seda, kuna nemad tegid selle loo teie jaoks paljukordselt kergemaks.
Nemad õpetasid seda kuni loo kirjutamise lõpuni, ning nüüd on neil õigus kuulda lõppu.
Michael Thomas jäi sellele tööle pikema aja jooksul – paljudeks aastateks.
Ta ületas teisi.
Korporatsiooni piires ta tõusis mööda ametiredelit.
Ta teenis endale vaenlasi.
Kas see paneb teid imestama?
Ta teenis vaenlasi seetõttu, et kiirgas valgust, mis säras pimestavalt.
Kas olete olnud kohtades, kus teie valgus säraks eredalt, ning vihastaks inimesi?
Diplomeeritud lugeja, vastuseks oleks – jah.
Ma tean, kes te olete seal…, olete üliõnnelik… – kas pole?
Te ei mahu sootsiumi… – kas pole?
Draamade põiminguis te ei kaeble…, ega võta neist osa… – kas pole?
Igapäevane elu – on osa kultuurist, mis osadele teist ei sobi…
Valguse Töötajad, kuna see on tasakaalustatud süsteem, siis Yin ja Yang on selles… pimedus ja valgus.
Olete sellest teadlikud… – kas pole?
Michael Thomas liikus vibratsioonide tasemel, millisteni oli tõusnud ja mis sobisid tema tegevustele hästi.
Ta oli ühtne.
Tema valgus oli abiks kompanii asjade teostamisele.
Oli ka selliseid tema ümber, kes ei sallinud teda…, eriti üks, kes vastutas tema osakonna eest…, ta lausa vihkas Michaeli.
Selline vaatleja lausa rikkus Michael Thomase elu… – kuid Michael teadis, miks.
Michael Thomas nägi teda läbi, seega, ta ei teinud järelandmisi, mida temalt oodati.
Ta oli suur kaupleja, ning tänu selle jäeti ta rahule.
Kuid ta „ei mänginud mänge“…, ei kasutanud kedagi oma huvides ära, ega võtnud osa draamadest, mis pidid erutama kõiki.
Minnes töölt koju, ta õnnistas seda inimest…, oma ülemust.
Michael Thomas lootis, et valgus muudab ülemust…, tänu valgusele ta suudaks näha seda, mida Michael saatis temale.
Kuid seda ei juhtunud…, vaid hoopis Michael Thomas muutus neile aina ebamugavamaks, kui Valguse Töötaja.
Olukord muutus aina raskemaks, kuna otsene ülemus ei hinnanud tema tööd ja ta pingutusi.
See oli kui lahing, kus üks ründab, aga teine vaid jälgib seda.
See polnud valgustunud inimese elu moodi…, kas pole?
Kui oleksite tegelikult küsinud seda Michael Thomaselt, siis ta vastaks: „Ma olen Valguse Tempel…, ja see on Jumalik Elu…, – ma mõistan, et elul on palju tahke, millistega tuleb mul kokku puutuda.“
Ja ta tegi seda… – tegi seda hästi!
Kord ta sai kaastöötajate kaudu teada, et ülemuse tütar sattus hiljuti avariisse, ning ta on haiglas ja koomas, hoides vaevu elust kinni.
Michael Thomas jäi mõttesse selle üle.
Ta mõtles inglitele ja sellele, – mida need ütleksid.
Ta mõtles tervendavast energiast ja sellest, mida ta oli oma rännakul õppinud.
Tal oli kahju seda lapsukest, kellega elu oli kokku viinud…, kes lamab nüüd koomas.
Ta tunnetas, et nii või teisiti, ta on „pere„ osa, kuid ei saanud aidata inimese pärast, kes ei sallinud teda ennast.
Ta ei tahtnud oma ülemuselt küsida luba tema tütre külastamiseks, kuna see oleks põrkunud tema mõistmatuse vastu…, ta oleks kindlasti keelanud.
Ta oleks kindlasti vastanud: „Sa ei pea seda tegema, et võita minu poolehoidu.“
Vastavuses etiketile ta ei pidanuks minema.
Michael Thomas tahtis nii väga osutuda tüdruku kõrval.
Ta ütles endale: „Kui ma saaks olla tema kõrval, siis saaks kutsuda ingleid, kes aitaksid mind. Kõik, mis oleks mul tarvis teha – osutuda tema palatis. Olen kindel, et see looks tervenemist.“
Michael mõtles palju selle üle: „Mida ma saaks teha, et asi oleks kohane ja lubatu piires?“
Lõpuks ta tegi otsuse, ning tegi seda üksi ja ilma loata, et keegi ei teaks sellest.
Temal polnud vaja luba, kuna mistahes inimene võib külasatada inimest haiglas…, – kuid mitte mistahes ajal… nagu tuli välja.
Kuid Michael Thomas läks haiglasse peale haigete külastuse aega – nii või teisiti, see on tema tee.
Muidugi, tema ette kerkis tõke vanemõe näol, kes ütles: „Härra, külastuse aeg on läbi. Kas olete selle tüdruku pere liige? On lubatud vaid pereliikmeile…“
„Ma olen tema perest.“ Ütles Michael Thomas tõtt!
Temal lubati minna, ning Michael naeratas selle peale.
Tema tõde oli selles, et kõik, keda ta armastas, olid tema pereks…, ta teadis, et see on reaalne nii temale, kui neile.
Ta liikus lapse ruumi poole…, ta kuulis vanemate hääli all eesruumis…, toas, mis oli eraldatud neile, kes on suremas.
Ta tunnetas külalistes rahutust ja pimedust.
Ta tunnetas haiguse lõhna kohas, mis oli täis muret ja suurt ahastust.
Paljud on selles kohas läbinud üleminekut – just seetõttu selle ruumi kangasse oli põimitud sedavõrd võimas emotsioon, et ruum värvus selle murega.
Michael tunnetas seda…, oli pea isegi võimeline nägema seda.
Ta teadis, et inimesed jätavad oma enda energia jälje kõikjale, kus ka ei liiguks…, seega teadis, et paljud jätsid piinlemise ja kurbuse jälgi isegi seina, millest ta astus mööda.
Siis ta mõtles endamisi: „Kas see kallihinnaline tüdruk on osa surma protsessist? Kes ta on selline, et võib muuta seda?“
Siis temale meenus, et inglid rääkisid talle kohasusest ja perest…, isegi tema vanemate surmast.
Kui see on kohane, siis tuleb see, mis peab tulema.
Kuid kohasusel on oma vabavalik!
Talle meenus samuti, et inglid rääkisid vastutusest pere ees…, ja sellest, et kui ta saadab valgust vajalikku kohta, siis see võib muuta asjade seisu.
Talle meenus veel, et inglid rääkisid temale inimeste eelarvamustest, ning neile pole sellist asja, kui määratlus.
Kõiges oli vaba valik…, ja kõik võis muutuda, kui inimene valib muuta seda.
Seega…, Michael tegi otsuse… – ta otsustas lubada haigel tüdrukul mõista parimat valikut, ja seda peale selle, kui ta näeb tema valgust… – peale selle, kui ta tunnetab põhjust kaunilt elada, millest enamusel pole aimugi.
Ta leidis tüdruku palati ja läks sisse… – ta oli seal.
Kui ta nägi teda, ta mõistis…, ta teadis… – sellel tüdrukul pole määratud surra.
Tüdruk ootas teda…, Michael teadis seda.
Ta astus ruumi ja kohe nägi oma sõpru kohal…, nende kõik seitse värvi olid eredad vabavaliku puhastuse tõttu.
Kuna ta sageli oli töötanud intensiivsete energiate voogudes, siis sõnadega ütles suht vähe.
Särava näoga mees, nimega Michael Thomas, uuris tüdrukut.
Ta ütles tüdrukule läbi armastuse: „Kallis, sul pole veel aeg…, kas pole?“… – siis ta rääkis temale loo.
Ta rääkis temale valgest inglist, mis oli kord külastanud Michaeli, kui ta oli teadvusetult haiglas.
Ta teadis, et tüdruk kuulis teda mingil tasandil.
Ta rääkis temale kõik… – selleks ei läinud palju aega.
Seejärel Michael ütles otse: „Ärka lapsuke ja ava endas Jumala…, su elu on selle jaoks veel olemas… – kui vaid soovid seda.
Sul on seda, mida saad anda Maale ja oma vanematele… – sa oled vajalik neile.“
Inglid tema ümber olid uhked…, nemad nägid, et Michael Thomas pole omas puhtas kavatsuses kaotanud seda, mis temale oli õpetatud.
Temast endast on tegelikult saanud õpetaja.
Ruum lõõmas ja vaikeste olevuste nähtamatu koor laulis laulu, mida oli võimalik kuulda üle kogu Ilmaruumi.
Selle hetke vaikses liikumatuses ere valgus süütas taas elu selles, kes jääb nüüd planeedile.
Michael Thomas väljus vaiksel palatist.
Lahkudes ta kuulis elevust ruumis…, ta pöördus kiiresti tagasi ja nägi, et tüdruku silmad võbelesid.
Ta oli ärkamas.
Ta teadis, et peab kiiresti lahkuma…, enne kui avastatakse teda.
Tüdrukuga ühendatud monitorid teatasid tema ärkamisest… vanemad ilmuvad peatselt palatisse…
Michael väljus trepikoja kaudu.
Kaks päeva hiljem levis uudis üle kogu firma, et tüdruk tuli koomast välja ja sai äkki terveks, ning on taas kaalus juurde võtmas.
Paljud pidutsesid selle pärast.
Michael ei osanud oodata seda, mis juhtus hiljem…
Tema ülemus… inimene, kes on loonud palju probleeme temale, otsustas rääkida Michael Thomasega.
Ta ei kutsunud Michaelit enda juurde kabinetti…, vaid astus ise Michaeli juurde ja võttis istet.
Tema jutt oli vaoshoitud.
„Michael, ma tahaks esitada teile küsimuse…, ja tahaks, et te vastaks mulle ausalt.“
„Ma olen alati aus“ – vastas Michael.
Inimene kergelt võpatas, nagu oleks solvanud Michaelit.
Kuid ta jätkas: „Michael, kas teie külastasite mu tütart haiglas…, või mitte?“
Michael Thomas teadis, et on jamas, ning see võib saada viimaseks piisaks, kuna oli rikkunud etiketi ja läinud siiski vaatama.
Ta oli valmis selleks, mis võiks juhtuda…, ta oli vallandamise piiril… – milleks oli ka põhjust…, isegi ülemus on tema kabinetis… selleks, et siin ja praegu teha see ära.
Tema ülemus vaatas temale pilgutamata otsa: „Kas teie tegite seda?“
Michael Thomas tõmbas end sirgu ja oli valmis halvimaks.
„Jah, mina“.
Ülemus vaikis hetke, vaadates maha.
Michael Thomas arvas, et ülemusel on raskusi oma näo ilmega…, midagi toimus.
Ülemus tõstis silmad ja tema silmis olid pisarad.
„Mu tütar ütles, et kui ta magas, palatisse astus mees heledate juustega ja ereda näoga…, tema seljataga olid kõik vikerkaare värvid. Ta ütles, et see inimene rääkis temaga, ning andis miskit…, andi, mida ta polnud oodanud, ega mäletanud sellest. Seejärel ta lahkus.
Ta tahtis küsida isalt… minult, kes oli see inimene.
Ta ütles mulle, et tahaks kohtuda temaga ja olla temaga, sest ta on valgustunu.“
Nad mõlemad vaikisid… isegi pikemat aega.
Seejärel ülemus tõusis ja suundus ukse poole…, teel pöördus veidi ringi, naeratades ütles: „Tänan!“
See oli kõik, mida ta lahkudes ütles.
Michael Thomas kasutas nelja armastuse tunnust, mida õppis tundma oma rännaku aegu.
Armastus on vaikne.
Armastus pole kitsi.
Armastusel pole mingeid eesmärke.
Armastus ei tea, kuidas kasutada targalt eelmist kolme tunnust.
Tänu neile armastuse tunnustele sellel päeval teostus kõik nii, et antud sündmus osutus väärtuslikuks kõigi jaoks.
Kaotajaid nende seas polnud… – võitsid kõik.
Kas ta oleks võinud surra?
Jah, mu kallid. Jah!
Tema valik oli terveks saada.
Ehk see paneb kedagi küsima endilt…, kas tema valgus saaks mõjutada valikut?
Michael Thomas tegi seda… – ta teadis seda.
Ta mõistis seda, kui vaatas tütarlast haigla voodil.
Sellest ajast Michaelil polnud probleeme töö juures… – tema ülemus jättis ta rahule.
Nii või teisit, kuid Michael Thomas mõistis, et on aeg liikuda edasi…, milleks oli kaks põhjust.
Esimene – ta teadis, et jäi püsima sellel kohal suht kauaks seetõttu, et saaks täita oma kohust – mille tõttu teda polnud vallandatud.
Ta mõistis Ilmaruumi tõelist eesmärki ja selle töö mehhanismi.
Töö tüdrukuga oli peamine põhjus, miks ta jäi sinna pidama.
Teine põhjus on veelgi sügavam.
Kas mõistate, et Michael Thomas luges päevi: „mitu päeva ma pean jääma ühele kohale, et saaks kohtuda selles firmas kellegiga?
Kui siin vajalikku pole, siis pean liikuma edasi, et kohtuda vajaliku inimesega. Mul on ju kavas kohtuda temaga.“
Michael oli teinud tööd palju aastaid, kohtudes kõigi müüjatega, klientidega…, püüdes kohata oma Ennelit igal korrusel.
Inimesed arvasid, et Michael Thomas on üks sõbralikemaist inimestest selles firmas.
Tema kohta võis öelda, et teda võiks kohata kõikjal.
Ta kohtus kõigi sveitseritega, valvuritega ja abilistega…, ta põikas isegi pesumajja.
Tema kohta võidi öelda, et ta teab kõgi nimesid…, ta on kõige hurmavam inimene firmas.
Kuid Ennelit seal polnud…, selles firmas.
Michael Thomas sageli mõtles endamisi: „Kui ma ootan külaldaselt, ehk ta tuleb siis minu juurde.“
Kuid ta siiski mõistis, et on juba liiast oodanud, ning on aeg otsida uut tööd…, või hakata huvi tundma uue firma vastu?
Michael Thomas ütles endale: „Tahaks oma isa sarnane olla…, kellel oli oma iskilik äri…, ta oli farmer. Kuid ma pole maaharija, ega tahagi olla maaharija…, on raske olla maaharija Los Angeleses.“
Tegelikult Michael Thomas tundis farmerlust…, ta oli sõitnud traktoriga palju kordi, sest aitas oma isa kõik need aastad.
Ta teadis aegadest, keemiast, taimede ja seemnete saladusi – tundis nende nimesid.
Ta teadis taimedest ja külvi kultuuridest kõik…, kuidas need kasvavad ja mida teha, et need õitseksid.
Ta oli teadlik kõigest ülihästi… – ta oli farmer.
Mida oli tal sellega teha?
„Ma kavatsen luua oma äri selles linnas, mis on peamiseks sadamaks seemnete, bioloogia ja kõige muu importijaks-ekspotijaks, mis on vajalik põlluharimiseks paljude riikide põllumajanduses.“
Ta tegi selle ära.
Auga ja tänuga ta andis sisse lahkumisavalduse…
Michael Thomase elus hakkas hargnema järgmine elu etapp.
Temale korraldati uhke pidu, kus paluti teda jääma…, eriti firma direktor, keda ta nägi vaid korra…, siis, kui võeti tööle.
Juhtkond lõpuks tunnistas, et Michael Thomas tegi korraliku panuse kompanii töösse, ning pakkus temale olulist protsenti toodangust.
Temale pakuti isegi suurt kõrgendust ja kompanii aktsiaid.
Michael mõistis, kui palju tema eest varjati ja kuivõrd väärt oli ta kompaniile.
Ta tunnetas, et parem lahkuda, kuna tunnetas pettust…, see polnud koht, kus ta tahaks jääda.
Kuid ta ei tahtnud kuidagi jätta maha üht inimest…, tüdruk muutus temale väga lähedaseks…, kuigi ta kunagi ei tunnistanud temale, et oli tolleks inimeseks haiglas.
Kuid igakord, kui tüdruk vaatas teda, ta jäi keeletuks… – ta oli temale inlgiks unest, kes aitas teha valikut… – ta mäletas seda elu lõpuni.
Michael Thomas alustas oma äri põllumajanduslike tarnetega.
Ta importis kasvuks täit keemilist ja bioloogilist spektrit.
Hakkas tegelema spetsiifiliste muldade ja seemnetega.
Ta häälestus sellele…, tegi seda tööd… ja tegi külaltki edukalt.
Maaharijad armastasid teda… – ta rääkis nende maneerides.
Ta jõudis kokkuleppele farmeritega Minnesota osariigis…, ka nemad armastasid teda.
Ta oli omal kohal…, tunnetas end hubaselt isegi raskes kohas, nimega Los Angeles ja asjad läksid seal hästi.
Ta aitas Lähis Läänes…, neile, keda teadis ja armastas… – aitas, konsulteeris…, müüs kolmandatesse riikidesse, kes hakkasid töötlema oma maid.
Seejärel juhtus midagi.
Ühel rasketest päevades tema sekretär helistas temale: „Väetiste müüa on siin, ja tahab näha teid. Ta on kompaniist, mille maksearvutusi te palusite…, on meeles?“
Michael Thomas pööritas silmi…, temal polnud täna kohtumisteks aega…, – temal oli edukas äri ja paljud kompaniid püüdsid pääseda tema juurde, et pakkuda temale oma toodangut.
Kuid olles see, kes ta oli, ta püüdis pühendada neile kogu oma aja.
„Laske see mees sisse“ – vastas ta sekretärile.
„Aga… see on naine“ – parandas sekretär teda pehmelt.
„Mis on tema nimi?“
Michael kuulis, kuidas sekretär küsis tema nime.
„Tema nimi on Enni“
Michael tundis kehas sipelgaid.
Ta tõusis, tegi mitu tiiru ümber laua.
Kas ta on valmis…, kas see oli ikka see…, kas võis ikka olla…, kas ta julgeb küsida, kas temal on punased juuksed?
Ta peatselt saab teada.
„Michael?“
Michael oli rabatud – ta oli sügavais mõtteis, või ehmunud.
„Juhatage ta sisse!“
Michael ole valves!
Uksest astus sisse Enneli…, punapäine…, üldsegi mitte erilise naise välimusega, keda ta kohtas oma rännaku aegu.
Farmeri tüdruk!
Michael Thomas hakkas naerma…, ta naeris valjusti…, ta oli rõõmu pärast endast väljas.
Ta vaevu valitses end, ning teadis, et peab olema enam vaoshoitud.
Viimasel korral, kui nemad kohtusid, oli kohtumine eetris, kus tema rikkus kõik.
Michael Thomas kuulis inglite naeru ja tema naeris koos nendega.
„Kes võiks arvata? Väetiste müüa!“
Ta poleks kunagi astunud tema ellu, kui ta poleks valinud naasemist oma juurte juurde ja poleks järginud oma huvi.
Ta pidi naasema koju.
Kõik, mida pidi ta tegema… oli järgida asju, mida õpetas ja näitas isa.
Seal ta nüüd on…, seal ta nüüd on… – ta kohtas suures linnas farmeri tüdrukut!
Hiljem Enni rääkis Michaelile…, ta arvas, et sattus hullumeelse inimese kontorisse…, kes on „kiiksuga“ ja kõik, mida ta oskab… on üksnes, naerda.
Kuid temast sai särava näoga mehe vang, kes oli liiast õnnelik, et olla reaalne.
Kuid mees ei kaotanud aega ja kutsust Ennit samal õhtul õhtusöögile.
Muidugi mõista, nemad armusid…, see ei tekitanud raskusi kummalegi.
Kui jõudis kätte aeg teha pulmapilti, Michael Thomas kandis hoolt selle eest, et pildi foon oleks sama, nagu isa ja ema pulmapäeval.
Ta kaotas küll nende pildi suurte „õppesessioonide“ tormide aegu.
Uue pildi ta paigutas nähtavale kohale ja sageli meenutas seda…, ning nägi seal mitte kahte inimest, vaid nelja.
Temal oli viimane unistus – olla sama õnnelik, kui olid tema isa ja ema.
Neil oli kaunis algus, kuigi Michael hoidus rääkimast Ennile oma „rännakuist“.
Esimestel aastatel ta esitas endale küsimuse, kuna Enni on valmis kuulma kohtadest, mida ta külastas koos kõigi inglitega… – kas ta usub seda…, ehk arvab seda tema une pähe.
Kui aeg oli käes, ta rääkis temale.
Ta valmistas ette aja ja koha, kus nad veetsid palju tunde.
Enni kuulas hoolega ja kui lugu jõudis lõpule, tema näos oli lai naeratus.
Kas mõistate…, tema, väetiste müüa, ei teadnud seda, et Ennil oli palju Maarja omadusi, keda ta kohtas rännakuil Koju.
Enneli ise oli ülestõusu teel, suure vaimsuse teel…, üha suuremas mõistmises.
Olles noore naisena, ta leidis kõike ise…, palju asju, mida Michael oleks õppinud läbi raskuste.
Nemad mõlemad olid seotud sellega, ning loo jutustamise lõpus nad embasid teine teist.
Michael sai teada, millest Enni oli läbi käinud.
Ta avaldas Michaelile: „Sedavõrd ebatavaline on see ja naljakas…, ka minul olid unenäod ja ma teadsin, et sa tuled. Kuid ma ei oodanud farmerit.“
Nad mõlemad puhkesid naerma.
Nii nad korraldasid koos oma suurepärast majapidamist.
Kuid peatselt nad said uudise – neil tuleb laps.
Nii see ka juhtus – nemad said kena pisikese tüdruku.
Juba esimesel hetkel Michael Thomas teadis, et tuleb tüdruk…, ta ütles sellest Ennile.
„Me pole veel valinud nime…, mis arvad nimest Violette?“
Enni ütles, et on tore, kuna ta teadis, et violetne oli ka ingel, kelle sarnane oli laps.
Tal oli hea meel selle valiku üle.
Kummalegi tundmatu ingel Violette oli samuti rõõmus, kuna ta külastas väikest tüdrukut sageli unes.
Violette rääkis hiljem oma vanematele kaunist inglist, kes oli tema ristiemaks.
Peatselt sündis neil lõõskavalt punaste juustega poiss, nagu Ennil.
Seekord ütles Enni: „Mul on juba nimi olemas.!
„Vean kihla, et ma tean, millist.“ – Michael naeratades mängides lapsega – „Vean kihla, et ka sina tead seda…, paneme talle nimeks Red.“
Teine ingel.
Punane on halb sööja, nagu ütles seda Michael.
Tõesti – väike Red polnud laua taga kuigi hea…, ema õuduseks, ta püüdis õpetada, kuidas peaks õieti sööma.
Michael vappus naerust igal korral, kui Red sülitas toidu välja.
Michaelil tuli põgeneda köögist…, joosta üles ja naerda seal.
Mõned aastad hiljem neile sündis kolmas laps.
Michael Thomas teadis, et neil sünnib kolm last, kuna eelneva rännaku aegu ta kohtus ingliga, kelle nimi oli Enneli ja ta ütles temale: „Siin on kolm meie last.“
Kolmandana sündis ilus poisslaps heledate juustega…, kelle nimeks oldi nõus panema Michael Thomas juunior.
Kavatseme lõpetada seda lugu, rääkides teile, kuidas need kaks liikusid mööda elu valguse saatel, mida te poleks uskunud.
Ilma kirikuta, või mingi doktriini kohaselt…, kuulumata üldse ühegi ühiskonna juurde.
Nemad lõid oma jumalikkust kõikjal, kuhu nad ka poleks läinud.
Inimesed armastasid neid nende rahumeelsuse tõttu…, rõõmu pärast, mis saatis neid.
Nemad läbisid raskusi ja katsumusi planeedil nagu teiegi…, ka probleemid peres olid samad, kui teilgi.
Kuid nad säilitasid oma rõõmu, ning lapsed nägid seda neis ja jäljendasid neid…, lõppkokkuvõttes, nad levitasid oma valgust mööda planeeti enam.
Seejärel sündis ime, millega lõpetame loo vestmise.
Oli hilisõhtu, kui Michael Thomas nägi oma toas vikerkaart…, ning ingleid, kellest koosnes vikerkaar…, nad rääkisid unissoonis: „Meil on sinu jaoks kingitus…. – lähme alla.“
Ta läks neile kaasa.
Trepi otsa juures ta vaatas altarile, kus oli nende pulmapilt…, kuid see polnud ainus seal.
Selle kõrval seisis foto, mida ta arvas kadunud olevat… – ema ja isa foto nende pulmapäeval.
Tema kallihinnaline foto oli inglite poolt tagasi toodud, mis oli nende juures hoiul.
Kas võib selline asi juhtuda?
Kas ainult lugudes võib nii juhtuda?
Kas imed võivad ilmutuda?
Oo, jaa…, küsige minu partnerilt (Lee käest)…, tema elu jooksul on juhtunud seda kolmel korral.
Nüüdsest altaril on kaks fotot… – kaks paari, mis tähendasid planeedile väga palju.
Väga palju teine teise armastusest…, armastusest, mis jätkub ja jätkub isegi peale surma.
Armastuse lehed on alles…, planeet on nende pärast kaunim.
See oli lugu Michael Thomasest.
Kogu lugu…, – loo lõpp!
Ta ootas palju aastaid vastust küsimusele… – kas tema lapsed saavad teada tema rännakuist…, kas nemad on suutelised võtma vastu seda, millest ta on läbi käinud?
Külaltki veider, et esimesena sai teada sellest Michael Thomas juunior, kõige väiksem indigo.
Ta ei pilgutanud isegi silma, kui Michael rääkis temale oma loo…, ta ei leidnud selles midagi imelikku.
Lõppude-lõpuks väikesel Michaelil oli aastate jooksul võimalus tunnetada ema ja isa energiaid…, nüüdsest see vana lugu elas tema majas igapäevaselt… – ja ei midagi enamat.
Nüüd, mu kallid, on see koht, kus jätame Michael Thomase lugu jäädavalt maha.
Kirjanduses pole surma…, kui seda ei juhtu kirjanduses, siis seda ei juhtu ka elus kunagi.
Ta on ajutiselt jäetud oma perega alatiseks…, me kunagi ei hakka kirjeldama tema surma, või hauakivi tema lõpust… – ei iialgi, ei kunagi pole sellel lõppu.
Kas mõistate… – see on teie lugu…, see on Maa lugu…, see ei lõppe seni, kuni te ei lõpeta ise.
Te olete igavene elu ring, mis on teie jaoks Saladus… – kuid siiski aluseks mõistmisele, kuidas töötavad asjad.
Mõni ehk ütleb, et see on liiast banaalne…, liiast kaasaegne, millel on liiast õnnelik lõpp.
Ma ütlen teile, mu kallid…, see on see – mida õpetame teile… – Jumalikkus leidub teie seesmuses…, teie seesmuses on täiuslik potentsiaal lõpmatuks rännakuks koos Jumalaga.
Jalutuskäik läbi katsumuste, haiguste, draamade, raskuste – teis oleva Valguses, mis säilitab rõõmu kõikjal, kuhu te ka ei läheks…, olenemata sellest, mida annab teile elu.
Võtke oma Valgus ja muundage see selleks, mis teenib teid ja kõiki teie ümber olevaid.
Pidage meeles – armastusel pole mingeid eesmärke.
Armastus on puhas…
Armastus on vaikne…
Ta pole kitsi.
Kuna rändate kohast kohasse, te vaatate inimesi…, esmalt armastage neid ja alles siis küsige nende nime.
Kuigi nende nimed muutuvad, aga teie armastus mitte.
Kuna need on tõest need, keda taas ja taas kohtate…, taas oma kehastuste aegu… – siis nemad on teie reaalne pere.
Kõige raskem asi, mida teeme – me jätame teid siia.
See oli eriline aeg erilistele inimestele, keda me armastame.
Ja nii see on.
Krayon
Leave a Reply